Jüri Estam

 

Kuna suvekuud saavad varsti otsa, sajab meile käesoleval aastal varsti kaela kärarikas sügisene poliitiline melu.

 

Ees seisab vajadus lahendada presidendi valimise, kohalike omavalitsuste (KOV) valimiste ning seejärel ka 2022. a. riigieelarve koostamise küsimused.

 

KOV volikogude valimised toimuvad 17. oktoobril, kuid neid ettevalmistav faas pole erilist hoogu veel sisse saanud.

Nagu ikka, kiputakse meil volikogude valimiste eel tegelema asjadega, millistel on vähe ühist kohalike muredega.

 

Selle asemel, et keskenduda näiteks kohaliku kooli või siis asula kanalisatsiooni uuendamise valdkondadele, on Eesti üleriikliku maksusüsteemi muutmine hoopis üheks populaarseks teemaks, rõhuga sellele, et kas nüüd pole lõpuks aeg kätte jõudnud progresseeruva tulumaksu sisseviimiseks eraisikutele ja firmadele.

Mis aga puutub püüetesse värvata siit nurgast või sealt nurgast Eestile meie maa järgmine president, on asjad välja kukkumas väikese liialdusega umbes nii, nagu see oleks mingisugune ärapõlatud amet.

 

Keskerakonna juht Jüri Ratas presidendiks saada ei soovi.

 

See võib olla seotud sellega, et endine haridus- ja teadusminister Mailis Reps langes veebruaris maksumaksja raha väärkasutamise kahtluste alla.

 

Pärast lahkumist Riigikogu fraktsiooni esimehe ning Keskerakonna aseesimehe kohalt, väldib Reps meediaga suhtlemist.

Ka ei soovinud kandideerida vilunud jurist Jüri Raidla, kes ütles, et temal puuduvad tarvilikud kogemused ning kontaktid diplomaatia ja välispoliitika sfäärides.

 

Kõik need hädad meenutavad pisut koomilist ooperit “Müüdud mõrsja” või telesaadet “America’s got talent”, selmet tõsimeelset ja väärikat presidendiotsingut.

 

Murphy seadus ütleb: kui midagi saab untsu minna, siis küll see untsu ka läheb!  

Riigikogu erakorraline istungjärk vabariigi presidendi valimiseks leiab aset juba selle kuu lõppedes.

 

Ometi valitseb selles küsimuses praegu veel üldine teadmatus.

Seadus ütleb, et presidendikandidaatide ametlik esitamine algab (vaid!) neli päeva enne valimisi.

 

Riigikogule ja eriti veel rahvale jäetakse seega üksnes 96 tundi tegelike kandidaatidega tutvumiseks, normaalsetes riikides kohustuslikeks peetavatest taustauuringute korraldamisest rääkimata!

Palju auru on kulunud Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere mõeldava kandidatuuri arutamisele.

 

Murphy on väitnud ka seda, et kõik võtab kauem aega, kui võisite arvata!

 

Soomere nime pakkus välja keskerakondlane Ivar Raig, kuid hr Soomere pole jätnud endast viimastel kuudel eriti karismaatilist muljet.

 

Pealegi puuduvad tal arvestatavad kogemused diplomaatias ja välispoliitikas.

 

Ta aktsiad langesid veelgi, kui ta teatas, et tema maailmavaade “on teadus”, milline konstateering pole informatiivne ega kasulik.

 

Presidendiameti pidamine on midagi poliitilist, ja kameeleonidel pole sinna asja.

Erukindralmajor Vello Loemaa – tark ja väärikas inimene – küsis ühes arvamusloos, kas Eestil on presidenti sellisel kujul üldse vaja.

 

Tolle institutsiooni ülalpidamine koos suure meeskonnaga on teiste asjade hulgas üks üpris kallis lõbu.  

Ja siis ka veel see: kui Kadriorgu peaks sattuma üks tugeva iseloomuga ja isepäine isik (kunagine president Lennart Meri on üks näide), võib sündida mitteteretulnud konkurents peaministri ja presidendi vahel.

 

Eksisteerib alati ka see oht, et presidendi institutsioon ja välisministeerium ei suuda hästi koos toimida ega oma tegevusi koordineerida. Ka selline vägikaikavedu oleks ebaterve.

Seega: presidendikandidaatide leidmise ja ülesseadmise mehhanism toimib Eestis raskesti etteaimatavalt.

 

Viie aasta eest esitleti meile me praegust presidenti deus ex machina stiilis “põrsana kotis” (vabandust, president Kaljulaid), keda vähesed tollal üldse tundsid.

 

Käesoleval aastal jääb jälle mulje, nagu kogu see protseduur oleks kuum kartul, mis ei toimi sujuvalt ega tarvitse anda rahuldavaid tulemusi.

Kui Vello Loemaa nõuannet mitte kuulata (kuigi tema pole ainus, kes on soovitanud kaaluda presidendiameti likvideerimist selle praeguse kujul), siis tuleks meil lõpuks vastu võtta üks mõistlikult koostatud seadus, mis võimaldab presidendi otsevalimise kodanike poolt.

 

See peaks lõpetama ära praeguse paternalistlikult mõjuva süsteemi kohmakuse.  

Muidu garanteerib eksisteeriv süsteem jätkuvalt seda, et viimasel hetkel leiavad poliitikud kellegi “halli hiire” (kolumnist Ülo Matteuse sõnad), kes pole elus ühtegi vaenlast kultiveerida suutnud ega riiva Riigikogu või siis valimiskogu liikmete tundeid.

 

Niisiis: presidendiamet tuleb kas likvideerida  või viis, kuidas me presidenti valime, vajab kapitaalremonti.

Veelgi kõrgemal tasandil väljendan aga arvamust, et Eestil pooleldi puudub laevakapten, vedurijuht või riigivanem, kellel oleksid selged sihid silme ees meie kõikide huvides.

 

Praegune koalitsioonivalitsus toimib küll elementaarsel tasandil, kuid erilist inspiratsiooni sellest otsida on lihtsalt liiga palju loota.

Äkki saame me presidendiks Eesti Rahva Muuseumi direktori, haritlase Alar Karise? 

 

Mitte, et me ka tema maailmavaate kohta piisavalt palju teaksime.

 

Või vägagi teretulnud oleks välismaal võrsunud ning haruldaselt hea hariduse ning pagasit omava Ardo Hanssoni pääsemine Kadrioru lossi.

Peaaegu lootusetuna tundub arvata, et presidendiks võiks saada Henn Põlluaas, kes on üks vähestest EKRE juhttegelastest, keda siinkirjutaja respekteerib ja kes – lisaks aktiivse valimiskampaania pidamisele – seisab Petserimaa ja teiste meie annekteeritud alade Venemaale kinkimisele vastu.

Võib ka juhtuda, et Kadriorus jätkab Kersti Kaljulaid, kelle üks pikavõitu kõne uinutas Angela Merkeli magama, kui Saksamaa liidukantsler Eestit külastas, ja kellel on komme Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda demonstratiivselt ja korduvalt mõnitada.

 

Ütle, mida sa tahad Kaljulaidi kohta, kuid rahvast ühendav ja ebaideoloogiline president ta igatahes ei ole olnud.