04/04/1919 – 10/10/2020

 

Zoja Vaga Portlandi Eesti Seltsi Segakoori ees ca 1960.

 

Zoja Vaga sündis 4. aprillil 1919 Tambovis, Venemaal. 

 

Zoja isa oli Paul Medvedev (1887-1920) Tambovi maakonna sekretär. 

 

Zoja ema oli Liina Lüllman, kes 1910. aastal kuueteistaastaselt kolis Pärnust Tambovisse saksa keelne õpetajaks ühte mõisa, kus õpilased olid temaga ühevanused.

 

Liina töötas seal mitu aastat ja sai tuttavaks Pauliga. Nad abiellusid Venemaal 1916. aastal.  

Zoja kirjutas oma käsikirjalises mälestuses (2011) et „1920 aasta Rahulepingu alusel Eesti Vabariigiga  lubas kommunistilik valitsus kõikidele välismaalastel, kes soovisid, koju tagasi minna. Paul ja Liina andsid avalduse sisse Eestisse opteerumiseks. 1920. aastal Paul arreteeriti. 

 

Ei põhjust ega ta asukohta kunagi teada ei saadud. 

 

Detsembri alguses öeldi Liinale, et ta mees on surnud ja viimane rong Eestisse läheb lähemail päevil.” 

 

Liina siis sõitis loomavagunites kahe lapsega ja kolmandat oodates tagasi Eestisse. 

 

Kuna Venemaalt kaasa ei saanud midagi võtta, mis on väärtuslik, sidus Liina kuldehteid ümber alles mähkmetes Zoja kõhu.

 

Ja tõesti õnnestus tal need kaasa tuua, mis järgmisel aastal elamiseks tuli ära kasutada.

Zoja kirjutab edasi „20. detsembril 1920 jõudsime Pärnu. 

 

Mina, vend ja ema (õde Niina sündis aprillis 1921). 

 

Meie esimene kodu oli vanaema juures.  Maja koosnes ühetoalistest korteritest.  Meie toas oli kolm voodit, söögilaud ja riidekapi… 

 

Liina leidis tööd ühe metsatööstuse vabrikus, kus tööpäev oli 14-16 tundi pikk. 

 

Meie olime vanaema hoolitseda…  Olin 7aastane, kui kolisime uude korterisse. 

 

Seekord oli meil  tuba ja köök. Meie saime siis ka juba igaüks oma voodi. Meil elektrit ei olnud. Õlilamp oli lastele hädaohtlik, sellepärast olime pimedas, kuni ema koju tuli.“

Zoja algkooli aastatel „elu läks paremaks ja suur oli kogu pere rõõm, kui peale seda rasket talve (millal Zoja põdes kopsupõletikku) emale pakuti firma poolt väike maja, küte ja valgustus prii.“

„1932. aasta tõi meie ellu suure muudatuse. 

 

Maailma majanduskriis mõjus meile katastroofiliselt.  Ema kaotas töökoha .... Ema sai vahel mõne juhusliku töö. 

 

Mäletan ta õmbles kindaid, aga seda oli ka väheseks ajaks...

 

Kui ma algkooli lõpetasin, siis algasid just meie viletsuste aastad. 

 

Me läksime kevadel vennaga mõlemad tööle. Ma hakkasin laoplatsil lauaotsi värvima…  Mina sain esimese vaba suve esimest korda peale kooli lõpetamist.“

Kuigi elu ei olnud kerge, laulis Zoja kirikukooris ja võttis osa Kristliku Noorte Naisühingu tegevustest. 

 

„Meil oli iga kevad, peale kooli lõppu, konverents KNNÜ suvekodus... 

 

Need olid mu kõige ilusamad mälestused minu elus.

 

Sõita üle Eesti ja osa võtta igasugu huvitavatest loengutest ja vaidlustest, see oli hoopis uus maailm. Seal valiti mind ka esimest korda soolot laulma. “

1938. aastal Zoja lõpetas kooli ja kuulis ühe tuttava kaudu, et Vana apteegi omanik otsis endale õpilast apteeki. 

 

„Läksin hea usu peale vaatama ja saingi tööle. 

 

Sain endale uue ja huvitava elukutse. Elu läks rahulikult edasi, väga kaua see ei kestnud, sest oli juba aasta 1940 ja see tõi endaga kaasa pööraseid muudatusi.

 

Esiteks pandi kõik piirid kinni ja igasugune liikumine oli piiratud.

 

Ema ei saanud enam Hiiumaalt koju. 

 

Valitsus kukutati ja hakkas üldine vallandamine ja varanduste natsionaliseerimine. 

 

Igale poole saadeti komissarid tegevust kontrollima…  14. juuni 1941 äratas meid kõiki teadvusele, et me kõik oleme hädaohus. 

 

Kui sõda algas, siis tuli korraldus, et kõik apteegid peavad olema öösel avatud. 

 

Määrati alati kaks inimest öövalvesse, et oleks julgem. 

 

Peale küüditamist tahtsime kõik öövalves olla, sest oli kindel korraldus, et iga inimene peab omas korteris öösel olema.“

Zoja õde arreteeriti juunis 1941. 

 

„28 juunil tulin töölt koju ja leidsin laualt paberil kaks sõna:  Läksin miilitsasse. 

 

Olin tol korral öövahetuses ja ma ei teadnud, millal see juhtus. 

 

Läksin tagasi apteeki, sest kodus ei julgenud olla.

 

Jätsin kodus kirja, et kui Niina koju tuleb, siis tulgu sinna.

 

Apteegis omaniku naine oli just koju minemas ja pakkus mulle öömaja nende juures. 

 

Magasin seal mitu ööd…  Ma ei mäleta täpselt, aga vist oli 3. juulil, kui ma apteegist koju tulles kuulsin meie poisse, kes olid mobiliseeritud, Tütarlaste Gümnaasiumist lauluga raudtee jaama minemas. 

 

Otsustasin minna jaama, kus kohtasin velskrit ja ta kutsus mind kõrvale.

 

Ta ütles, et  tagavarateel seisavad kaks vagunit, sinna viidi vangid, kes toodi miilitsa keldrist. 

 

Ma läksin nende vagunite poole. 

 

Püüdsin vaadata, aga kohe hõikas vahisõdur vene keeles, et kas mulle hakkas see vagun meeldima. 

 

Juhuslikult tuli üks raudteelane, keda ma pealiskaudselt tundsin ja ma palusin teda jääda minuga juttu ajama, et ma saaksin seda vagunit vaadata.

 

Muidugi rääkisin talle ka põhjuse.

 

Me seisime seal  ligemale kaks tundi ja ma nägin üks kord pea pealset ja ma olin kindel, et oli Niina…

21. oktoobril langes Hiiumaa.

 

Ma ei olnud ju midagi emast kuulnud kevadest saadik, kui ta teatas, et ei saa välja.

 

Mulle tuli aga teade tema korteri peremehelt, et ema on arreteeritud 26. juunil.

 

Ema on peremehele ütelnud, et kapis linade vahel on raha ja andku see meile, kui me asjadele järgi tuleme. 

 

Aga venelased olevat läbi lae sisse murdnud ja kõik ära varastanud, ka tema voodi ja kaks tooli. 

 

Kui ma peaksin kirjeldama meeleolu, mis tol ajal valitses, siis ma ütleks, et hingamiseks ei olnud enam õhku.

 

Inimesed kõndisid üksteisest mööda, ilma et oleks kellelegi otsa vaadanud. 

 

Ja kui siis väga hea tuttav vastu juhtus tulema, siis ainult sosistati.“

Nii Zoja jäi üksi ja töötas apteegis edasi. 

 

Sakslaste sissetulekust Pärnusse (1941) Zoja kirjeldab järgmiselt. 

 

„Oli hommik, 8. juuli. Ma läksin oma tavalist teed tööle mööda Kuninga tänavat ja kui tahtsin Vanast pargist läbi minna, nägin iga puu ja põõsa taga pikali rohus Omakaitse mehi relvadega. 

 

Ma jäin muidugi  seisma ja ei oskand kohe otsustada, mis teha, sest nad teadsid, et ma olin neid näinud.

 

Üks tegelane tuli juurde ja küsis, kuhu ma  minna kavatsesin.

 

Seletasin siis, et ma alati lähen siitkaudu tööle ja kas ma võin siit läbi minna.

 

Ta lubas, aga käskis seda kiiresti teha.

 

Oli väga hõre tunne kõndida läbi pargi kui iga puu ja põõsa tagant sihivad püssid selga… 

 

See oli peale 10 päeva, kus ma esimest korda õhtul lahti riietusin ja oma voodisse magama heitsin.

 

Hommikul ärkasin lennuki mürina peale.

 

Vaatasin aknast välja ja nägin selgelt vene märke lennuki tiibadel. 

 

Järgmine minut käis hirmus põrutus, mis viskas mind tagasi voodi peale.

 

Seal ma siis olin, kuni see pommitamine lõppes.

 

Ma tundsin ainult, kui ma peadpidi padjas lamasin, kuidas maja edasi tagasi kõikus.

 

Peale rünnakut leidsime et meie ümbrusesse oli visatud kaheksa pommi.

 

Vastikut lõhkeainete lõhna oli kaua aega veel tunda… Varsti hakkasid sakslased apteeki sisse astuma.  Need olid tõesti noored mehed just koolipingist tulnud.“

Zoja pidi sõja ajal enda eest hoolitsema ja suureks abiks oli talle töökoht. 

 

„Olin ju selles apteegis juba kaks aastat töötanud ja tutvusi loonud alaliste kundedega maalt.

 

Ja kogu sõja aeg käis vanasõna, et käsi peseb kätt. 

 

Sõja tõttu kadusid kõik rasvained nagu vaseliin ja  lanoliin.

 

Me ei saanud salvisid teha ilma sideaineta.

 

Siis lasime inimestel tuua rasva, mida tarvitasime aseainena. 

 

Talurahvas tõi meeleldi paar kilo pekki ja ega nad siis seda tagasi viima ei hakanud.

 

Ehk vast apteegi preili saab ise ära kasutada. 

 

No ja seda sai ka tehtud. Apteegi juhataja otsustas, et me kõik võime saada 1000 gr piiritust kuus oma tarbeks. 

 

Ainult pidime ise muretsema arsti retsepti, sest kontroll oli piirituse suhtes kõva. 

 

Puhast piiritust arst välja kirjutada ei saanud, vaid pidi olema ravim.

 

Retsept oli kirjutatud ametlikult ravimina, aga ainult selle lisaaine jätsin panemata ja maksin rohu nagu kord ja kohus kinni.

 

Ma sain kõik oma kingad ära parandada ja õmbleja oli väga nõus mulle õmblema, kõik piirituse eest. 

 

Ja kui palju mind tol ajal külla kutsuti, vist lootuses et toon midagi  kaasa.

 

Sest kõik teadsid, et ainukene koht kus piiritust on, on apteek.“

Peale töökoha oli Zojal ka teisi kohustusi.

 

  „Me (apteegis) olime Punases Ristis kõik ilusasti nimekirjas ja sõja aeg hakati meid kasutama vabatahtlikult teatud kohustusi täitma.

 

Õhualarmi aeg olid meil igal määratud varjendid, kuhu pidime ilmuma korda pidama.

 

Öösel, kui haavatute rongid Pärnu jõudsid, pidime vagunid läbi vaatama, sest Eesti sõdurid said mujale haiglasse viidud kui Saksa omad.

 

1943. aasta alguses olid kõik koolimajad, hotellid ja suured elumajad haiglateks muudetud…

 

See oli mai lõpus või juuni alguses (1944) kui mind kutsuti Punase Risti Peakorterisse ja taheti et ma hakkaksin tööle õena, sest neil on neist suur puudus.

 

Otsustasin siis vabatahtlikult päevas kaheksa tundi haigla õe abiline olla ja sellega oldi ka nõus.  Mind määrati Suve kasiinosse.“

Augusti alguses 1944 oli põgenemine igaühe mõttes. 

 

Rääkides tuttavatega apteegis 1944 sügisel toimuvast, Zoja kirjutab et „otsustasin et mina pean midagi kindlamat ette võtma ja ise otsustava lahenduse leidma, kui ei taha uuesti neid koledaid aegu üle elada.“

 

Laevale saamiseks oli vaja eraisikutel luba ja selle ta sai ühe kaastöölise sugulase kaudu, kes oli Pärnu Gebietskommisari adjutant. 

 

Pärnust lahkumisest kirjutab Zoja „mul oli seljakott, milles oli vahetusriideid ja toitu.

 

Kohver tagavarariietusega ja kandekott suhkru, rasva ja pähkliõliga.

 

Lootsin, et kui kusagilt enam süüa ei saa, siis selle koti sisu peab mind elus.

 

Ja seda kotti hoidsin kogu aeg kindlalt käe otsas, et keegi sellega ära ei saaks kõndida.

 

Lukustasin eestukse. Palusin Taevaisa, et ta mind aitaks, sest ma tõesti ei teadnud kuhu ma lähen või kas ma õieti teen.  Võtme andsin naabrite kätte.“

Zoja jõudis Tallinna ja mõne päeva pärast „Pimeda tulekuga hakkas laev liikuma…

Järgmine päev jõudsime Gotenhafeni (Gdansk).

 

Pilt oli uskumatu. Terve sadam täis põhjalastud laevu. 

 

Mastid paistsid veest välja nagu merealune mets.“ Ta sõitis rongiga Bayreuth’i ja sai töökoha sõjaväehaigla apteegis.

 

Olles vaevalt kuus kuud uues asukohas, kaotas ta jälle oma elukoha.

 

 „Nagu varem kirjutasin, lendasid Ameerika lennukid pidevalt üle Bayreuthi.

 

Meie ei läinud kunagi varjendisse. Ka sel päeval 5. aprillil (1945) lendasid lennukid.

 

Seisin akna all nagu tavaliselt, jälgides nende lendu ja korraga näen, et midagi langeb alla.

 

Ma karjatasin, et nad viskavad midagi ja kohe järgnes ka hirmus kärgatus.

 

Ei siis polnud enam mõtlemist. Kohe jooksuga alla varjendisse…

 

Kui jälle tagasi üles tulime, siis nägime et linn all põles. 

 

Läksin alla, et vaadata kuidas mu oma linnaosaga on. Oli tõesti kurb vaade. 

 

Mitte ühtki maja, lugesin ainult rusuhunnikuid, nurga pealt kolmas oli minu elukoht.

 

Nii olin veel paljam kui kodust lahkudes.

 

Ainult see, mis mul parajasti seljas oli. Kostüüm, millega Eestist lahkusin, juhtus mul jälle seljas olema.“

 

Peale seda sai Zoja peavarju mõneks päevaks apteegi laoruumis kui „10. aprillil tuli ülemarst ja teatas mulle, et nad saadavad mind ära lõuna poole, sest ameeriklased annavad kõik eestlased venelasele üle…

 

Ja siis otsustasid mind edasi saata Possenhofeni haiglasse, mis asub Starnbergi järve ääres.“

Zoja oli mõned kuud Possenhofeni haiglas tööl olnud kui „Õde teatas mulle, et eelmisel õhtul oli toodud uusi patsiente ja kaks olevat eestlased.

 

Andis mulle baraki numbri, aga nimesid ta ei teadnud.

 

Kell 12 oli mul tunniajaline lõunavahe.

 

Peale sööki läksin siis neid eestlasi otsima.

 

Ruum, kuhu läksin, oli sõdureid täis. Küsisin siis eestlast ja mulle üteld, et on siin küll, aga momendil toast välja läinud, aga ega ta saavat kaugele minna, sest ta kõnnib karkudel.

 

Tuli sisse üks mees ja poisid ütlesid, et see ta on.

 

Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et see küll ei ole.

 

Nii tuli seal sisse mitu meest ja igale ma vastasin eitavalt.

 

Ja korraga ma ütlesin sissetulevale TERE, seda ei suutnud terve toatäis poisse ära imestada, kuidas ma eestlase ära tundsin.

 

Ja see eestlane oli Gustav Vaga.  Sellest päevast algas meie ühine elutee, mis kestis viiskümmend neli aastat.“

Peale abiellumist Posenhofennis (1945) sõitsid Zoja ja Gustav Augsbergi Haunstetti DP laagrisse, aga seal ei avanenud mingit võimalust sisse saada.

 

Nad siirdusid siis Geislingenisse ja said kohe sealsesse DP laagrisse.  

 

1949. aasta alguses said Zoja ja Gustav teada pakkumisest DP perekonnale ehitustöö peale Portland, Oregonis. 

 

Nad andsid sooviavalduse sisse ja said jaatava vastuse.

 

18. juulil 1949 astusid Zoja, Gustav ja kolmeaastane tütar Reet Ameerika pinnale New Yorgis. Kolm päeva hiljem jõudsid nad Portlandi. Aasta hiljem sündis poeg Mati.

1952. aastal Portlandi Eesti Seltsi esimees palus Zojat alustada Portlandis laulukooriga.

 

Sellest algusest kujunes välja 37aastane kohustus.

 

Zoja juhatas laulukoore üldjuhina kõikidel Lääneranniku Eesti Päevadel.

 

Portlandi laulukoor võttis osa ka kõikidest ESTO-dest. 

 

Samal aastal ostsid Zoja ja Gustav vana talumaja, mille köögis oli alles puupliit.

 

Üle mitme aasta nad ehitasid uue maja vana talumaja asemele.  Aasta hiljem sündis poeg Rein.   

1956. aastal läks Zoja Tektronixi firmasse tööle ostsilloskoopide kalibreerijaks.

 

1967 Zoja hakkas otsima uut töövõimalust.

 

Ta läks community college’isse ja õppis seal rätsepatööd, õmblustööd ja tööstusmasinetega ümber käimist.

 

Ta võttis Tektronixist pensionifondist raha ja ostis endale masinad.

 

Ja nii algas “Custom Home Shoppe”, kus ta tegi tellimuse peale kardinaid ja muud õmbluskaupa.

 

Oma 70. sünnipäeval võttis Zoja viimase töö vastu.

 

1990. aasta suvel sai töö valmis ja sellega lõppes “Custom Home Shoppe”.

1992. aastal suvel avastas arst Zoja mõlemas rinnas kasvaja, mida tuli kohe opereerida.

 

Zoja nimetas arstile, et on kaks kuupäeva, mida ta küll tahaks veel kaasa elada.

 

Üks oli poja pulm kuu aega hiljem ja teine aasta 2000. 

 

Arst kinnitas, et esimest saab lubada, aga teist mitte. Zoja nägi mõlemad ja palju muudki veel.

1993. aastal tegid Zoja ja Gustav esimese sõidu Eestisse. See oli sõit teineteise koju.

 

Nad külastasid koolimaju ja surnuaedu Tartus ja Pärnus.

 

Zoja sai kokku oma vanema vennaga esimest korda üle neljakümne üheksa aasta.

1996. aastal ostsid Zoja ja Gustav väikese maja Portlandi äärelinna.

 

Nad elasid seal vaikselt ja Zoja hoolitses Gustavi eest kuni ta surmani 1999. aastal.

 

Zoja elas siis iseseisvalt kümme aastat, olles eesti kogukonnas aktiivne ja käis vesiaeroobika tunnis kolm korda nädalas.

 

Jõululaupäeval 2009 tal oli väike insult. Kuigi ta jäi täiesti elujõuliseks, kolis vanem poeg ta juurde, at abiks olla.

Zoja võttis osa Lääneranniku Eesti Päevadest Portlandis 2019. a. kus talle toodi Eesti Välisministeeriumi käest tänukiri oma eluaegse panuse eest Eesti riigile ja rahvale.

Zoja haigestus kopsuviirusesse detsembris 2018 ja pidi pühitsema oma saja aastast juubelit haiglas.

 

Haiglast ta kolis tagasi koju, kus ta lapsed hoolitsesid tema eest.

 

10. oktoobril lahkus Zoja viimast korda oma kodust ja siirdus tagasi Posenhoffenisse, Starnbergi järve äärde Gustaviga jalutama. 

 

Teda oli saatmas kolm last, neli lapselast ja neli lapselapselast.

Mati Vaga