Maarja Vaino

 

Eelmise aasta lõpus ilmus uudis, et seaduseelnõuna on teoks saanud mitu aastat jutuks olnud mõte Eesti kirjanduse päevast riiklikus tähtpäevade kalendris.

 

Mulle näis, et uudis võeti üsna rõõmsalt vastu. On ju üldiselt teadaolev tõsiasi, et eestlased on kultuurrahvaks tõusnud paljuski kirja, kirjanduse, lugemise ja raamatute kaudu.

 

Hando Runnel on selle omal ajal ilusa mõttega kokku võtnud: kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.

Runnel on raamatute ja kirjanduse tähtsusest kirjutanud palju.

 

Alanud raamatukogude aasta puhul olgu tsiteeritud veel üks tema mõtisklus: «Ühendajaks on sõna, mis on raamatus, ning raamat ise, mis on inimsoo imeline võimalus suhelda teistega – ja iseendaga. Raamat on kujundanud üksikinimest, raamat on kujundanud rahvaid.

 

Emakeelne raamat on koondanud rahva riigi rajamisele.

 

Raamat fikseeritud sõnaga on fikseerinud ilmakorra, mida tunnustada ja täita.

 

Sõnast vägevamat väge ei ole; isegi kõikväeline raha liigub sõnastatud käskude või salakäskude järgi.

 

Raamat on nende sõnade kodu, mis ulatuvad puudutama meie inimliku olemise põhja. Raamat on elava sõna kõige kaitsvam kodu.»

Sellega võiks iseenesest artikli lõpetada, oluline on öeldud.

Ometi loen imestusega, et mõni inimene tahaks Eesti kirjanduse päeva mõttele hoopis vastanduda.

 

Eks vastandumine on tähelepanu otsimise üks viise ja millegi muuga on Kaarel Tarandi ERRis avaldatud mõtteid keeruline seletada.

 

Tarand ütleb: «Esimese mõttena, mis mulle tuleks, et kui tahta kirjanduse kohta parandada, eriti noorte elus, siis võib-olla oleks abiks see, kui üldhariduskooli ainekavades oleks eesti keele ja kirjanduse tundide arv suurem põhikoolis ja gümnaasiumiastmes.

 

Ma saan aru, et õppekavasse ei mahu kõik, aga see on minu meelest töötavam tee kui valida vaid üks päev aastas.»

Eesti keele ja kirjanduse tundide mahu tõstmise vajadusest olen Postimehe veergudel kirjutanud ise korduvalt.

 

Ühtegi Kaarel Tarandi vastavasisulist kirjutist ei ole märganud.

 

Lause loogika on aga arusaamatu – pigem võiks eeldada, et kirjanduse tähtsust väärtustav päev aitab jõuda selleni, et lõpuks ka haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud mõistavad: eesti keele ja kirjanduse tunnid on riikliku/kultuurilise järjepidevuse seisukohast kõige tähtsamad tunnid üldse.

 

Oleks kena, kui kultuurileht Sirp vahel ka ise annaks oma panuse selle tõsiasja teadvustamisse.

 

Hakata virisema, et lipupäev küll, ent vaba päeva ei saagi, on aga lausa mannetu.

Mul on südamest kahju, et mitte ainult poliitikutele ja ametnikele, vaid ka nn kultuuriinimestele peab vahel selgitama ilmselgeid asju.

 

Üks kultuurilise kestvuse alustala on riiklikud/kultuurilised rituaalid. (Muide, ka Tarandile tuttav üliõpilasselts tegutseb samal põhimõttel.)

 

Meenutame: rituaalid on korduvad teod, milles sisalduvad kindlad sümbolid ja mis leiavad aset kindlal ajal (ka kindlas kohas).

 

Rituaalide mõte on muu hulgas korrastada inimese aega ja ruumi ning pakkuda turvatunnet.

 

Ühiskondlik olemine on igal juhul rituaalne, see ilmneb näiteks iga inimese argirutiinis korduvate tegevuste kaudu.

 

Riigi ja kultuuri seisukohalt on oluline, et aeg-ajalt tekiks erilisi hetki, mil korraks argirabelus peatub ning tähelepanu keskendub isikute ja kultuuri seisukohalt olulisele.

Eesti kirjanduse päeval oleks ilus, kui inimesed võtaksid mõelda korraks raamatutele, kirjanikele, sõnale, lugemisele – kõigele sellele, mis annab meile elu üle järele mõtlemiseks keele ja vahendid.

 

Just kirjanduses kehastub meie iseolemine ja mõtlemine. Meie mütoloogia, rahvaluule, laulud ja lood – kõik see, milles on kujunenud aastasadade jooksul meie identiteet, on kätketud ühel või teisel moel meie kirjandusse.

 

Kirjandus hoiab elavana eesti keele ja sõnad, mille kaudu maailma kirjeldame. Kirjandus ravib ja kosutab ka hingeelu.

Eesti kirjandus kui nähtus on seda väärt, et ühel päeval aastas tema auks lipp vardasse tõmmata.

 

Kas oleks mõeldamatu, et Eesti kirjanduse päev innustab muidu asist kontorirahvast lugema üksteisele ette mõne hea luuletuse, eesti kirjaniku mõttetera või lausa pikema lõigu oma lemmikraamatust?

 

Kas oleks halb, kui Eesti kirjanduse päevale eelneval nädalal korraldavad õpilased koolis näitusi, ühislugemisi, viktoriine jne, sest eesti kirjandus on tänu tähtpäevale erilise tähelepanu all?

 

Kas oleks hirmus ja ülekohtune, kui tunnustataks näiteks emakeele ja kirjanduse õpetajaid, kes lastele eesti kirjandust õpetavad?

 

Kas oleks lausa kohutav, kui president sel päeval sõna võtaks, kirjanduse tähendust ja meie klassikute tähtsust mõtestaks?

Mure selle pärast, et nüüd tahavad äkki kõik teised kunstivaldkonnad ka «oma päeva», on lapsik.

 

Juba on nähtud probleemi selles, et aasta alguses tegi ka laulu- ja tantsupeo sihtasutus kultuuriministeeriumile ettepaneku lisada riiklike lipupäevade loetellu üleriigiliste üldlaulu- ja tantsupidude ning noorte laulu- ja tantsupidude toimumise päevad.

 

Aga olekski täiesti normaalne, kui need päevad oleksid lipupäevad.

 

Laulupidu on eesti kultuuri üks kõige rituaalsemaid sündmusi üldse. Isiklikult arvasin, et see juba ongi ammu riiklike tähtpäevade kalendris.

Mis omakorda ei tähenda, et teistele kunstivaldkondadele ei võiks rohkem tähelepanu pöörata. Ega meie tähtpäevade kalendris kuigipalju kultuuriga seotud sündmusi ei ole.

Loomulikult ei piisa ainult kuupäevast ja sellest, et kalendris on selle kuupäeva juures väike lipuke. Iga päeva elujõulisus sõltub sellest, kuidas sellega kaasa minnakse, kas on pühendunud eestvedajaid ja head pinnast, millesse juurduda. See kõik selgub. Võib minna ka kehvasti.

 

Kuulasin detsembri alguses konverentsil «Moodne müüt» folkloristi Madis Arukase ettekannet, kust jäi kõrva ülevaade rahvaste lugudest, milles jumal inimestelt kirjaoskuse – kui millegi püha ja imelise – ära võtab.

 

Muidugi oli võrdluseks ka lugu Kalevipojast, kes oma tuulepäisuses andis ära vana Kalevi tarkuseraamatu. Sellega koos läks lõpuks kaotsi ka rahvuslik iseolemine.

 

30. jaanuariks plaanitav Eesti kirjanduse päev ei ole kummardus ainult ühele kunstivaldkonnale, vaid midagi palju enamat.

 

Tuleb osata oma tarkuseraamatuid hoida.

Postimees,
18. jaanuar 2022