Võidukad Katrina Lehis, Irina Embrich, Julia Beljajeva ja Erika Kirpu!      Foto: Andres Putting

 

Tokyos kestavad 2020. (!) aasta suveolümpiamängud.

 

Suurt üleilmset spordipidu ilmestavad koroonapandeemiast tingitud piirangud (võistlused on pealtvaatajateta, olümplased ja muud manulised on suletud kas olümpiakülla või hotelliseinte vahele, oma töö teinud kupatatakse kohe koduteele) ja lämmatav niiske kuumus.

 

Aga mängud siiski toimuvad ja nii sportlased kui korraldajad annavad õnnestumise nimel endast kõik.

Eesti saatis Tokyo olümpiale 34 sportlast ja 48 inimest abistavat personali ning sõitis mängudele lootusega seegi kord medaliga naasta.

 

Viimati jäädi kuivale 1996 Atlantas, viitel järgmistel mängudel ikka midagi näppude vahele jäi, ja eelmistel mängudel 2016 Rio de Janeiros päästsid pronksiga Eesti spordiau neljapaadisõudjad.

Ühed, kelle peale eestlased sõudjate, naismaadleja, kergejõustiklaste ja teiste kõrval Jaapanis lootsid, olid vehklemisneiud.

 

Aga sellist triumfi, mida epeenaised pakkusid, oli ikkagi raske loota.

Kõigepealt osaleti individuaalturniiril, kus kaheksa parema sekka jõudsid Katrina Lehis ning Julia Beljajeva.

 

Mõlemale sai saatuslikuks maailma praegune esivehkleja rumeenlanna Ana Maria Popescu, kes torkas Beljajeva läbi veerand- ning Lehise poolfinaalis.

 

Katrina Lehisel oli seejärel võimalus võidelda pronksi eest ja ta alistaski venelanna Aizanat Murtazajeva 15:8.

 

Tegemist oli läbi ajaloo üldse neljanda Eesti naissportlasega, kes võitnud olümpiamedali (enne Svetlana Tširkova, Erika Salumäe ja Kristina Šmigun) ning teise eestlannast emaga olümpiapjedestaalil.

 

Võrdluseks – meessoost olümpiamedaliste on Eestil saja kanti, neist osasid pole seni keegi kokku vaevunud lugema.

Katrina Lehis oli oma pronksi üle üliõnnelik, ent see polnud vehklejatelt veel kõik, sest ees seisis naiskonnavõistlus.

Eesti epeenaiskond on tulnud nii maailma- kui Euroopa meistriks, olümpiatel Atlantas 1996 ja Rio de Janeiros 2016 seiras neid aga ebaõnn.

 

Nüüd tuli lõpuks täistabamus. Katrina Lehis, Julia Beljajeva ja Erika Kirpu alistasid kaheksa parema seas (niipalju naiskondi Tokyosse lastigi) 29:26 Poola, seejärel üsna kindlalt 42:34 poolfinaalis ka Itaalia ning seisiski ees kullamatš Lõuna-Koreaga.

 

Eesti juhtis kohtumises, kus peetakse kolm kolme vastu minimatše, alguses paari torkega, siis haarasid väikese eduseisu korealannad.

 

Enne lõppu saatis eestlannade peatreener Kaido Kaaberma rajale vahetusvõistleja 41-aastase Irina Embrichi. Risk õigustas end, Embrich tõi taas tabloole viigiseisu ja kindlustas endale nii medali kui riigi saavutuspreemia.

 

Ankrunaisena võitis Lehis oma vastase 10:6 ja nii kuulus Eestile tulemusega 36:32 olümpiakuld.

Tasub märkida, et viimati teenis Eesti olümpiakulla 2008. aastal Pekingis, kui kettaheites triumfeeris Gerd Kanter.

 

Ajalukku läheb seegi fakt, et veel kunagi varem pole Eesti korraga koguni nelja olümpiavõitjat saanud.

 

Ja olgu öeldud seegi, et nüüd on Irina Embrich 12 tiitlivõistluse (OM, MM, EM) medaliga Eesti spordiajaloo medalirikkaim.

Salamisi oodati Tokyost medalit ka neljapaadisõudjatelt. Kaspar Taimsoo, Tõnu Endrekson, Allar Raja ja Jüri-Mikk Udam suutsid soomlasest peatreeneri Veikko Sinisalo käe all mõõna ületada ja valikregati võiduga olümpiale kümne valitu sekka jõuda.

 

Eelsõidust Tokyos otse finaali ei pääsetud, aga valiksõidus pigistasid mehed endast kõik välja ja said kuue finalisti sekka.

 

Pingutus Jaapani kuumuses oli nii karm, et paatkonna noorim liige Udam viidi ratastoolis arstide juurde turgutamisele.

 

Finaalis Rio pronksi või 2012 Londoni neljandat kohta siiski korrata ei suudetud, leppida tuli kuuenda kohaga.

Kui vehklemisnaistest on jätkamise või tavaellu naasmise küsimus ehk vaid 41-aastase Irina Embrichi kohal, siis 42-aastane sõudja Tõnu Endrekson kavatseb oma viie olümpia ja kahe medali järel (Pekingis hõbe, Rios pronks, Tokyos sai ta esimest korda avatseremoonial osaleda ning koos ratsutaja Dina Ellermanniga sinimustvalget kanda) nüüd aeru varna riputada ja sportlaskarjääri jätkamise suhtes olid vägagi kõhklevad ka ta paadikaaslased Taimsoo, Raja ning Udam.

 

Ent mine tea, kui väsimus välja puhatud, võib spordi valu asemel jälle võlu kutsuma hakata…

Olümpia on alles alanud ja Eestil juba kaks medalit (füüsiliselt koguni viis) taskus.

 

Vehklejate ja sõudjate kõrval tuleb kindlasti kiita ujujaid Eneli Jefimovat ja Kregor Zirki. Vaid 14-aastane Jefimova kordas 100 meetri rinnuliujumises saadud 16. kohaga eestlaste senist olümpiamarki, aga kohe seejärel sai Zirk 200 m vabaujumises koguni 13. koha.

 

Arvestades ujumise üleilmset kandepinda ja populaarsust on need väga tublid saavutused.

Olümpial on oma etteasted teinud ja koju sõitnud tennisist Anett Kontaveit (kaotas kreeklanna Maria Sakkarile), triatleet Kaidi Kivioja (sai rattasõidus ringiga sisse ja diskvalifitseeriti), oma alagruppe mitte võitnud sulgpallurid Kristin Kuuba ning Raul Must, Eesti ratsutajate olümpiadebüüdi teinud koolisõitja Dina Ellermann (kohustusliku kava protsendid vabakavale ei viinud), krossijalgrattur Jaanika Lõiv (lõpetas 17. kohaga) ning maanteerattur Tanel Kangert (grupisõidus 46., eraldistardis 22. koht).

 

Jätkavad purjetajad Ingrid Puusta ja Karl Martin Rammo, ees on maadleja Epp Mäe etteasted.

 

Aga ilmselt on õigus neil, kes ütlevad – õige olümpia algab ikka koos spordi kuningannaks kutsutava kergejõustikuga.

Nelja aasta tagant peetav olümpia on nii suur ja tähtis, et selle kõrvale ei mahu Eestis peetud Rally Estonia koos Ott Tänaku neljanda järjestikuse katkestamisega, U20 ja U23 vanuseklassi kergejõustiklaste EM Tallinnas (kus koju jäi kaks pronksi), Eesti vutimeeskondade esinemised eurosarjades ja muu.

 

Aga igal asjal oma aeg, küll räägime ja kuuleme neistki.

Enn Hallik