Jüri Estam

 

Alles möödus 77 aastat ajast, mil sakslaste viimased transpordi- ja laatsaretlaevad lahkusid Tallinnast 1944.a. 21. septembril.

 

Selleks hetkeks (tolle aastapäeva kontekstis) kui siinsed kirjaread on ajalehes ilmunud, olid kadalipu edukalt läbinud osad nendest konvoidest jõudnud juba Gotenhafenisse ehk Gdyniasse.

 

Nende aluste pardal viibis palju eesti naisi, lapsi ja haavatud sõjamehi.

 

Sealjuures mitmed sajad Eesti sadamatest teed alustanud kaasmaalased kaotasid elu otse Läänemerel sõjategevuse tõttu.

 

Vene lendurid ründasid ka punase ristiga märgistatud laevu.

Mind siis veel olemas ei olnud.

 

Olen aga nende lugudega nii tuttav, et tunnen, nagu oleksin peaaegu ise Tallinnast lahkuva laeva pardal viibinud, jälgides viimase kodumaise vaatepildina taevasse kerkivaid suitsusambaid.

Elus valitakse igasuguseid asju sinu eest ette ära, ilma et keegi sult küsiks.

 

Sa sünnid pagulasperre, ja nii see lihtsalt on. Hiljem osutud USA kodanikuks, kuna su isa ja ema otsustasid naturaliseerimise kasuks.

 

Kuid oma esimese tosinkonna eluaasta jooksul omasin ma vaid Eesti kodakondsust, ja väikelapsena valdasin ma üksnes eesti keelt.

Ma ei suuda täiesti aktsepteerida, et 22. septembrit Eestis vastupanuvõitluse päevaks nimetatud on, sest see kujutab endast ka päeva, mil okupandid tallinlasi oma kodudest lõplikult välja sõid.

 

Sealjuures nendin, et sellist rahvast nagu “sovjette” pole ju päriselt kunagi olemas olnud.

 

Üks naaberrahvas sundis kümneid tuhandeid oma kodumaad armastavaid inimesi Eestist lahkuma ja seda kõige brutaalsemal kombel.

 

Mõiste “vastupanuvõitluse päev” asetab rõhu kahtlemata ühele meie ajaloo olulisele aspektile.

 

Samas juhib selline nimetus tähelepanu aga eemale sellest, mida meile tehti.

 

Nii, nagu ka Okupatsioonide muuseumi nime muutmine Vabamuks kujutab endast üht mitteteretulnud eufemismi.

Minul möödus augustis 30 aastat Eestisse elama tulemisest.

 

Olen nüüd veetnud valdava osa oma täiskasvanud elust ehk tööaastatest siin.

 

Olen väga palju kauem Tallinnas elanud, kui üheski teises oma varasemas peatuspaigas.  

Poliitik Urmas Reinsalu küsis mult hiljuti, kas ma ei tahaks kandideerida Tallinna linnavolikokku selleks, et aidata murda Keskerakonna aastakümneid kestnud korruptiivne ja mitte-eestimeelne võimumonopol meie pealinnas.

 

Olles nõusoleku andnud, tuli mul Hirvepargis juba 23. augustil üks kõne pidada.

 

Tolle kõnekoosoleku teadustaja küsis – ilmselt halbade kavatsusteta – kas mind tuleks väliseestlasena tutvustada.

 

Mille peale küsisin: “Kaua tuleb mul Eestis veel elada, ilma, et saaks niimoodi väljendatud”?  

Hiljuti avaldas Eesti Päevaleht ühe mu arvamusloo, mis oli vastuseks Tiit Madele, kes oli sealsamas hakkama saanud ühe erakordselt taktitundetu tekstiga.

 

Seejärel tuli mu juurde õiendama üks näost punane kaaskandidaat, kes tahtis teada, mida minusugune väliseestlane üldse teada võiks sündmuste kohta Eestis enne selle maa taasiseseisvumist.

 

Tegelikult olin ma lugenud alates juba 1979 a. Vaba Euroopa raadio toimetuses tööl olles iga päev nn ENSV päevalehti ja muud perioodikat.

Üks teine kaaskandidaat teatas, et kommentaatorid Facebookis soovitavad Estamil (juba jälle) mina tagasi Ameerikasse, millises riigis ma enam kui 40 aastat aga elanud pole.

 

Meile paguluses elanutele hõõrutakse välismaal elamist – ja vaid meile – kuidagi nina alla, nagu see teeks meist pidalitõbised.

 

Tean loomulikult, et poliitikutel peab olema eriti paks nahk.

 

Samas võetakse ameerika ja lääneeuroopa kombed ja keelendid Eestis omaks ilma pikemata.  

Selliste hoiakutega ei saa ju midagi välja tulla püüetest tugevdada eestlaste sidusust.

 

Seda siis, kui väliseestlane = välismaalane (ehk sisuliselt ausländer saksa keeles), mis võrdub omakorda võõrkehaga.

 

Säärased mõtted istutati paljude nn kodueestlaste teadvusesse nõukogude propagandistide poolt, kuhu need tunduvad olevat pöördumatult kinnistunud.

 

Teistel kultuuridel sellised spetsiaalsed “eristusmärgid” üldiselt puuduvad.

 

USAs näiteks pole tavaline häbimärgistavalt öelda: “She’s an external (or alien) American”.

 

Kuid võib ka teisiti minna.

 

Soovitan süveneda ingliskeelsesse Wikipedia’sse ja lugeda sealset artiklit nn “piedsnoirs”’ide kohta, kes – Alžeeriasse prantsuse kolonistidena millalgi läinuina – said Prantsusmaale tagasi minnes jaheda vastuvõtu osaliseks.

Tallinna loomaaias puuris elab suur paavianite seltskond.

 

Mõnel neist õnnestub sealt aegajalt ka jalga lasta.

 

Kuid kui selline põgenik soovib oma kaaslaste sekka tagasi pöörduda, ei võta koloonia teda enam omaks.

 

Tal tuleb elada edaspidi üksinda, “autsaiderina”.

Kummalisel kombel ei tehta Eestisse okupatsiooni ajal siia suurel hulgal koloniseeritud venelastest aga eriti välja.

 

Vaikimisi on nad peaaegu omaks võetud.

 

Selles küsimuses valitseb force majeure.

 

Hiljuti kirjutati kuukirjas Akadeemia ühest inglasest, kes oli sügaval Nõukogude okupatsiooni ajal sattunud elama Tartusse.

 

“Kujuta ette”, kirjutas tolle essee autor: “selle mehe näol elas meil Tartus lausa üks välismaalane!”

 

Kas neid kümneid tuhandeid venelasi, keda Moskva oli Tartusse tollal elama asustanud, tuleb siis omameesteks pidada?

 

Sihukesest topeltmoraalist on raske aru saada.

Lapsepõlves suutsid mu ema, aga ka Bernard Kangro oma Eesti maastikele keskenduvate fotoraamatutega mind veenda, et see siin on üks eriline maa.

 

Tõsi küll: Eestikese pale sai hiljem 20. sajandil dramaatiliselt ümberkujundatud.

Siia elama tulles jookseb inimene oma varasemad sentimentaalsete arvamuste sarved maha.

 

Sa võtad kodumaast tegelikku mõõtu. Illusioonide asendumine objektiivsusega on tarvilik, kuid mõnikord ka mõru pill. 

 
“Väliseestlane” on seega üks negatiivne sildistamine ja hüüdnimi, millest tuleks loobuda, nii nagu USAs ei sobi teatud sõnu mustanahaliste kohta kasutada.

Õnneks ei suuda ükski asi seda muuta, et mu sugupuu juured ulatuvad tuhandeid aastaid minevikku siinsamas.

 

Ja keegi ei saa mult võtta ka tänutunnet, et ma just sellesse kultuuri sündinud olen.  

 

* Thomas Wolfe’i samanimelise romaani järgi.