Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

6dn4

New Yorgi Eesti Kooli lõpetajad (vasakult): Adrian Jones, Charlotte Jones, Viggo Vanaselja, Heili Jalakas, Lydia Guerra, Matthew Riemma, Sassu Barborak, Kieran Vellore.   Foto: Külli Jürgenson

 

12. juunil jõudis Eesti kooli tee lõpuni 12 õpilasel - Heili Jalakas, Sassu Barborak, Matthew Riemma, Sebastian Soosaar (oskajate klass) ning Lydia Guerra, Mae ja Nova Grunberg, Charlotte ja Adrian Jones, Madis Jõks, Viggo Vanaselja, Kieran Vellore (algajate klass) said kokku viimast korda New Yorgi Eesti Koolis.


Kuna see kooliaasta oli “tänu” pandeemiale veidi teistsugune ja lapsed said üksteist näha vaid ekraani vahendusel, siis otsustasid lapsevanemad neile veidi erilisema lõpupeo korraldada.

 

Lõpupidu algas mitte pidulikult saalis nagu varasematel aastatel, vaid hoopis Eesti Maja keldrikorruse ruumis, kus oma tunde peavad kõige pisemad.

 

Eellasteaia õpetaja Ivi Tamme juhtimisel said lapsed meenutada, kuidas nad aastate eest oma kooliteed alustasid – plastiliini vormides, vildist hiirekest meisterdades, ehtsat kala katsudes ning muidugi meie kuulsat mõmmit riietades vastavalt ilmale (mis sel päeval oli mõnusalt suvine).  


Edasi liiguti restorani, kus oli üllatuseks kohal meie kooli endine kokatädi Inna Tereping, kes serveeris oma kuulsaid pannkooke moosiga või Nutella kreemiga.

 

Peab tunnistama, et aastate jooksul ilmselt sai nende pannkookide abil nii mõnegi lapse kooli meelitada.


Kõhud täis, mindi edasi järgmisesse ruumi, kus õpetaja Merle Jalakas tuletas lastele meelde, kuidas nad kaartide ja mängude abil õppisid oma esimesi tähti - ja kui keeruline oli veel täpitähtede meeldejätmine!


Aga kuna lapsevanemad saalis juba suure ärevusega ootasid, siis pidid lapsed oma mälestusterajalt tagasi tänapäeva tulema.

 

Kes New Yorgi Eesti Majas käinud, teab kui kitsukesed seal trepid on ja võibolla ka teab, kui palju lastele meeldib mööda treppe joosta.

 

“Ei jookse trepi peal!” on ilmselt enamikele Eesti kooli õpilastele pähe kulunud. Lõpupeo puhul aga tehti erand ja kõik lapsed võisid viimast korda paarikaupa trepist üles joosta!


Pandeemia tõttu kutsuti aktusele ainult piiratud arv külalisi, mis tegi aga õhkkonna soojaks ja koduseks.

 

Sama soojalt võeti vastu ka lõpetajad, kui nad Karl-Erik Taukari “Me pole enam väikesed” laulu saatel uhkelt sinimustvalgete õhupallidega kaunistatud saali marssisid.

 

Tavakohaselt lauldi aktuse algusel Eesti hümni, mille sõnad olid lõpetajatel kenasti peas.

 

Oma tervitussõnad saatis virtuaalselt Eestis viibiv koolijuhataja Laura Viidebaum ning Eesti Peakonsulaadi poolt tervitas lapsi peakonsul Kairi Künka, kes tuletas meelde, kuidas eestlased on väärtustanud alati haridust ja pani lõpetajatele südamele, et nad oleksid kõikidele eeskujuks, rääkides eesti keelt ning hoides alal eestlust.

 

Lakewoodi Eesti Koolist oli lõpetajaid lauluga tulnud tervitama laulmisõpetaja Ülle Bucholz, kelle hõbedahäälsed laulud jõudsid kohalolijate südamesse.

 

Lastele tuletasid meelde nende saavutusi aastate läbi nende endi õpetajad.

 

Algajate klassi õpetaja Marika Uusi humoorikas kõne, mis iseloomustas hästi nii lapsi kui ka klassis toimunut, on ära toodud allpool.


Oskajate klassi õpetaja Merle Jalakas kiitis lapsi eriti selle eest, et lisaks grammatika käänamisele ja pööramisele loeti koos läbi mitmeid raamatuid nagu “Naksitrallid”, “Salaseltsi lood” ja lastele koostatud eepos “Kalevipoeg”.


Üllatuskülalistena olid kohal kooli endised õpilased Heili Springsteen ja virtuaalselt Magnus Skonberg, kes mõlemad rääkisid, kui palju on neile eluks andnud kaasa Eesti kool ja kui oluline on nende jaoks olla eestlane ja mõista eesti keelt.

 

Nii Heili kui Magnus on siiani aktiivsed eestlaste kogukonnas ja hoiavad uhkusega alal eesti keelt ja meelt – kas ilma Eesti koolita oleks nii läinud?

 

Loodetavasti innustasid nende sõnad ka meie lõpetajaid ja ehk on nende seast sirgumas meie kogukonna järgmised eestvedajad.


Ka iga lõpetaja sai sõna ja pidi meenutama eesti keeles nii häid kui hirmsaid hetki oma kooliajast.

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi ühiselt nõustuti, et kõige hullem oli laupäevased päevad koolis veeta, siis rõõmsaid mälestusi oli ikka palju rohkem.

 

Mainiti heade sõprade leidmist, ühiselt laulupeol käimist ja Lincoln Center’is laulmist, lõbusaid tähtpäevade tähistamisi, skaudi- ja gaidikoondusi ja palju muud.

 

Lapsed lubasid ka edaspidi eesti keelt hoolega harjutada ja salakeelena rääkida.

 

Lõpetajad said kooli poolt kingituseks Kalevi shokolaadi, Eesti laualipu ning hõbedast kooli lõpusõrmuse.


Eesti kooli lõpetamisel on traditsiooniks saanud ka lõpuvideo, kus näidatakse pilte lõpetajate kooliteest läbi aastate.

 

Video Mari Pokineni “Sõpradele” laulu taustal tõi ka seekord saali rõõmsaid naeruturtsakuid, aga ka heldimusega täidetud ohkeid ning lastevanemate nostalgilisi pisaraid.

 

Kuid pisarad pühiti kiiresti ja suunduti rikkaliku kohvilaua juurde, mille oli valmistanud Inna Tereping.

 

Üle pika aja kohtusid ka vanemad üksteisega ning juttu jätkus planeeritust kauemaks.

 

Spontaanselt võeti üles tantsutuurid ning lapsed ja vanemad tantsisid nii kaerajaani kui ka kaks-sammu-sissepoole tantsu.


Selle klassi lõpetamine on üsnagi olulise tähendusega terve kooli jaoks.

 

Kõikide lõpetajate vanemad on olnud aastate läbi seotud olnud õpetamisega, ja nüüd sai ka vanematel läbi nende endi koolitee.

 

See aga toob kooli kaasa värske vere ja põnevad uued ettevõtmised.

 

Ja kindlasti tulevad needsamad 12 lõpetajat ühel ilusal päeval varem või hiljem kooli ukse taha kas lapsevanematena, õpetajatena või lihtsalt külalistena, sest Eesti kool ja sõbrad kasvavad südame külge.

 

Tuult tiibadesse ja kõrget lendu, kallid lõpetajad!

 

Merike Barborak

 

marikauus 2

Marika Uus

 

Õpetaja hüvastijätukõne lõpetajatele

 

Tere kõik kallid Eesti inimesed ja Hello to all the friends of Estonia.


Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et...


Kui Viggo isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Õpetaja seadis ta ühe kelmika kaksikutepaari vahele istuma ja nii see meie koolilugu algas.


Alguses oli meil suuri raskusi, et eesti keeles kirjutama õppida.

 

The pencils we used, were being extremely difficult and were flying under the table all the time.

 

Thank goodness, my students were so helpful and dived right after the pencils to retrieve them.

 

After a while I figured that trying to remain above the table was not an option in these early days.

 

So, we secured the evil pencils in the box, sat in a circle on the floor, and started to learn through games, songs, and silly rhymes.

 

Läbi mängu õppisime me selgeks numbrid ja nädalapäevad.


Esmaspäev, teisipäev, ...


Meie pidu ei kestnud aga kaua.

 

Kuigi meie lendavad pliiatsid olid luku ja riivi taga, juhtus midagi muud imelikku.

 

Iga laul, mida me alustasime  ja iga mäng, mille me ette võtsime, muutus suureks lastepuntraks.

 

Charlotte and Adrian started the wrestle, then Viggo got pulled in, then Mati and Kaylee.


Sealt tuli üks tants,
sealt tuli üks tants,
sealt tuli üks vahva puntratants.


Nendel algusaastatel küsisin ma endalt üsna tihti, et kuidas mina küll ennast sellesse puntrasse mässisin.


Aga siis tuul pöördus. Luna, Nova, Brooke, and Aksel brough the winds of change.

 

Pliiatsid rahunesid maha.

 

Instead the conversations were flying. Later these middle years came to be known as: Let-me-tell-you-everything-about-my-family-including-all-the-skeletons-in-the-closet-and-my-great-uncle-Juhan. The stories I heard!


Anyway, me rääkisime ja õppisime. Ja rohkem ikka õppisime, sest

 

Ülemaks kui hõbevara
Kallimaks kui kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada.


Need kuldsed aastad lõppesid aga peagi, Kieran ja Madis tulid meie klassi.

 

Our conversations were replaced by questions, and Kieran will definitely win the first prize in class participation. Kieran has asked more questions during his couple of years in our class, than the rest of  the students combined over seven years. Some of our favorites, and the most popular, are:
•    Can I go to the bathroom?
•    Is it lunch time yet?
•    Is the school day almost over?


Kui Kieran oma küsimustega meie klassis aktiivselt kaasa lõi, kasutas Madis väga targalt Eesti kooli oma poliitiliste kõnede harjutamiseks.


Ja siis tuli rõõmsameelne ja positiivne Lydia meie klassi, ja meile tundus, nagu oleks ta endaga kaasa toonud lilled, heinamaa, päikesepaiste.


Me õppisime palju aastate jooksul, ja kuigi minu õpilased ei räägi veel soravalt eesti keelt, ma usun, et...


Ükskord räägivad nad nii-kui-nii.


Ja nüüd ma tahaksin lõpetada ühe luuletusega minu koolipõlvest.

 

See luuletus on alati olnud minu lemmik kooliaasta lõpu luuletus ja see algab ühe väga ilusa eestikeelse sõnaga: toomingalõhnaline.


Toomingalõhnaline tuul kannab klassi kevadet.
Vana koolikell kuulutab millegi lõppu.
Ma pühin tahvlilt viimased kriidikriipsud kui pisarad ja lahkun...

 

Palju õnne, lõpetajad.


Marika Uus

 

ivitamm 2

Lõpetajad koos õpetaja Ivi Tammega.

 

merike

Lõpetajad koos õpetaja Merike Barborakiga. Fotod: Küll Jürgenson

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo