Peapiiskop Urmas Viilma

 

Tallinna Piiskopliku Toomkiriku käärkamber, mida valgustab Tallinna linna poolt palvete täitumise eest kirikule tänutäheks kingitud kroonlühter.

 

Äsja ilmus ajalehes Postimees Mikk Salu sulest väga asja- ja ajakohane artikkel pealkirjaga „Valitsus: „Me palvetame. Me palvetame elektrihinna eest“ (https://tinyurl.com/2p88xmj6)

 

Artiklile andis pealkirja juhtum, mida kirjatöö sissejuhatuses lugejatele tutvustati: "Mõned päevad tagasi toimus Tallinnas üks kohtumine, kohal tähtsad inimesed, valitsustegelased.

 

Ühel hetkel astus juurde Kersti Kaljulaid – ka tema oli seal – ja küsis talle omasel nõudlikul toonil: «Mis on valitsuse plaan elektrikriisi lahendamiseks?»

 

Ja üks valitsustegelane vastas: «Me palvetame. Me palvetame, et Rootsis ja Norras sajaks, et sealsed hüdroelektrijaamade reservuaarid täituksid, et vesi hakkaks voolama ja rohkem odavamat elektrit tootma.»"

Artikli ettevalmistamise faasis helistas Mikk Salu ka mulle ja küsis, kas kirikutes praegu energiakriisi ja kõrgete elektri- ja kütusehindade pärast ka palvetatakse.

 

Vastasin, et sellist ülekirikulist korraldust ei ole antud, kuid kriis on valusalt puudutanud ka kogudusi ja koguduste liikmeid, mistõttu olen veendunud, et mitmetes kogudustes olukorra pärast tõepoolest Jumalalt abi palutakse.

 

Meenutasin ka, kuidas aastakümneid tagasi suvise pika põuaperioodi ajal ise ühe oma koguduse territooriumil tegutsenud põllumajandusühistu juhi palvel peapiiskop Jaan Kiiviti poole pöördusin, et peapiiskop kogudusi põua lõppemise ja põlluvilja hävimisohu pärast eestpalvele kutsuks.

 

Hiljem meenus mulle veel üks käegakatsutav näide iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimesest vabaduses veedetud talvest.

Täpselt 30 aastat tagasi, 1992. a. jaanuaris valitses Eestis suur ja mitmekihiline kriis. Toidukriis oli ränk, mistõttu talongide peale viidi elementaarsete toidukaupade leiva, piima, või ja juustu müük.

 

Mitu kuud valitses ränk kütusekriis. Tekkimas oli ka sularahakriis.

 

Peaminister Edgar Savisaare valitsus küsis ülemnõukogult endale erivolitusi.

 

Peaminister Savisaar, kes hoolimata erivolituste saamisest oli sunnitud jaanuaris 1992 siiski ameti maha panema, kirjeldas 13. jaanuaril 1992 ülemnõukogu ees esinedes kütusekriisi olukorda järgmiselt: „Kivisöega me oleme varustatud suhteliselt hästi. Meil on seda 111,3 tuhat tonni ja selle varuga me võime vastu pidada 2,5-3 kuud.

 

Küttemasuuti on meil 160 000 tonni. Seda tagavara on ca kuuks ajaks.

 

See tuleneb nende reservide jääkidest, mida me pikka aega kogusime, ja võib-olla kõige nõrgem punkt on see, et see on jaotatud suhteliselt ebaühtlaselt erinevate majandusharude ja vabariigi erinevate piirkondade vahel.

 

Kui näiteks Tallinna Lasnamäe varustamiseks meil on kütust praegu 20-30 päevaks, siis samal ajal mõnes Eesti piirkonnas on kütust 2-3 päevaks ja me peame siin operatiivolukorras ümber jaotama.

 

Bensiini on vabariigis praegu erirežiimi korral 2 nädala varu, s.o 20 000 tonni, aga see on samuti erinevate tarbijate juures ja naftabaasides.

 

Diiselkütust on meil praegu varuks 34 000 tonni. See on keskmiselt kuu aja varu.

 

Põhiliselt aga paikneb see maal. Samal ajal linnatranspordi korraldamiseks meil on praegu olemas ca nädala aja varu.“

1991-1992. aasta talv oli ka Tallinna linnajuhtide jaoks tõeline peavalu.

 

Energiakriisi lahendused olid nende käeulatusest väljas nagu tundub see olevat Vabariigi Valitsuse ja peaministri jaoks praegu.

 

Tookord oli päevi, mil Tallinna kütmiseks oli pooleteise päeva varu ja mootorikütusega oli võimalik kindlustada vaid kiirabi, politsei ja tuletõrje.

 

Selles olukorras pöörduti vargsi ja mitte väga avalikult ka kiriku poole ja paluti eestpalveid, et talv oleks plusskraadide ja lumeta, et kütuse- ja küttekulu oleks võimalikult madal.

 

Avalikult sellest tookord ei räägitud, kuid tänaseni on meie keskel inimesi, kes seda hästi mäletavad ja suudavad täpseminigi kui mina neid aegu ja kiriku poole pöördumist meenutada.

Kui Mikk Salu minult artikli ettevalmistamiseks küsis, kas palvetamine aitab, vastasin, et aitab küll.

 

30 aasta tagune näide tollasest kriisist on ilus kinnitus selle kohta.

 

Tookord palvetele vastati. Talv tuligi pehme ning kütuse- ning toiduainekriis ületati. 1992. a. suvel võeti kasutusele Eesti kroon ja sõltuvus rublast lõppes.

Kolme kümnendi tagustest energiakriisi aegsetest palvetest on ajaloolise meenutusena järel käegakatsutav jälg Tallinna Piiskopliku Toomkiriku käärkambris.

 

Tallinna linnajuhid avaldasid 1991-1992 a. keerulisel talvel oma palvetele vastuse saamise eest hiljem ka tänu.

 

Kohalike omavalitsuse valimiste eel, 5. oktoobril 1993 toimus Toomkirikus Tallinna kodanike valimisliidu „Raeklubi“ eestvõttel tänupalvus, mille käigus annetasid Tallinna linnapea Jaak Tamm ja volikogu esimees Sulev Mäeltsemees kirikule kroonlühtri.

 

Lühtri võtsid tänuga vastu EELK peapiiskop Kuno Pajula, Toomkoguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe ja juhatuse esimees Raido Rüütel.

 

Meenutusena sellest, et palved toimivad, valgustab see kroonlühter tänaseni 800-aastase Toomkiriku käärkambrit.

Seega, üleskutse palvetamiseks on ka praeguses energiakriisis täiesti asjakohane.

 

Eriti sümpaatsena kõlab see üleskutse Vabariigi Valitsuse liikmete suust.