Sel aastal tähistatakse küüditamise aastapäeva Eestis eriti omapäraselt – nimelt läbis küüditamise aastapäeva eelõhtul riigikogus esimese lugemise nn politseiriigi seadus, mis annaks politseile koos terviseametiga vaba voli sisse tungida meie kodudesse, neid läbi otsida, inimesi sundvaktsineerida ja neid sunniviisil kuhugi lohistada – jah, ka politsei jõu kasutamine saab olema selle seadusega lubatud.

Kas tuleb tuttav ette? Just sellise seaduse poolt hääletas täna Eesti 62 riigikogulast!

Kaks korda aastas küüditamisele  mõeldes olin alati mõtisklenud, et mis küll peaks tavaliste eesti inimestega juhtuma, et neist saaksid naabrite peale kaebajad ja siberissesaatjad  – sest me teame nüüdseks, et mitte alati ei olnud need koledad vene sõdurid, kes inimesi Siberissse kupatasid, vaid meie endi armsad kaasmaalased olid need reeturid ja pealekaebajad, kes oma ligimesed võimudele üles andsid.

Nüüdseks on see küüditajaks kasvamise mehhanism meil Eestis väga selgelt välja joonistunud suhtumises kaasinimesse, kes juhtumisi ei mõtle nii nagu sina – eht  õpikunäide Stalini aegadest.

 

Õige on vaid valitsev arvamus ja kõike sellest erinevat väljendavaid kaaskodanikke võib valimatult avalikkuses mõnitada, sõimata ja äkki oleks üldse turvalisem nad kuhugi kinni panna.

Stress ja surmahirm väidetavalt tapva haiguse ees  – mis siis,  et surmastatistika seda ei kinnita, meedia kütab  numbreid söögi alla ja söögi peale – on pannud inimesed unustama kogu oma inimlikkuse.

 

Viha teisitimõtlejate ja  hoidku jumal, ametliku narratiivi kohta küsimusi esitajate vastu purskab sotsiaalmeedias suisa hävitava jõuga ka nendelt inimestelt, keda välisel vaatlusel võiks intelligentseks ja harituks pidada ning kes kasvõi oma ametiposti tõttu peaksid teistele eeskujuks olema ja pingeid maandama.

Nii kutsub üks jurist ja advokatuuri liige üles raudlatiga äsama inimestele, kes ei mõtle nagu tema.

Rahandusminister nimetab rahvaalgatuse korras meelt avaldavaid inimesi – neid samu inimesi, keda tema ministrina teenima on pandud – põlastavalt 5. kolonniks ja süüdistab neid vastutustundetuses, hoolimatuses ja rumaluses.

 

Selle asemel, et valitsuse liikmena pingutada ja pea tööle panna, et oma etttevõtete sulgemise ja töö kaotamise tõttu mures Eestimaa inimesed saaksid leiva lauale ja oma lapsed toidetud. Poliitikuid pole rahvas Toompeale valinud targutama või näpuga näitama.

Ukrainas muuseas, topitakse sellised rahva usalduse kaotanud poliitikud lihtsalt avalikult prügikasti – videoid aktsioonidest võib leida Facebookist.

Kurb on näha, kuidas poliitikute ja meedia ühisel jõul käib Eesti rahva lõhestamine nendeks, kes mõtlevad õigesti (nii nagu valitsus ja EL ette kirjutavad) ning nendeks teisteks, kes julgevad oma peaga mõelda ja küsimusi esitada, kui numbrid ei klapi.

 

Või et kas kunstlikult võimendatud testidega tervete inimeste tunnistamine asümptomaatilisteks haigeteks ehk koroonapositiivseteks on usaldatav alus, et pandeemiat välja kuulutada ja 3,5 miljardiline majanduskahju tekitada?

Teisitimõtlejate tagakiusamine on ohtlik tendents, me teame, millega see ajaloos on lõppenud.

 

Tänastest “korralikest kodanikest”, kes kutsuvad oma naabrile piirangute mittetäitmise eest politsei, saaksid väga head küüditajad.

 

Ka tollal põhjendati oma teguviisi “for greater good”, ikka meie kõigi heaolu nimel vuras see kahtlane element loomavagunites Siberi poole!

 

Kärt Ulman
Toimetaja