Juri Estam

 

Kogeme Eestis ikka ja jälle, et siia saabub elama – ka praegugi veel – vahepeal pikki aastaid maapaos veetnud eestlasi.

 

Viimase aja sündmused Valgevene-Poola piiril kutsuvad sellistes inimestes esile aga ärevustundeid.

 

Nii helistas mulle 10. novembril ühes välis-eesti peres võrsunud ja nüüd juba pool aastat Eestis elanud, kuid siinseid olusid mitte veel hästi tundev mees, kes valutas südant enese ja oma ema pärast.

 

Ta oli mures oma hiljutise otsuse pärast Eestisse võõrsilt elama tulla ja rääkis, et Euroopa idapoolses osas hiljuti teravnenud pingelised olud võivad pärssida siinset majandust ja kutsuda esile teisigi probleeme.

 

Kirjeldasin olukorda talle nii, kuidas ise seda kogen, kuid ei tea, kas suutsin neid eriti rahustada.

Vahepeal on paari nädalaga aga tublisti rohkem vett merre voolanud.

 

Vähemalt esialgu tundub, et sellest, kuidas Valgevene piiramatu võimuga juhtfiguur Łukašenka rünnakuid Poola piirile “inimrelvadega” on korraldanud, ei tarvitse kujuneda otsest relvastatud konflikt Minski ja Varssavi ehk õigemini Ida ja Lääne vahel.

 

Olukord on poolakatel kontrolli all ja Poola näitab selgroogu ajal, mil suur Euroopa vähemalt varem sageli ebakindlalt käitunud on.

 

Veel alles hiljuti raiusid nii Eesti peaminister Kaja Kallas kui ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen nagu rauda, et Euroopa idapiirile traataedasid ega muud sellist ei tule.

Poolakatel, kellel on valusad mälestused sellest, kuidas sakslased lõhkusid maha nende piirirajatised aastal 1939, seisavad igatahes kindlana oma idapiiril.

 

Ja imede ime, isegi Euroopa Liit on asunud Poolat ootamatult toetama, vähemalt mis puutub sellesse, kuidas Varssavi ei lase piiririkkumistel aset leida.

 

Eesti on saatnud Poolale appi Valgevene hübriidrünnaku tõrjumiseks ligi sada kaitseväelast lisaks logistilisele abile.

Järsku ei oleks kohatu siinkohal meenutada, kuidas frankide juht Karl Martell nurjas 732. aastal Toursi lahinguväljal araablaste sissetungi Euroopa südamesse.

 

Või meenutagem, kuidas Poola kuningas ja Leedu suurvürst Jan III Sobieski sai tuntuks kui "Euroopa päästja", kui ta tõrjus ottomanitürklaste rünnaku Viinile aastal 1683, kõrvaldades tollal seega Türgi ohu Kesk-Euroopale.

Ameerika mõttekojad ja meedia juhivad aga tähelepanu teravnevale olukorrale Ukraina piiril, kuhu venelased on viimasel ajal vägesid koondanud.

 

Carnegie Endowment näiteks keskendub Vladimir Putini agendale (“unfinished business”, nagu kirjutavad Carnegie eksperdid) ning asjaolule, et Putin ja teised juhtfiguurid Moskvas on pingeid üles kruvinud Venemaa siseselt viimase aasta vältel, keskendudes suuresti nn “Ukraina küsimusele”, mis Vene presidendile kuidagi rahu ei anna.

New York Times on samuti hoiatanud tormipilvede eest, mis tunduvad olevat Ukraina piiri taha kogunemas.

 

“Tormihoiatus” ehk õigemini “The Gathering Storm”, oli mäletatavasti üheks raamatuks mitme hulgas Winston Churchilli ajalooraaamatute sarjas II MS kohta.

 

Möödunud sajandi 30ndatel aastatel soodustas mitme lääne poliitiku käitumine maailmasõja puhkemist.

 

Praeguses õhustikus tundub esinevat mõningaid samalaadseid ohumärke.

 

On õige küsitav, kas Ukraina suudaks end üksinda kaitsta ühe järjekordse sissetungi eest.

Seitse aastat on Eestis räägitud ja räägitud vajadusest tugevdada meie kontrolljoont Venemaaga, ilma et see projekt tegelikkuses eriti edenenud oleks.

 

Hiljutised sündmused Poola piiril on mõjunud aga kui elektrilöök meie muidu tuimadele ministritele.

 

Nüüd siis aktiveeriti Eesti kaitsevägi, paigaldamaks ajutisi lõiketraadist (“razor wire”) tõkkeid meie idapoolse kontrolljoone nendele lõikudele, mis on seisnud pikki aastaid kõige haavatavatena, näiteks mööda Narva jõge (loe artiklit siit).

 

Kuigi neid samme on avalikkusele tutvustatud tavalise “lahinguvalmiduse kontrollina”, on see president Alar Karise sõnul õigemini “vajalik signaal” pingelises julgeolekuolukorras, mis meie piirkonda tabanud on seoses Valgevene hübriidrünnakuga Poola, Leedu ja Läti piirile.

Kremlist pärinevate värskete teadete kohaselt peaks lähiajal toimuma uus virtuaalne tippkohtumine Vene Föderatsiooni ja USA juhtide vahel.

 

Jääme siis lootma, et Joe Biden suudab selles kontekstis ka Balti riikide ja Ida Euroopa huvide eest piisavalt seista.

Väärib mainimist ka see, et Tallinnas on välja kujunemas uus linnavalitsus pärast hiljutisi kohalikke valimisi.

 

Linnapeana jätkab Mihhail Kõlvart.

 

Senistel kohtadel jätkavad abilinnapeadena Betina Beškina ning Andrei Novikov ning uuteks abilinnapeadeks on nimetatud Vladimir Svet ja Vadim Belobrovtsev.

 

Abilinnapeadena ei jätka enam aga Eha Võrk ega Aivar Riisalu.

 

Linnavolikogu esimeheks sai nüüd Jevgeni Ossinovski.

Meil siin kalkunit novembris reeglina ei sööda.

 

Asume õige kaugel põhjas, millest tulenevalt leidis saagikoristus siin ja ka Soomes juba ammu aset.

 

Kohalik komme – eriti kuna suur osa siinsest rahvast oli varem seotud maa harimisega – on selle asemel olnud mihklipäeva ehk lõikuspüha tähistamine juba 29. septembril.

 

Minagi kasvasin üles sellises eesti perekonnas USAs, kus meil erilisi kokkupuuteid nö kalkunikeskse peolauaga ette ei tulnud.

 

See-eest on Eesti kaubanduskeskused ehitud juba praegu suurte plastkuuskedega, ehtsas liigvarajases kommertsjõulude vaimus.

Ent tänu oskan mina tänupühade aegu küll kindlasti tunda.

 

Näiteks selle eest, et Balti riikide ja Poola sidemed tihenemas on, sest Poola on militaarses mõttes ainus tõsiseltvõetav NATO liitlane, kes asub meie vahetus läheduses.

 

Hiljuti Eestit külastanud Poola peaminister Mateusz Morawiecki tänas äsja meie valitsust poolakatele osutatava abi eest.

“Näeme, et Eesti on valmis toetama oma vägedega meie piirivalvet.

 

See on väga oluline solidaarsuse tunnus ja praktiline toetus meie vägedele, kes praegu idapiiri kaitsevad," ütles Morawiecki.

 

Loodetavasti meenub see poolakatele uuesti, kui meie peaksime kunagi tulevikus nende abi vajama.

Vaba Eesti Sõna soovib aga teilegi häid tänupühi!