Jüri Estam

 

Suurema osa praegusele eelnevast aastatuhandest veetsid eestlased ristirüütlite ja mõisnike käpa, aga ka poolakate, rootslaste ning venelaste ülemvõimu all.

 

Seda kuni Vene impeerium osutus korduvalt sedavõrd nõrgaks ja kõdunenuks, et meil õnnestus Moskva haardest välja rabeleda ja putku panna mitte üks, vaid kaks korda.

 

Kõigepealt aastail 1918-1920 ja siis jälle aastal 1991.

 

Esimesel korral neist võitlesime end vabaks. Teisel korral (1991) olenes asjade areng arvestataval määral saatuse heast tahtest.

Kui Ronald Reagan poleks NSV Liitu oma Tähesõdade programmiga välja kurnanud, ei tarvitseks Eesti tänasel päeval üldse vaba olla.

Eestlased elavad sellises maailmanurgas, mida mitmed meie ümbruse riigid ja rahvad ihaldanud on.

 

Seega on selles midagi tõesti imelist, et õnn on meie peale jälle naeratanud.

 

“Lõpuks vabad, lõpuks vabad. Tänan Jumalat kõigevägevamat, et oleme lõpuks (jälle) vabad!”, nagu hüüatas Martin Luther King aastal 1962.

Tegelesin aiatööga Tallinnas, kui minu juurde kihutas üks umbes kolmeaastane siniste silmadega plikahakatis ja teatas uhke näoga, et temal on uus jalgratas.

 

Mõtlesin endamisi: “selline siis näeb välja eestlaste tulevik!” Selle lapse isa on edukas tegija meediamaailmas  ja tema järglastel tundub olevat olemas kõik, mida nad võiksid vajada elus hakkamasaamiseks.

Eesti nooremad põlvkonnad on koristamas seda saaki, mida nende vanemad ja vanavanemad külvasid ja kultiveerisid 30 aasta eest.

 

Paljud nendest vanematest inimestest trotsisid nõukogude okupatsiooni juba enne seda.

 

Meil, kes me Eestis praegu elame, on võimalik neid viljasid oma silmaga nüüd näha ja kogeda.

Mina ise oleksin kujutanud ette teistsugust Eestit kui see, mis meil praegu on (siin küsitakse sageli meedias ja mujal “kas sellist Eestit me soovisimegi?”), kuid teatud mõttes on ka see, mis meil on piisavalt hea.

 

Sest väike Pillekene –  või kuidas tema nimi päriselt olla võiks – saab vabaduses võrsuda. Võimalused on valla tema ees.

 

Teda ei kohustata punast rätikut kaelas kandma, ega marssima lipuvalves, vene automaatrelv õlal, kommunistide igavese tule juures keset Tallinnat.

Üks mu hea tuttav Eestis on inglasest ettevõtja nimega Harry, kes on siin elanud rohkem kui kakskümmend aastat ja kes vannub alatasa, et siin ilmas ei eksisteeri mitte kusagil sellist elukohta, mis võiks olla Eestist parem.

 

Kipun ise teist meelt olema, kuna Eesti ei istu mulle eriti hästi poliitilisest vaatevinklist vaadatuna.

 

Siinsel elukorraldusel on  teatud miinuseid.

 

Kuid kas siin ilmas on üldse võimalik leida sellist maad, mis oleks igaks mõttes täiuslik?

20. augustil ehk taasiseseisvumise päeval, võtsime me abikaasaga “jalad kõhu alt välja”, panime autole hääled sisse ja tegime Eestile ühe suure tiiru peale.

Mulle individualistina ei sobi päris hästi suured massiüritused nagu iseseisvuse taastamise 30. aastapäevale pühendatud öölaulupidu „VABA EESTI!", mis toimus Tallinna lauluväljakul ja Tartus Eesti Rahva Muuseumi ees.

 

Pealegi veel olid meteoroloogid ennustanud enam-vähem vihmavaba päeva.

 

Seega asusime teele Lõuna-Eesti poole, kus asuvad me lähisugulaste matusepaigad.

 

Neis kohtades tuleb aeg-ajalt umbrohtu kitkuda, natukene rehitseda, ja oma eelkäijate seltsis aega veeta.

Võimsate rünksajupilvede varjus kogesime, et Tallinn-Tartu maantee väljaehitamine neljarajaliseks on jõudsalt edenenud.

 

Mina mitte, kuid mu naine märkas, kuidas kaks Itaalia lahingulennukit F35 põrutasid vilksamisi üle Tartu, tervitamaks eestlasi selle aastapäeva puhul.

Sõime lõunat Tartu Lõunakeskuses, mis juhtub olema tolle piirkonna suurim kaubanduskeskus. See on üks õige võimas “shopping center”, mis mõjub kuidagi sümpaatsemana, kui seda võrrelda monoliitsete samasuguste asutustega Tallinnas.

 

Jäi mulje, nagu Tartu inimesed ei tunneks erilist puudust rahast ja et Lõunakeskuses müüakse enam-vähem kõike, mida süda ihata võiks.

Lõunakeskuse jäähalli juurest kostus muusikat. Nägime seal neidusid liuglemas graatsiliselt üle jää nagu “noored jumalannad”.

 

Omavahel öeldes ei erine poodlejad Lõunakeskuses riietuse poolest kuigi palju analoogidest Winnipegis või Göteborgis või Seattle’is. Nii kiiresti ja nii palju on Eesti 30 aastaga muutunud.

Maanteel edasi vurades oli liigutav näha kõrgeid vardaid täismõõdus sini-must-valgete lippudega taluhoonete ees. Eriti kaunilt lipuehtes olid Karksi-Nuia ja Abja-Paluoja linnakesed Mulgimaal, Läti piiri lähistel.

Autoraadiost tuli küll rahutuks tegevaid uudiseid suure kaose kohta Afganistanis.

 

Kontrastina sellele tundus Eesti roheline ja rahulik maastik heinapallidega lausa idülliline olevat.

 

Inimestel on olnud aega oma talupidamisi kõpitseda, niivõrd-kuivõrd Eestis talusid veel alles on ja isegi kolhooside “koleistlikuid” hooneid ja rajatisi pole enam päris sama valusasti märgata kui varem.

Pääsukesed ja kured ei olnud ikka veel kaugele lõuna poole suundunud ja veesilmad ning järved sillerdasid, kui me neist mööda vuhisesime oma 500-kilomeetrilisel ja ligi 12 tundi kestnud ringsõidul mööda Eestit.

Paraku on meil tehtud küll palju silma riivavat lageraiet. Eriti kuna sõitsime hiljuti palju ringi Ahvenamaal ja Edela-Soomes, kus kirvemehed teeäärset metsa tublisti rohkem säästnud on.  

Hiljuti on Eestis pandud teede äärde suurel hulgal uusi ja varasemast energiasäästlikumaid tänavatulesid. Need, olles pealt lamedad, on osutunud kurgedele lemmikpaikadeks, kust jälgida, kas talumehed kusagil tööl on, sest värskelt küntud põldudelt saavad nad saaki piisavalt, näiteks põlluhiirte näol.

Pärnus istus rõõmsalt lobisevaid inimesi restoranide ja kõrtside õuealadel. Üldiselt oli tunda, et All’s right with the world, nagu seisab Robert Browningu luuletuses “Pippa’s Song”.

 

Vähemalt sel päeval, 20. augustil 2021, mil Eestis möödus 30 aastat okupatsiooni alt välja tulemisest.

Sõit tagasi Tallinnasse kulges rahulikult. Koju jõudes võtsime sel puhul hinge alla ühe pitsi hästi head konjakit, mida Ameerika eestlastest sõbrad mulle hiljuti sõbralikul kombel saatnud olid.