Jüri Estam

 

23. augustil avaldas (Tallinnas ilmuv) Eesti Päevaleht (mitte segi ajada samanimelise ajalehega Stockholmis, mida pagulaseestlased vanasti kureerisid) Tiit Made arvamusloo “30 aastat vabadust”, ehk “See on kade pahatahtlikkus! Tänu endistele NLKP-lastele on ju Eesti vaba”.

Mis just täpselt pani Made oma ärritust välja elama, seda me ei tea, kuid hr Made alustas seda kirjutist konstateeringuga: “Iseseisvuse taastamise (käesoleva aasta) 30. aastapäeva eel tegutses meedias aktiivselt seltskond, kes mängis muljetavaldava visadusega vana vinüülplaati, et kommunistid tahtsid teha Eestist nii- ja naasugust riiki nullkodakondsusega. See jutt hakkab tüütama, sest ei kanna muud sõnumit, kui on kadedalt pahatahtlik.”

Made nimetab seda, mis Eestis toimus 30 aasta eest “riigipöördeks” ja väidab, et tavaliselt pööravadki riigis valitseva korra oma “lemmiklapsed”. “Eestis olid nendeks haritud ja intelligentsed nomenklatuursed tegelased.”

Edasi arendab Made argumenti, et kõigil, kes uuristasid tollal Moskva keskvõimu oli “sel ajal taskus punane parteipilet”.

 

Peamised vabaduse toojad olid Made kinnitusel komparteilased, mitte “dissidendid”. Teiste hulgas olid vabaduse toojad Arnold Rüütel, Vaino Väljas, Edgar Savisaar, Indrek Toome ja Marju Lauristin, milliseid isikuid Made nimepidi esile tõstab, koos lühikeste elulugudega.

Made asub seejärel loetlema mõningate Eesti vastupanuliikumise liikmete ehk tema sõnul “dissidentide” akadeemilisi kvalifikatsioone või õigemini selliste kvalifikatsioonide puudumist või Made arvates vähesust.

Heiki Ahoneni nimetab Made korstnapühkijaks.

 

Hiljuti siit ilmast lahkunud Enn Tarto õppis kaugõppes eesti filoloogiat, kuid see jäi tal lõpetamata.

 

Tarto osutus Made sõnul “katlakütjaks” ja “ehitustööliseks”.

 

Tunne Kelamist teeb ta aga “Ranna sovhoosi öise vahetuse töölise”, kes lülitus poliitikasse alles 1990. aastal.

 

Kergemini pääsevad Tiit Made silmis Mart Niklus ja Lagle Parek, kes suutsid (takistuste kiuste) ülikooli siiski kuidagi lõpetada.

 

Kõige puhul, peale Kelami, juhib Made tähelepanu faktile, et need inimesed on (Nõukogude) vangilaagrites karistusi kandnud, nagu see mingi suur häbiplekk oleks.

 

“Sügaval nõukogude ajal said mõnikümmend rahvale tundmatut vabadusvõitlejat endale kindlustada tasuta söögi, joogi ja magamisaseme ning näruse töö kuskil okastraadi taga püssimeeste hoolika valve all.

 

Mis kasu oli seal olemisest rahvale? Sakslased ütleksid: „null komma nichts“.”

 

Edasi tõdeb Made: “… kui tahtsid tollal edasi jõuda, siis oli nõukaajal paratamatu, et tuli liituda komparteiga.”

Tiit Made hindab nii, et “Balti apell muidugi leidis (küll) mõningast rahvusvahelist tähelepanu, kuid jäi kõvasti alla nelja mehe ettepanekule...”, mille autoriks oli Made ise koos Edgar Savisaare ja Siim Kallasega.

 

Balti apell olla pealegi veel kehvem asi olnud kui näiteks Loomeliitude pleenum ning Rahvarinde lauluväljaku massikogunemised ja Balti kett, kommunistide ja nn endiste teiste tublide ettevõtmiste hulgas.

Edasi kiidab Made ENSV Ülemnõukogu, kuhu ta ise ka kuulus ning “mille liikmete hulgas 1990 oli lausa 79 NLKP liiget või hiljuti sealt väljaastunut.

 

Ülemnõukogu 12. koosseisu 69 liiget, valdavalt komparteisse kuulunud, taastasid Eesti iseseisvuse”.

 

Nemad olid Made sõnul tõelised “vabadusvõitlejad” ja “rahvakangelased”.

Made kõnesolev arvamuslugu ei otsi lepitust, vaid on tonaalsuselt tüli noriv ja halvustav ning eesti vastupanuliikumise tähtsust minimaliseerida püüdev.

 

Eestlaste sidususe eesmärki see kirjutis ei teeni.   

Oma essee mõtte võtab Made veelkord kokku sõnadega: “… faktide fakt on see, et just tänu nendele 1990. aastate alguse aktiivselt nõukogude võimu vastu avalikult tegutsenud NLKP liikmetele saavad eestlaste peale kasvanud põlvkonnad nautida demokraatiat.” Ja sõimlejad ning irisejad peaksid nüüd väga rõõmustama, et “nad ei pea oma riiki halvustavate väljaütlemiste pärast (enam) veetma aega okastraadi taga”.

 

=====

Olles Tiit Made heietustesse veelkord süvenenud seoses nende avaldamisega nüüd Vaba Eesti Sõnas, juhib Jüri Estam tähelepanu järgmisele: kui natsid oleksid rajanud Teise Maailmasõja järgse Saksamaa, siis oleks Saksamaa tänase päevani ilmselt endiselt natsihõnguline ja -maiguline, ehk lihtsamini öeldes oleks Saksamaa pääsenud denatsifitseerimisest, nii nagu hr Made on pääsenud väga mugavalt desovetiseerimisest ja juriidiliste hinnangute andmisest tema tegudele ja tegematajätmistele.

 

Loe lisaks ka artiklit siit.