Anett Kontaveit. Foto: Priit Mürk/ERR

Eesti esireket, 25aastane Anett Kontaveit on teinud viimaste kuudega hiigelhüppe maailma ühe harrastatavama spordiala absoluutsesse tippu.

 

Juba on selge, et praegu Mehhikos Guadalajaras kaheksa parimatest parima WTA finaalturniiril poolfinaali ootav Kontaveit on läbi aegade Eesti parim tennisist, aga põnev saab olema ka Eesti aasta parimate sportlaste valimine.

 

Kas Tokyo olümpia individuaalne pronks ja naiskondlik kuld Katrina Lehis või tähtsa medalita, aga suurusjärkude jagu laiema kandepinnaga spordiala täht Anett Kontaveit?

Anett oli tänavu suvel maailma reitingus 20., siis võitis alates augustist järjest WTA kõrge tasemega turniirid Clevelandis, Ostravas, Moskvas ja Rumeenias ning rühkis novembri alguseks WTA jooksva edetabeli kaheksandaks, mis andis õiguse osaleda WTA aastalõputurniiril Mehhikos.

 

Kus kahe esimese mängu järel osa spetse teda lausa favoriidiks peab!

Kontaveit võitis Guadalajaras alagrupi avamängus kindlalt Barbora Krejčikova, teises kohtumises sai esimest korda karjääri jooksul jagu Karoline Pliškovast 6:4, 6:0 ja ehkki kaotas viimase kohtumise Garbine Muguruzale, kohtus oma grupi võitjana poolfinaalis teise alagrupi teise Maria Sakkariga.

 

Võitis kolmes setis, pääses finaali, kus kaotas paraku taas Muguruzale 3:6, 5:7.

 

Anett kirjutas selle muinasjutulise WTA finaalturniiriga ümber Eesti tennise ajalugu, teenis karjääri suurima auhinnatšeki ja lõpetas aasta maailma seitsmenda tennisenaisena.

Nagu ikka kütkestavad publikut ja ka sotsiaalmeedia kaudu pöidlaid hoidjaid sportmängud.

 

Eestlaste tulemused on käinud üles-alla, ent siiski ka positiivseid elamusi pakkuvalt.

 

Viimati mängis Eesti vutimeeskond MM-valiksarjas Brüsselis maailma edetabeli liidri Belgiaga ja kaotas 1:3.

 

Tegu polnud küll nii valusa saunaga kui kahel viimasel kokkusaamisel (1:8 ja 2:5), ent taseme vahe oli siiski mäekõrgune.

 

Belglased valdasid palli ja andsid sööte eestlastest 4-5 korda rohkem, lustisid platsil justkui hiirega mängiv kõuts.

 

Aga ka maarjamaameestele tuleb au anda – oma väravat kaitsti nagu oskused lubasid lausa elu hinnaga, löödi ka üks värav.

Samasugused nõrgemale määratud kiidusõnad teenis Eesti meister Bigbank Tartu võrkpallimeeskond, kes kohtus tugevuselt teises eurosarjas Venemaa Kaasani Zenitiga.

 

Tegemist oli Euroopa meistrite liiga kuuekordse võitja ja klubide maailmameistri ehk kindlasti läbi aegade ühe tugevama võrkpalliklubiga, keda Eestis nähtud.

 

Aga ka Tartu ei visanud enne lahingut püssi põõsasse.

 

Esimeses mängus võeti tänu meeskonnavaimule tugevalt ja pikakasvuliselt vastaselt geim ning peaaegu peos oli teinegi, korduskohtumine kaotati küll 0:3, ent ka siis langeti võideldes.

Eesti parim korvpallimeeskond Kalev/Cramo mängib korraga nii Euroopa meistrite liigas, idasuunalises tugevas Ühisliigas kui Eesti-Läti liigas, ja torkab silma kõikuva stabiilsusega.

 

Kord hakkab vastu meistrite liiga tippudele (seni kalevlastel kolmest mängust üks võit), kord võidab Tallinnas kodupubliku marulisel toel „vana vaenlast“, maailma klubikorvpalli hiidu Moskva CSKAd 67:56, siis saab samas sarjas (seni kaks võitu ja kolm kaotust) peksa võiduta tabeli punast laternat etendanud Minski Tsmokilt ja lõpuks Eesti karikavõistlustel ka Rapla meestelt.

Suur tükk kipub suud lõhki ajama.

Kui korvpallist veel, siis mõni päev tagasi saavutas Eesti korvpallinaiskond seitsme aasta järel (!) taas ametlikus mängus võidu, alistades Suurbritannia.

 

See oli muuseas eestlannade liidri, kuuekordse Belgia meistri 39aastase Merike Andersoni viimane koondisemäng.

Aga veel ühest sportmängust. MM-valiksarjaks valmistuv Eesti jäähokimeeskond korraldas Tallinnas Tondiraba hallis Balti karikaturniiri.

 

Kaasa lõid tänavu KHL liiga Tšerepovetsi Stali meeskonnas väravaid loopiv Robert Rooba ja Soome meistriliigas pika karjääri teinud Siim Liivik, ilmselt viimast korda tõmbas Eesti koondise särgi selga mitu staažikat vene rahvusest mängijat.

 

Avamäng läkski hästi, sest esimest korda võideti 5:3 tugeva hokimaa Läti klubide koondist.

 

Seejärel said eestlased nii-öelda kohustusliku võidu Läti üle, aga finaalis tuli mängida Rooba ja Liivikuta, teiselt oli võhm väljas ja poolakad kütsid eestlastele korraliku 8:1 sauna.

 

Väga tublid olid viimasel kuul jätkuvalt Eesti ujujad.

 

Alles 14aastane Sillamäelt pärit ja nüüd Tallinnas elav-harjutav Eneli Jefimova hiilgas Euroopa lühiraja meistrivõistlustel, kus sai täiskasvanute seas 100 meetri rinnulidistantsil 1.04,25ga hõbemedali.

 

Kiiduväärt oli ka kogenud Daniel Zaitsevi finaalikoht. Ajalugu tegi Kregor Zirk. Viimastel aastatel tipptreenerite käe all Türgi klubis elav ja harjutav tartlane teenis rahvusvahelise ujumiskarikasarja ISL poolfinaalis esimest korda alavõidu, läbides 400 meetrit krooli 3.41,13ga.

 

Lisaks teenis Zirk MK-etappidel mitu poodiumikohta.

Lisaks puhtsportlikele sündmustele on Eesti spordis siiski ka muud masti vürtsi.

 

Nii näiteks jätkab presidendita (ja ka paljude sponsorite, samuti uute talentideta, ja kõike seda vaid paar kuud enne järjekordset taliolümpiat!) juba aastaid dopinguskandaalides vappuv suusaliit.

 

Pomm või paise lõhkes ka vehklemisliidus, sest esiteks keeldus liidu juhatus tunnistamast naiskonna olümpiakullale tüürinud Kaido Kaaberma kehtivat töölepingut, seejärel tuli avalikkuse ette olümpiapronksi Katrina Lehise ja tema esimese treeneri Helen Nelis-Naukase väga inetu tüli ning lõpuks astus kogu vehklemisliidu juhatus tagasi.

 

15. novembril siiski leiti lahendus – vehklemisliidule valiti peamiselt selle spordiala asjatundjatest koosnev uus juhatus, keda asub presidendina vedama suure juhtimiskogemusega Ants Veetõusme.

 

Tema oli Eesti vehklemisjuht ka aastail 1994-2004.

Ning nagu sellest kõigest veel vähe olnuks, „hiilgas“ oma esimestes väljaütlemistes Anneli Oti asemel uueks kultuuriministriks pandud Tiit Terik.

 

Kõigepealt omistas endine Tallinna volikogu esimees AKSK võitmise au Tallinna abilinnapeale Kalle Klandorfile, siis pakkus aasta parimaks sportlaseks Tallinna volikokku kuuluvat Irina Embrichit ja lõpuks ei teadnud, kes on autoralli maailmameister Ott Tänak.

 

Aga võib-olla oli see tabamatu huumor.

 

Enn Hallik