Jüri Estam

 

Olukord siinpool Atlandi ookeani läheb aina pingestatumaks.

 

Eestis püsib vahepeal kõikuma kippunud “Rahvarinde” valitsus praegu veel hädapärast koos.

 

Meeldetuletuseks: praeguse peaministri isa Siim Kallas ja Keskerakonna kauaaegne juhtfiguur (nüüd küll juba erru läinud) Edgar Savisaar olid omal ajal laulva revolutsiooni ja Rahvarinde nö ristiisade hulgas.

Reformierakond – üks kahest Eestit valitsevast erakonnast – võiks oma nime ju ometi muuta, näiteks Liberaalseks parteiks. Mida me siin ikka enam väga reformime?

 

ENSVst, mida Rahvarinde seltskonna arust küll vaid reformida tuli, on nüüdseks saanud suuresti, kuid samas mitte päris täielikult mineviku relikt.

Soovides oma (näiliselt?) juhtivat rolli säilitada, alistus Reformierakond läinud nädalal keskerakondlase Jüri Ratase survele ja “kiusamisele”, nagu kommenteeris ETV, tehes sisuliselt sotsialistlikke, kuid üldinimlikult arusaadavaid järelandmisi selleks, et vaesem osa siinsetest inimestest oma paneelhoonetes ja sageli ebaküllaldaselt vooderdatud eestiaegsetes majades külma käes lõdisema ei peaks.

Tsitaat Postimehest: “…arutelud, kuidas suuri energiaarveid kiirelt inimestele kompenseerida, jõudsid… tulemuseni. Keskerakonna ideest, oravate sõnul populistlikust plaanist, jagada leevendusmeetmeid 170 miljoni eest, sai… täiendav meetmete pakett summas 80 miljonit. Valitsus kehtestab kodutarbijatele elektri- ja gaasihinna lae ning äritarbijate elektri võrgutasu viiakse nulli.”

 

Ent kui valitsus annab ühele, siis see võtab paratamatult kelleltki või milleltki teiselt ära.

 

Kunagi sai siin pikalt kirjutatud sellest, et Euroopa on kardetavalt sõltuv Venemaalt pärinevast maagaasist.

 

Too kirjutiste sari Saksamaa kaudu sügavale “kontinendile” ulatuvast torujuhtmest, millest üks haru annab hetkel gaasi miinimumini viidud hulgal, teine pole aga tööd veel alustanud, on osutumas nüüd prohvetlikuks.

 

Kütusefirma Alexela üks juhte Marti Hääl ütles ETV-le läinud nädalal, et “Eestil puudub varuplaan, kui Venemaa peaks gaasikraani kinni keerama”.

 

Sakslastel omakorda on gaasivarusid praegu vaid üheks kuuks.

 

Energeetikaguuru Raivo Vare lisas samas saates, et vene võimumeestel on suisa olemas väljendus gaasivarudega manipuleerimise kohta.

 

Kraane kinni ja lahti keerates muudetakse fossiilkütustest olenevad riigid “läbirääkimisvõimelisemaks”.

Peaminister Kaja Kallase käekäik meenutab natukene Marie Antoinette’i oma sel perioodil, kui Prantsuse kuninganna populaarsus oli langusesse läinud.

 

Erakond EKRE on igatahes seadnud kindla sihi teda minema kangutada.

 

Kahjuks meil siis selline peaminister, kellel on raskusi meie kindlustunde suurendamisega kehval ajal.

Rootsi TV programmile Agenda antud intervjuus selgitas Kallas, et Eesti riigikaitsekontseptsioon toetub veendumusele, et kui Eestit rünnatakse, siis NATO tuleb (ruttu) appi.

 

Ta lisas kähku, et muidugi üritab Eesti ka iseennast kaitsta.

Valitsus teatas äsja, et riigikaitseks eraldatakse järgmise kolme aasta jooksul täiendavalt 380 miljonit eurot, mida kasutatakse peamiselt laskemoona juurde soetamiseks.

 

Konteksti lisamiseks on Eesti k.a riigieelarve kulude maht ligi 14 miljardit eurot.

Oletatavasti ostetakse seega laskemoona 125 miljoni € eest.

 

Kuna lahinguväljal tulistaks meie kaitsevägi ühe päeva jooksul erinevat laskemoona välja 50-80 miljoni € eest, tähendab see, et valitsuse ettekujutus täiendavast investeerimisest riigikaitsesse katab sõdimise esimese kahe päeva mürskude ja püssikuulide kulud.

Meie kinnise olemusega peaminister kipub vältima meediat.

 

Alles rääkis ta, et kuna meie massiteabevahendeid juhivad keskealised mehed, siis sellised pole võimelised mõistma, kuidas peaministri mõttekäigud kujunevad.

Esinedes kriisist tingitud sõnavõtuga Riigikogus, ütles Kallas, et julgeoleku oht on praegu “väga-väga suur”, kuid lisas seejärel korduvalt, et Eesti kui selline ohus ei ole.

 

Võimalik, et peaminister ei soovi paanikat külvata, kuid nii või teisiti ei esine palju kontakti tema ja Eesti elanikkonna vahel.

 

Ometi kuuluks regulaarne informeerimistegevus ju nagu peaministri peamiste kohustuste sekka.

 

Kallase hoiak meenutab Saksa riigi oma, kus “juhid ei soovi tegelikkusele näkku vaadata, kuna see sunniks neid oma seisukohti ümber hindama” (tsitaat Saksamaa kohta Saksa Marshalli Fondi teadurilt Liana Fixilt).

Maailm keskenduks nagu üleliia Ukrainale ajal, mil Putin tahab tegelikult sundida USAd Euroopast lahkuma, lüüa kiil NATO liikmete vahele ning jätta Eesti – teiste hulgas – võimalikult üksinda oma muredega.

 

Kordan: fokuseeritud järeldusi tuleks teha ikka sellest, mida Vene riigijuht on ise ikka ja jälle öelnud: et NSV Liidu koostlagunemine oli meie ajastu tohutuim tragöödia!

Rahvusvaheliste suhete asjatundja Isabel Hilton nentis ühes telesaates, et Venemaa tundjad on isekeskis kaua öelnud: kui Moskva tekitab kära ühes nurgas, siis tuleks hoida silm peal hoopis teistel “nurkadel”.

 

Hiljuti andis Eesti Kaitseväe juhataja Martin Herem meie peaministrist kainestavama hinnangu olukorrale, öeldes et Vene väed võivad ka üle Eesti piiri valguda.

 

10-pallisel skaalal asub see oht Heremi arvates küll alla viie palli, kuid see oli mitme päeva eest, enne kui USA ja britid olid asunud oma töötajaid Ukrainas asuvatest konsulaatidest koju tooma.

* Viide teksti pealkirjale: näen vaimusilmas 19. sajandi tänavat Tombstone’i asulas, kus “pahalane” külarahvast terroriseerib, Lääne juht või juhid aga kõhklevad, ega soovi eriti Vladimir Putiniga vastakuti seista.

Praegu – vesi olles potentsiaalselt juba ahjus – on vaja otsustavust üle kõige.

 

Pole vaja emotsionaalseid ega sütitavaid sõnu, küll aga tungivat adekvaatsust. Nii näiteks peaksid kõik Ida-Euroopat ja Balti riike esindavad organisatsioonid vabas maailmas jätkuvalt õhutama USAd ja ka teisi riike saatma täiendavaid sõdureid ja varustust viivitamatult meie regiooni.

 

Ja seda juba alaliselt ehk mitte enam rotatsioonide korras.