Jüri Estam

 

Eestis elamise üheks varjuküljeks on teadmatusse jäämine iga kord, kui mingi suur häda tabab Ameerika Ühendriike.

 

Loodetavasti jäid idaranniku eestlaste kodud räsimata suurest tormist, mis andis USA-le hiljuti suure hoobi.

 

Samasugune teadmatus valitseb ka eestlaste suhtes, kelle kodud või suvekodud on Californias metsapõlengute piirkondades. Loodetavasti olete ka teie kõik terved!   

Kuid nüüd peateema juurde.

 

Joe Bideni ametisse vannutamisest Washingtonis on möödunud juba kaheksa kuud.

 

Ka tema pea kohale on kogunenud tumedaid tormipilvi, seda küll poliitika tähenduses.

 

Breitbarti portaal kirjutas tema hädadest hiljuti pealkirja all “Biden’s Bummer Summer”. Bideni suvi siis täis jamasid.

Lähiajal püütakse Kongressis läbi suruda Ühendriikide presidendi grandioosset majanduse ergutamise või siis õigemini küll raha ümberjagamise skeemi.

 

Ilmselt kujuneb selle projekti – võiks ka öelda, et senaator Bernie Sandersi “lemmiklapse” – edenemine erakordselt huvitavaks ja poleemiliseks.

Olen suhteliselt hea Afganistani tundja sellest ajast saadik, kui ma 80ndatel toimetasin mitmeid raadiosaateid sõjategevuse kohta tolles riigis.

Ükskõik, kuidas see lääneliitlaste jaoks nüüd välja ka ei kukkunud, oleme me uuesti selle tunnistajaiks, et Afganistan on alistumatu.

 

Afganistan kui hõimuühiskond, kes ei lase suurriikidel enesele pähe istuda.

Täpsemalt väljendades oli see Moskva, kes destabiliseeris olukorra seal 42 aasta  eest oma relvastatud sekkumisega Afganistani siseasjadesse.

 

See päästis valla ahelreaktsiooni, mille pikalt lahtirulluvate tagajärgede tunnistajaiks me nüüd siis endiselt oleme.  

Tunnen selles saagas ära mõndagi ühist nii Eesti kui ka meie pagulaste kunagise saatusega.

 

Taliban käib ringi mööda maad laskevalmis relvadega, nagu NKVD ja hävituspataljonlased inimesi terroriseerisid Balti riikides pärast II MS lõppu. Selle erinevusega muidugi, et NKVDlased olid okupandid.

Saksamaale USA Ramsteini lennuväebaasi koondatakse tuhandeid Afganistanist lahkunud hädalisi, nii nagu mitmed meist sattusid pärast Teist maailmasõda Saksamaale või koguni sündisid seal, nagu minuga juhtus.

 

Saksamaa oli ka meie jaoks üheks vahepeatuseks meie kannatusteel.

Süda valutab Panjshiri orus välismaise toetuseta võitlevate Rahvusliku Vastupanurinde sõjameeste pärast, kes peavad või pidasid seal ägedaid lahinguid Talibani sõjarditega.    

Kes üritab järgmisena Afganistanile käppa peale panna?

 

Venelased näitavad tolle riigi suhtes küll uuesti huvi üles.

 

Taliibide juhid väitsid hiljuti, et nemad eelistavad mängupartnerina Hiinat.

 

Vaesed Afganistani elanikud  – sest kui sa arengumaana annad Pekingile sõrme, kipub viimane haarama varsti kogu käe.

Ameerika tundub omakorda olevat minemas rohkem ja rohkem oma teed (Vt näiteks Foreign Affairs, “Rogue Superpower - Why This Could Be an Illiberal American Century”).

 

Tolle kirjutise autor usub, et USA ei kaugene küll täiel määral osalemisest globaalsetes asjades, kuid hakkab seda tegema isegi veel rohkem enesekeskselt kui varem.

 

Tasub lugeda ka NYT arvamuslugu “The American Empire in Retreat”.

Neil arenguil võib olla suur tähendus Balti riikide jaoks, eriti kuna Washingtoni tähelepanu on Euroopast Aasia poole pöördumas.

 

Viimastel päevadel on ilmunud palju ingliskeelseid kommentaare umbes selliste pealkirjadega: “Euroopa kaugenemas Ameerikast”, “Transatlantiliste suhete jahtumine”, “Eurooplased peavad nüüd valima oma tee”, jne.

Aga ka: kes hakkab Euroopat juhtima ja kuhu poole?

 

Sakslaste liidukantsler Angela Merkel on ju ütlemas “adjöö”.

 

Palju oleneb sellest, millised erakonnad saavutavad millise tulemuse 26. septembril toimuvatel Saksamaa üldvalimistel.

 

Kui Roheline partei peaks saavutama seal hea tulemuse, võivad Saksamaal hakata puhuma mõnevõrra uued tuuled.

 

Saksa rohelised on allergilised Venemaa ja Hiina suhtes.

 

Aga nad tahavad ka üles ehitada tugevat üleeuroopalist kaitseväge.

 

Seda viimast siinkirjutaja pelgab, kuna see tähendaks veel ühe sammu astumist end ka muidu aina jõulisemalt tsentraliseeriva Euroopa Liidu režiimi poole.

Läti välisminister Edgars Rinkēvičs ütles hiljuti Financial Times’ile, et Leedu piirikriisi tõttu võib Venemaa militaarõppuse Zapad-2021 ajal esineda “arusaamatusi” või vahejuhtumeid.

 

Need suurõppused algasid reedel (10. septembril), umbes 200 000 sõduri osalusel, koos hiinlaste ja valgevenelastega.

 

Taolised manöövrid kujutavad endast naabrite jaoks alati närvilisi perioode.

 

2008. aastal järgnes näiteks õppusele Kavkaz sõjaline agressioon Gruusia vastu, ja 2015. aastal kasutas Venemaa õppust Tsentr Süüria interventsiooni ettevalmistamiseks.

Võimupartei Ühtne Venemaa on enne sel kuul toimuvaid Venemaa üldvalimisi peaaegu kõik konkurendid kõrvale tõrjunud ja üritab pensionäridele toetust lubades nende poolehoidu osta.

 

Vaevalt aga, et Venemaal midagi kardinaalset paremuse suunas sellest kõigest muutub.

Eestis võtab presidendiameti ohjad lähinädalail enda kätte teadlane ja haritlane Alar Karis, kelle maailmavaate ja kavatsuste kohta me praegu õige vähe teame.

 

Selge on see, et Eesti  presidendivalimise süsteem on jätkuvalt logisev, hämar ning katki.  

Eestis lähenevad ka kohalike omavalitsuste valimised 17. oktoobril, kus ma ise ka sõltumatu tegelasena erakond Isamaa nimekirjas (Tallinnas, Nõmmel) kandideerimas olen.

 

Minu peamine eesmärk pole püüd praegu tagasi poliitikasse siseneda.

 

Juhindun lihtsalt veendumusest, et on vaja õlg alla panna pingutusele vabaneda Keskerakonna ainuvõimust Tallinnas. Kui mitte nüüd, siis millal?

Turu-uuringute AS-i sotsioloog Tõnis Stamberg ennustas hiljuti: "Üldpilti vaadates on täiesti selge, et Keskerakond üksi seda linna enam valitsema ei hakka”.

 

Ka praegune linnapea Mihhail Kõlvart pidas Eesti Rahvusringhäälingule antud intervjuus küllaltki võimalikuks seda, et Keskerakonnale tehakse Tallinnas tuul alla.