Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Jüri Estam

 


August Gailiti romaani „Purpurne surm” (1924) tegevuskohaks on poolkuu sarnane saar Varria, mis kujutab endast nö ideaalmaailma.

 

Ent tasapisi hakkab sealne idüll inimtekkelistel põhjustel millegi muuga asenduma.

 

Peagi sillutab Varria tänavaid asfalt, ja mereõhk seguneb automüra ning vabrikute suitsuga.

 

Sellest võiks järeldada, et 1960. aastal Rootsis surnud Gailit ei olnud üldse fantastilise ainestikuga tegelev kirjanik, vaid hoopis selgeltnägija.


Mõnikord tundub inimkonnal olevat erakordne võime elu siin ilmas ära mäkerdada.


Nn progress pole alati paha, kuid oleksin ise elanud parema meelega Gailiti sõjaeelses Eestis kui tänapäeva Eestimaal.

 

Kui eksisteeriks ajamasin, käiksin meeleldi vaatamas Polüneesia saari ja Ameerika põlist loodust ajastul enne seda, kui eurooplased jõudsid nendesse paikadesse.


Poola, Leedu ja Valgevene piiril on “praegu lahti rullumas meie regiooni 30 aasta kõige heitlikum julgeolekukriis”.

 

Selle tsitaadi allikas on Eesti kaitseministeerium. 8. novembri kõige loetavam uudis Eesti Rahvusringhäälingu portaalis kandis pealkirja “Poola-Valgevene piirile kogunevad tuhanded migrandid”.

 

Õhus hõljuks nagu kärsahaisu ehk midagi “spenglerlikku”.


Inimmassid käituvad halvasti koroonaviiruse ajastul ja poliitikud tunduvad kõige sellega jännis olevat.

 

Eestis on juba tükk aega kostnud ülekutseid, et kobakäpast tervise- ja tööminister Tanel Kiigel tuleks oma kohalt lahkuda.

 

Mida külmemaks ilmad lähevad, seda kahtlasemaks muutuvad praeguse valitsuse väljavaated töötada jätkuvalt rahus, kui see midagi tõsist ette ei võta toakütte hinna arvestatavaks alandamiseks.


Inflatsioon (õigemini küll raha ostujõu kahanemine) räsib jälle lääneriike ja Eestit nende hulgas.


Samal ajal üritavad poliitikud meid juhtida “heasse uude ilma”, mille käigus meid võõrutatakse fossiilsete kütuste kasutamisest, enne kui reaalsed alternatiivid nendele kütustele üldse loodud oleks.

 

Soovitan tutvuda artikliga portaalis Wired: “Cars Are Going Electric. What Happens to the Used Batteries?”.


Mis minusse puutub – see siin on lõppude lõpuks üks arvamuse avaldamise veerg – siis ma ei salli üks raas tuugeneid ehk pilvelõhkuja kõrguseid suuri propellereid mastide otsas.

 

Minu arust see, mis toimub meie ümber, ehk “kliimakriisi lahendamine”, seisneb suuresti selliste ravimeetodite kasutamises, mis on sama hullud või veelgi hullemad, kui väidetav “haigus” ise.


Ärgem siinkirjutajat valesti mõistkem: näeksin hea meelega, et rohelise vesiniku buum tuleks.

 

Näeksin meeleldi, et tuleksid tuumasünteesil (ehk fusioonil) põhinevad jõujaamad, kui need ohututeks osutuma peaksid.

 

Kuid kohe kindlasti ei meeldi see, et Euroopa sõltub praegu üha enam, nagu narkomaan, Vladimiri Putini poolt tarnitavast maagaasist ja maaõlist.


Geopoliitika geopoliitikaks, kuid siin on tegemist ka väga suurte ideede ning ideoloogiatega.

 

Globaalse soojenemisega võitlemise suund on teiste asjade hulgas ääretult magus mängumaa – koos tohutute rahasummade ja võimalustega – ühe teatud leeri poliitikute jaoks.


Asjalood olid arusaadavamad Malthuse, aga ka hipide ajastutel.

 

Inglise demograaf ja majandusteadlane Robert Malthus juhtis ju juba 220 aasta eest tähelepanu sellele, et inimesi on siin planeedil liiga palju ja et neid tuleb pidevalt juurde.


Selle asemel, et rääkida pimesipäiselt ja üksnes väidetavatest kliimamuutustest, peaksime me rohkem rõhku asetama sellele, et inimeste suur arv iseenesest koormab meie planeedi loodust.

 

Selle asemel, et korrutada fraasi “kliimakriis” üle ja üle nagu mingisugust loitsu või õigemini kinnisideed, võiksime minna tagasi 60ndatesse aastatesse, kui meie tähelepanu hakkas pöörduma keskkonna ja ökoloogia poole, mis on laiemad ja kasulikumad mõisted või siis üldnimetajad kui kitsas kliima soojenemine.


Asi pole üksnes kliima soojenemises, vaid ka selles, et me kasutame jätkuvalt mürke umbrohtude tõrjeks.

 

Aga ka selles, et lõunapoolkera ähvardab Euroopat ja USAd üle ujutada hädasolijate, piiririkkujate ning oportunistidest rännumeeste ning -naistega.


Liikide väljasuremine ei ole ju kaugelt vaid (väidetavast) kliima soojenemisest tingitud probleem.

 

Rääkida üksnes kliimaprobleemidest pole kõikehõlmav ehk holistlik, sest inimtekkeline surve meie planeedile on mitmekülgne.

 

Eesti pole jäänud nendest probleemidest puutumata ja nii kogu selle kupatuse ilmingud avaldavad end nüüd ka meil.


Oma Vaba Euroopa raadio toimetuses veedetud tosinkonna aasta jooksul sai eetris palju räägitud sellest, et kommunism on paha ja nõme ja et demokraatia ning vaba turg on head, või siis need viimased on vähemalt paremad, kui käsumajandus ja kommunism.


Ma ei mäleta, et oleksin tollal propageerinud kapitalismi, mis (või mille vormid) on teistsugune elukas, kui tõeliselt vaba ja detsentraliseeritult toimiv vaba turg.

 

Ent Lääs või siis selle valitsused ja ettevõtjad nägid Ida-Euroopas kohe pärast selle emantsipeerumist võimalust või siis õigemini turgusid, mida vallutada tuli.

 

Ning Eesti ja näiteks Rumeenia ja veel mitmete maade poliitikud kas ei osanud või ei suutnud või ei viitsinud siinseid siseturgusid ja loodust kaitsta.


Inimeste tegevuse üks tagajärg siinkandis on olnud selline, et pringel ehk seakala ehk “harbor porpoise” kadus Eesti vetest 50ndatel aastatel ja Rootsi vetest kümme aastat hiljem.

 

Kui ammusel ajal toitusid Tallinna rannapiirkondades elavad inimesed suuresti just pringlitest, siis nüüd on selle väikese veeimetaja populatsioonid Läänemeres kriitiliselt ohustatud.

 

Pringlite järelejäänud isendite arv Läänemere edela- ja kagunurkades ulatub tänapäeval vaid mõnesajani.


Kui aastakümnete eest oli Eestis 250 000 pesitsevat suitsupääsukese paari, siis nüüdseks on neid – suitsupääsuke on meie rahvuslind – alles umbes 100 000.


Kehvad (paljude asjatundjate arvates) on asjalood ka meie metsades, rääkimata situatsioonist, mida meie käitumine on tekitanud igasugustele loomadele ja olenditele, kes püüavad kuidagi toime tulla Eesti järelejäänud puistutes.

 

Järgneb

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo