Jüri Estam

 

Kuna järgnevast kahest teemast oli juttu ühes varasemas Vaba Eesti Sõna numbris, siis väärib mainimist, et erakond Isamaa suurkogul Tartus 20. juunil valiti partei esimeheks tagasi Helir-Valdor Seeder.

 

Seega nurjus Isamaa sees tekkinud rühmituse “Parempoolsed” katse haarata võim Isamaa “vana kooli” rühmituse käest.

 

29. juunil kuulutas president Kersti Kaljulaid välja biomeetrilise isikuandmete andmekogu ehk ABIS-e asutamist lubava seaduse.

 

President tegi avalduse, mille kohaselt tema käed jäid liiga lühikeseks, et seda takistada.

 

Alles pärast seda avas õiguskantsler Ülle Madise suu, teatades, et näeb ABIS-es mitut tõsist probleemi.

 

Mida selle õnnetu seaduse suhtes üldse enam päästa annab jääb praeguseks küsimärgi alla.

 

Kersti Kaljulaid võinuks antud situatsioonis üles näidata mitte kodaniku-, vaid presidendijulgust, kuid seda ei juhtunud.

Mainimist väärib Tiit Madissoni lahkumine taevastele radadele 21. juunil. Madissoni nimi sai omal ajal tuntuks maapaos elanud eestlaste seas pärast seda, kui Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus hakkas teateid eesti poliitvangide kohta läänes avaldama.

 

Madisson tegi, kui mu mälu alt ei vea, vähemalt ühe ringi peale Põhja-Ameerika mandrile, kus ta ka kohalike eestlastega kohtus.

Aja möödudes on asjad läinud nii selgemaks kui ka mõnel puhul segasemaks põrandaalust poliitilist aktiivsust okupatsiooni ajal üles näidanud eestlaste suhtes.

 

Madisson igatahes määratles end “rahvussotsialisti” ehk õigemini natsionaalsotsialistina.

 

Ametlik Eesti ei “seedinud” Madissoni ka pärast riigi taasiseseisvumist, saates teda poliitilistel põhjustel mõneks ajaks uuesti trellide taha.

 

Kõiges selles esineb aga topeltmoraal.

 

Kui eestlasest natsionaalsotsialisti nuheldakse, siis venelastest impeeriumimeelsed tegelased käivad vabalt kaks korda aastas punaseid nelke panemas meie peamisel sõjaväekalmistul Tallinnas pronksist “vabastajasõduri” jalgade juurde.  

Tiit Madisson elas sageli rasketes tingimustes, olles vahepeal paar-kolm aastat olnud küll Lihula vallavanem, kuid ka seal kutsusid tema teod poleemikat esile.

 

Viimasel ajal kiitis ta Vladimir Putinit.

 

Kas jõuame millalgi üldse täie selguseni selle suhtes, kes Madisson tegelikult oli?

 

Selge on vaid see, et parempoolsed (küsitav on muidugi, kas natsionaalsotsialism on päriselt parempoolne) aktivistid olid peamiselt need, kes suutsid NSV Liidu ja selle perifeerial asuvate sotsmaade režiime lagundada, Madisson nende hulgas.

Uuemal ajal oli see mees füüsiliselt ja vaimselt kurnatud.

 

Oma viimases intervjuus, mille ta andis portaalile Objektiiv umbes kuu aja eest, soovis Madisson kõigile selgroogu ja kindlaid põhimõtteid.

 

Ka kui Madisson võis olla “mees nagu orkester”, oli ta lõpuks siiski sunnitud alistuma sellele, mille kohta anglosaksid ütlevad “the way of the world” ehk lihtsalt sellele, kuidas asjad käivad.

 
Kuna asume siin juba monumendikultuuri ja ka jälle arhitektuuri “lainel”, siis ei saa me vältida Tallinnas asuva kommunismiohvrite memoriaaliansambli teemat.

 

Tallinna keskerakondlik-kõlvartlik linnavalitsus, aga ka sellest kõrgemal asuv Reformierakonna-Keskerakonna valitsuskoalitsioon ei pea kinni varem antud lubadusest seista vastu uue spordikompleksi ehitamisele selle ansambli kõrval asuvale mäenõlvale.

 

Tulevikus võib juhtuda, kui peetakse leinakõnesid musta värvi nimedemüüri juures, et selle üle domineerib suur mingit teist värvi spordihoone, kust sageli ka lärmi kostab.

Ilmselt ehitati kõnesolev mälestusmärk üldse valesse kohta.

 

Selle jaoks tulnuks leida suur lage plats keset loodust või siis vähemalt asukoht, mis asub eemal sõiduteedest ja teistest segavatest teguritest.

 

Selline paik, kus saad viibida vaikuses koos mõtetega oma küüditatud, tapetud ja vaenatud sugulastest ja kaasmaalastest.

Vaatame siis, kas eesti ühiskonda annab piisavalt mobiliseerida, et takistada spordikeskuse rajamist selle püha nimememoriaali lähedusse.

 

See, kuidas seda probleemi lahendatakse, saab olema nagu lakmuspaber, mis näitab, millises ühiskonnas me siin Eestis üldse elame. Isegi keskerakondlasest riigihalduse minister Jaak Aab tunnistas ajakirjanikega kommunismiohvrite mälestuspaiga probleemist rääkides, et “ükski (teine) asi sinna kõrvale ei kõlba.”

Viimastel nädalatel on lääne tähtsate poliitikute püüded “normaliseerida” suhteid Venemaa valitseja Vladimir Putiniga löönud laineid.

 

Esimesena avas selle Pandora laeka USA uus või siis uuevõitu president Joe Biden, kes kohtus Vene juhiga 16. juunil Genfis.

 

See tundub olevat tüüpviga, mida paljud Ameerika presidendid üksteise järel kordavad. Ikka ja jälle selle sama “restart” reha peale astumine.

 

Bideni puhul on see ilmselt seletatav nende mallidega, kust ta oma professionaalse karjääri vältel pärinenud on.

 

Ta kuulub lihtsalt nende inimeste hulka, kes usuvad vankumatult diplomaatilise läbikäimise potentsiaali.

KGB, mille ridadesse Putin kaua kuulus ja kuhu ta vaimselt endiselt kuulub, oli ja on olemuselt üks kriminaalne ettevõtmine.

 

Selline, mis on teiste asjade hulgas paadunud vene kurjategijate maailmaga lootusetult läbipõimunud.

Kuid mis see on, mida krimkad ja platnoid ja ameerika jõukude-gängide liikmed ootavad ja koguni nõuavad üle kõige?

 

Ikka, et nendesse lugupidamisega suhtutaks!

 

Mind üllatas ca 40 aasta eest sügaval nõukogude ajal, et Sirp ja Vasar avaldas järgmise tarkusetera: “Häda maailmaga on, et korralikud inimesed kohtlevad pätte, nagu need oleksid korralikud inimesed, samal ajal kui pätid kohtlevad viisakaid inimesi nagu pätte”.

Ärgem unustagem sealjuures, et Putinil on must vöö džuudos, mis tähendab, et ta oskab pöörata vastase jõudu (ja nõrkust) enda kasuks.

 

Kaks Euroopa suurt (Macron ja Merkel) tunduvad samuti olevat Putinist lummatud, hoolimata Balti riikide, Rootsi, Hollandi ja veel mõnede Euroopa riikide vastasseisust.

 

Eks aeg siis näitab, millega lõpeb Atlandi-Euroopa tähtsate poliitikute kinnismõte kosida Putini-sugust “kuldset vasikat”.