Jüri Estam

 

See võib kõlada harjumatult USAs elavatele eestlastele, kuid aeg-ajalt tuleb Eestis elades mõelda kohvrite peale eesti kodude välisuste juures.

 

Kuidas inimesed põgeneda saaksid, kui aeg selleks jälle küpseks saama peaks?

 

See teema ei erine nii väga valikutest, mida kabuhirmus olevad inimesed tegema pidid, kui läks “kodanlike natsionalistide” külmale maale küüditamiseks Balti riikidest aastail 1941 ja 1949.

 

Selgesti mõelda suutvad inimesed jätsid siis fotoalbumid maha, võttes kaenla alla õmblusmasina, kirve ja sae ning soojad riided.

 

Pealekaebajad, hävituspataljonlased ja vene sõdurid andsid neile parimal juhul poolteist tundi aega, enne kui algas vangistatute konvoeerimine trellitatud loomavagunite juurde.

See võib tõesti eksootilisena tunduda USA eestlastele, kuid mõne nädala eest oli umbes selline õhkkond vargsi tagasi tulemas, kui laekusid teated sellest, et Venemaa kogub sõdureid uuesti Ukraina piirile.

 

Need pinged on vahepeal küll osalt jälle langenud.

 

Ometi liigub enesesse kapseldunud Venemaa meie kõrval samm sammu järel tagasi totalitarismi poole ega põrku tagasi igasugustest avantüüridest, kasutades ka palgasõdureid ning lubades enesele atentaatide korraldamist väljaspool Venemaa piire.

Suured riigid on asunud jälle omavahel konkureerima, hoidudes üldiselt siiski sellest, et karvad otseselt lendaksid.

Ühel hiljutisel ööl paisati sõjalennukitelt Eestisse 400 USA ja 200 briti langevarjurit suure sõjalise õppuse “Defender Europe” raames, mille tegelikku sümboolsust aduvad Vene kindralid ilmselt hästi, kuna kõnesolevad ameeriklased kuuluvad nendesse vägedesse, keda hoitakse ööpäevaringses valmiduses, kui peaks tekkima vajadus neid ühte või teise kriisikoldesse silmapilkselt toimetada.

 

Nendest veel kiiremaid kiirreageerimisvägesid pole siin ilmas lihtsalt olemas.

Aga eestlased ise?

 

Staabi- ja sidepataljoni ülem kolonelleitnant Priit Averkin andis oma teenistujatele korralduse hoiduda 9. mail Tallinnas Filtri sõjaväelinnaku ümbruses kaitseväe vormis ringi liikumisest siis kui sinna kogunes ligikaudu viis tuhat inimest panema punaseid nelke sealsele “vabastajasõduri” monumendi jalamile.

 

Sidepataljoni ülema käsk sõdurivormi mitte kanda “oli ülepingutatud”, ja tänases olukorras “sellist käsku rohkem andma ei peaks”, lausus päev või kaks hiljem kaitseväe juhataja Martin Herem.

 

Sotsiaalmeediasse ilmusid kiiresti kirjeldused sellest, kuidas venekeelses meedias algas seejärel ulatuslik Eesti kaitseväelaste üle irvitamine.

Meil mööduvad päevad siin üldiselt rahulikumalt, kui näiteks Põhja Iirimaal ja eriti veel Lähis-Idas, kuid Põhja Eesti linnad meenutavad siiski mingis ulatuses Belfasti või siis Ida-Jeruusalemma.

 

Multietniliste koosluste suhted – eriti maadel, kus on suurt ülekohut tehtud – on reeglina probleemsed.   

Siinsed poliitikud ja kaitseministeerium pole kolmekümne aastaga teinud kõike endast oleneva selleks, et Eestis oleks võimalik täielikku vastupanu mõeldavate ründajate vastu üldse osutada.

 

Hoopis ütles erakond Isamaa juht Helir-Valdor Seeder neil päevil: “…Reformierakonna ja Keskerakonna prioriteediks (on) kaitsekulutuste kärped.

 

Ajalugu näitab, et kui valitsuses pole Isamaad, siis tõusevad Eesti riigikaitse kohale tumedad pilved.”

Pole meil siin enam aasta 1944, mil metsad olid praegusest puutumatumal kujul veel alles ja kus igas rannas seisis paras hulk kalapaate ning sadamais rida suuremaid aluseid.

 

Püüa sa siis teravaks kiskunud oludes lennukile pääseda või panna kinni koht nendel vähestel reisi- ja kaubalaevadel, mis peavad endiselt sidet Soome ja Rootsiga.

 

Tõsise kriisi ilmnedes oleksid eestlased praegu enamasti lõksus oma kallil kodumaal.

 

Kõik peale tipppoliitikute, kelle maalt lahkumiseks jagub mõningaid riigi käsutuses olevaid helikoptereid, lennukeid ja laevasid.  

Lõpetuseks tuleks aga jälle mälestamistega tegeleda.

 

Tahan jätta hüvasti ühe maineka, kuid pagulaseestlastele arvatavasti suhteliselt vähetuntud sportlasega, kui Suurbritannias elavad eestlased välja arvata.

 

Jutt käib jalgpallurist Johannes Edvaldssonist, kes lahkus meie hulgast juba mitme kuu eest, ja nimelt 24. jaanuaril Glasgows Šotimaal.

 

Sündinud Islandile maapakku läinud Evald Miksoni perre aastal 1950, sai Edvaldssonist edukas kaitsja Šoti jalgpallikoondises Celtic FC.

Vana Mikson oli aga mees, keda nii Vene KGB kui ka Wiesenthali keskus armastasid vihata ja kes hoidsid teda surmani sihikul.

 

Kes soovib mälu värskendada Miksoni isiku suhtes, võiks tutvuda näiteks Eerik Purje artikliga “Sajakäelise mehe saaga” aastast 2004 portaalis Estonian World Review.  

Ka Johannes Edvaldssoni noorem vend Atli, kes lahkus siit ilmast juba mitme aasta eest, oli rahvusvaheliselt tuntud ja edukas jalgpallur.

 

Nende kahe isa Evald oli omakorda Eesti rahvuskoondise väravavaht juba 30ndatel aastatel.

Eesti keelt Atli ja Johannes eriti hästi vist ei osanud, kuid nende suhtumine oma isa sünnimaasse oli alati hoolivust ja lugupidamist väljendav.

 

Kurb on, kui heade eestlaste eluküünlad kustuvad kodumaalt kaugel olles!

Ka mitu Miksoni lapselast on edukad islandi jalgpallurid, alates Sif Atladottirist, kes, nagu ta isa Atli, on võistelnud rahvusvahelisel tasandil.

 

Selle suguvõsa noorimatest sportlastest Emil Atlasonist ja Sara Atladottirist on samuti asja saanud Islandi jalgpallimaailmas.

 

Seega viru veri ei värise ka siis, kui paljud meist elavad mööda maailma laiali!

Peotäis mulda viimseks katteks saab kahjuks ka helilooja Ester Mägi, kes asus Toonela teele Eestis 14. mail.

 

Oma järelhüüdes Mägile kirjutas Eesti Muusika Infokeskuse direktor Evi Arujärv, et lahkunu oli tema silmis “eestiaegne inimene”, kes austas eesti rahvamuusikat ja kelle loomingus oli “delikaatset ilu” ning sooja silmavaadet.

 

Õnneks kestab huvi Mägi loomingu vastu, ja see isegi kasvab.

 

Nii näiteks tegutseb USAs Washingtoni Ülikooli juures professor Heather Mac-Laughlini Garbesi asutatud Mägi Ensemble – naiskammerkoor, mis esitab Ester Mägi ja teiste Balti riikide heliloojate teoseid.