Jüri Estam

 

Alustan sellest, et 8. oktoobril lakkas Vootele Vaska süda töötamast.

 

Selle kunagise pagulaseestlase põrm sängitati mulda Tallinna Metsakalmistul vaid mõned päevad hiljem.

 

Kuna Vaska naasis Eestisse elama a. 1995 (olles varem kaua tegutsenud Pennsylvanias filosoofia õppejõuna) siis tuli tal ja mul siin aegajalt jutuajamisi ette.

 

Vootele pärines heast-toredast eestiaegsest perekonnast.

 

Seega on me pagulaspere jäänud ilma jälle ühest oma liikmest ja sellisest isikust, kes siinkirjutajale alati sümpaatse mulje jättis. Puhka rahus, hea Vootele!

Kuna Lätis sündis oktoobris uus Covid-19 nakkusjuhtude rekord, siis seal kehtestati kolmeks nädalaks öösel väljas viibimise keeld.

 

Aina rohkem Eesti haiglaid ei võta patsiente vastu korralise ehk planeeritud abi osutamiseks (südameoperatsioonid, liigeste operatsioonid jms), kuna suur osa meie intensiivosakondadest on haigetest ummistunud.

 

Novembris saab intensiivosakondade mahutavus kuuldavasti täis.

 

Ka pole kusagilt võtta täiendavaid õdesid ega arste.

 

Balti riikidest on saanud seega koroona epitsenter Euroopas.

Siinsed massiteabevahendid vihjavad vaid läbi lillede, et erakorralise meditsiini osakondade nö klientide hulgas on väga palju vene rahvusest inimesi, kes on jäänud Eestis ja Lätis ootama Venemaal toodetavat Sputnik vaktsiini, millele Euroopas aga müügiluba antud pole.

 

Nii sureb meie maailmajaos hulganisti eriti just vene päritolu inimesi, kusjuures iga Covidiga patsiendi hospitaliseerimise peale kulutatakse keskmiselt 10 000 eurot.

 

Samas on eestlased (ja teised) sunnitud üha enam otsima väheste eraarstide tasulist abi.

Kohalikud valimised on selleks korraks läbi.

 

Olles ise ka kandideerinud, olen hästi natukene rahul oma häältesaagiga Tallinnas Nõmmel (ca 200 häält).

 

Kui oleksin saanud veel paarkümmend häält juurde, paiknenuksin ma teisel kohal Isamaa kandidaatide hulgas selles linnaosas.

 

Mulle rääkis Urmas Reinsalu “augu pähe” kandideerimiseks aga vaevalt kaks kuud enne valimisi.

 

Sellise lühikese eelhoiatuse peale ei suuda inimene ei raha kampaaniaks koguda ega ka ulatuslikku valimishoogtööd läbi viia.

Igatahes kaotas Keskerakond Tallinnas lõpuks ainuvõimu, saades enesele Tallinna 79 volikogu kohast 38 kohta.

 

Tundub tõenäolisena, et Tallinnat valitseb tulevikus Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioon, mis ei kõla mulle eriti hästi, kuid kes teab?

 

Laseme end siis positiivselt üllatada, nagu minu isa armastas öelda.  

Vaba Eesti Sõna juhtkonnalt tuli hiljuti küsimus.

 

Et kas ma ei püüaks selgitada, miks Kersti Kaljulaidi Eesti presidendiks tagasi ei valitud?

 

Teatavasti on meil alates 11. oktoobrist uus Vabariigi President teadlase Alar Karise näol.

Meeldetuletuseks kõigepealt siis see, et Eesti elektoraadile presidendi otsevalimist ei võimaldata, vaid presidenti kipub selekteerima tegelikkuses üks küllaltki kitsas poliitikute ring.

 

Miks kasutatakse Eestis sellist süsteemi?

 

Aastal 1992, kui Põhiseaduse assamblee (PA) töötas välja tänapäeva Eesti konstitutsiooni, kardeti otsevalimisi.

 

Ehk siis seda, et võib korduda see, mis juhtus enne Teist maailmasõda.

 

Saksamaal upitas ju rahvas Hitleri mäletatavasti võimule ja Eestis ajas samal ajastul “kõva käe” poliitikat Konstantin Päts.

PA otsevalimiste mitteeelistamise viljadena kogeme me nüüd mitut nähtust.

 

Paljud valijad on rahulolematud sellega, et nemad presidendi leidmisest osa võtta ei saa.

 

Selle asemel valib poliitikute “tagatuba” meile presidendikandidaate ja mitte läbipaistval viisil.

 

Seega ei sea kandidaadid end Eestis ise üles ja debatte konkureerivate presidendikandidaatide vahel reeglina ei toimu.

 

Selle kõige suhtes on Liia Hänni – üks põhiseaduse peamistest autoritest – kahetsust väljendanud.

Miks Eesti “kardinalid” Kaljulaidi endile poliitiliselt kasulikuks enam ei pidanud, sellest nad avalikult ei räägi.

Erinevalt Venemaast pole Eestis küll kunagi teada, kes saab järgmiseks presidendiks, kuid kuna meil ei toimu mitme kandidaadiga presidendivalimisi, jätab selline eriskummaline tava siiski kahtlasevõitu mulje meist rahvusvahelisele üldsusele.

President Kaljulaid võis ju tulla toime Eesti esindamise põhinõuetega inglise keele oskuse ja protokolliliste kaalutluste poolest, kuid ta võis aeg-ajalt ka kohmaka või koguni veidi veidra mulje jätta.

 

Võta kasvõi tema tantsusammud telekaamerate ees Tallinna lauluväljakul hiljuti.

 

Kui kasutada võõrkeelseid sõnu siis “reserve” on üks omadus, mis tal sageli puudus, ja “gravitast” pole tal samuti kuigi palju.

 

Uuel presidendil Alar Karisel on neid omadusi rohkem.

Pandi pahaks, kui Kaljulaid teatas rahvusvahelisele üldsusele, et vihkab EKRE erakonda.

 

Kaljulaid pigem killustas, kui liitis Eesti ühiskonda.  

Siinkirjutaja vaatab väga viltu tema diplomaatilistele sooloüritustele, mis puutub katsetesse sõbruneda Moskvaga.

 

Enese küllakutsumine Vladimir Putini juurde, siis Putini Eestisse kutsumine (mis ebaõnnestus), aga ka reisimine Antarktikasse, kui sinna kogunes suur hulk venelaste laevu tähistamaks Vene impeeriumi maadeuurija Bellingshauseni suuri saavutusi 200 aasta eest – need püüded lähendada Eestit Kremlile jätsid mulle probleemse mulje.

Julgen kahelda selles, kas Kaljulaidil õnnestus oma ametiaega edukalt kasutada oma autoriteedi kasvatamiseks, armastatusest rääkimata.

 

Jäägu see nüüd ajaloolaste tööks, et loksutada paika mingi lõplikum hinnang tema ametiajale.

 

EKRE ridadesse kuuluv ajaloolane Jaak Valge kommenteeris juba, et Kersti Kaljulaidi jäädakse mäletama kui “uusvasakpoolset globalismi ja multikultuursuse lipu all võitlejat, kes juurutas poliitkorrektsust”.

Kuna Kaljulaid on suhteliselt noor (saab alles 52) ja ambitsioonikas, võib ta mõeldavasti tulevikus parteipoliitikaga tegeleda.

 

Pole näiteks välistatud, et “uus tulija” erakonna Eesti 200 näol otsib kusagilt peaministri kandidaati, kuid see mõttekäik kuulub praeguseks küll vaid oletuste valdkonda.