Anneli Reigas (Rõigas)

 

Laulva revolutsiooni tuules aegu tagasi juhtus selline lugu. Minu töötelefonile Tallinnas toonases Ajakirjandusmajas helistas üks naine, ütles, et ta on eestlane Siberist ja soovis kohtuda.

 

Kokkulepitud ajal meie toimetuses kohtusimegi. See armas eesti naine, kes oli aastakümnete eest sattunud Siberisse, aga erinevalt tuhandetest eestlastest polnud sealt tagasi Eestisse kolinud, rääkis ära oma loo.

 

Temas oli kurbust, rõõmu ja meeletu igatsust Eesti järele, kus oli oma rahvas, oma kultuur ja muutuste keerises tekkinud lootus, et pärast pikki aastaid nõukogude okupatsiooni all algab Eesti ajaloos uus, ilusam ja helgem lehekülg.

Kui naine oma pika jutu oli lõpetanud, ütlesin, et tal on ju võimalus Siberist Eestisse tagasi kolida.

 

Minust toona üle kahe korra vanem naine oli hetke vait ja siis ütles: “Ma ei saa tulla tagasi. Kuhu ma oma lehmad Siberis panen. Ma ei saa neid kaasa võtta ja ma ei saa neid maha jätta.”

Mind vapustas selle palju kannatanud ja kaugel Siberis võõrsil elava naise inimlikkus. Inimlikkus ja vastutus loomade hingede suhtes. Tema lehmad, tema vastutus, tema sõbrad seal Siberis. Sõpra maha ei jäeta.

Olukordades, kui näen, kui ebainimlikult suhtuvad mõned inimesed mitte vaid looma, vaid oma ligimesse, inimesesse ega hooli sellest, mis peaks olema püha, sh inimese elugi, tulevad need sõnad mulle ikka meelde.

Mõne päeva pärast tähistab maailm ülestõusmispüha.

 

Täpsemalt, tähistavad kristlased ja Eesti puhul siis vähemus. Nagu kommunistlik Hiina on ka postkommunistlik Eesti üks vähim Jumala olemasolu uskuv maalapp maailmas.

 

Euroopas on veel vähem Jumalasse uskujaid vaid Tšehhis.

 

Seda, et suurem osa maailma ligi 8 miljardist inimesest usub Jumala olemasolu, Eestis suurem osa justkui ei teagi.

“Mulle meeldib teada, et keegi on minust veel targem,” ütles usku Jumalasse Eesti riigitelevisioonis mõne aasta eest avalikult kinnitanud Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Miks ma selle usu Jumalasse siin jutuks võtan? Sest on tunne, et kõike lubatavus, kadunud kartus selle ees, et kunagi tuleb igaühel kõigi oma tegude eest vastust anda, on ka paljude tänaste Eesti hädade taga.

 

Valetamiste, vassimiste, korruptsioonilugude ja inimeste peamisi õigusi, sh sovetiajast saati teadva nõusolekuta ainete manustamist praktiseerivas Eesti meditsiinis ka õigust elule eiravate tegude taga.

 

Üha rohkem on võimul mitte endised kommunistid, vaid endistest kommunistidest karjeristide kasvatatud lapsed ja lapselapsed.

Napid kuud enne seda, kui tähistame Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamise 30. juubelit tänavu augustis, jõudis Eesti eelmisel nädalal koroonasse nakatumise iganädalaselt suhtarvult maailma tippu.

 

Eesti haiglates on üle 700 koroonapatsiendi ja valitsus ning tervishoiu juhid väidavad, et meditsiini võimekus on kokku kukkumas.

 

Nn Covid-19 üks kriisijuhte Eestis Irja Lutsar ähvardas mõned päevad tagasi rahvast lausa sellega, et kui ettekirjutusi ei järgita, võib sõjavägi tänavale tulla, Eesti parlament aga on praegu menetlemas seadusemuudatust, mis annaks politseile õiguse tungida inimese koju, elukohta ja inimese pikema jututa kinni võtta Covid-19 võimaliku levitamisohu ettekäändel.

Riigikogulane Kalle Grünthal avalikustas äsja riigikogus sõna võttes, et sundvaktsineerimine on jõudnud Eestis noorte meeste – kutsealusteni sõjaväes ja üha rohkem tuleb infot, et erinevates ametites on seatud vaktsineerimine tööl püsimise tingimuseks, kuigi kõigil neil juhtudel on tegu EV põhiseaduse teadliku rikkumisega.

Kui koroonapandeemia vastase strateegia üks juhte Eestis Arkadi Popov reklaamis end hiljuti plakatitel kunagise Punaarmee plakatilt tuntud okupandi stiilis ei tundunud see naljakas, vaid kohatu ja Punaarmee kunagistele ohvritele, näiteks küüditatutele, ka hirmutav.

 

Just sellise moraaliga juhitaksegi tänast Eestit ja meditsiini.  

Kui tõene on praegune valitsuse statistika, sh koroonapositiivsete asjus pole ka üldse selge.

Eesti eelmise valitsuse IT-minister Kert Kingo kirjeldas nädalavahetusel sotsiaalmeedias, kuidas tema isiklikku pereliiget, kes vajas arstiabi, sooviti ühes Eesti tipphaiglas panna valediagnoosiga Covid-19 osakonda isolatsiooni, mis jäi toimumata vaid seepärast, et inimesele enne haiglasse minekut tehtud test oli olnud negatiivne ja negatiivseks erinevalt haiglas tehtud esimesest Covid-19 testist osutus ka lõpuks pere nõudel tolles nn tipphaiglas tehtud kolmas test.

 

Iga Covid-19 patsiendi eest saavad arstid aga väga palju rohkem raha kui tavapatsiendi eest.

“Kui inimene on koroonaviiruse läbi põdenud, siis PCR test näitab ikkagi, et inimene on positiivne,” ütles valitsuse kontrolli all toimetava ETV uudistesaates hiljuti testide maaletooja Marko Lehes.

 

Seega, keegi ei tea, kui palju on neid, kes pandud haiglas isolatsiooni valediagnoosiga.

Rahvas, kes kaotab usu oma valitsusse, võib jõuda hetke, kus ta enam ei taha ka kaitsta oma riiki.

 

Selles peataolekus, aasta aega kestnud inimestele vastuoluliste juhiste andmises ja ikka ja jälle esile kerkivate valitsuse mõne liikmega seotud  korruptsiooniskandaalide varjus tahaks küsida, kas pole me jõudnud olukorda, mis on väga ohtlik ka Eesti turvalisusele?

 

Ja kui Eesti meditsiin, kus arstide palgad on muude ametite kõrval kosmilised, on põlvili mõnesaja Covid-19 patsiendi ees, mis juhtuks siis, kui Eestit peaks tabama sõda ja (või) keemiarünnak?

Moosi koogile rahva usalduse kaotamise, politseiriigiks sammumise, valede ja hirmude kütmise ahelas lisas märtsikuu viimasel nädalavahetusel Eesti endise rahandusministri, Riigikogu praeguse asespiikri ja suurima opositsioonierakonna EKRE juhi Martin Helme suust kõlanud väide, et endiste kommunistide loodud parteide – Reformi- ja Keskerakonna – valitsus kaaluvat Covid-19 ettekäändel sügiseks plaanitud kohalike omavalitsuste valimiste ärajätmist.

 

Kõige juba toimunud ja toimuva taustal ei oleks see imekspandev.

Pole inimest ja pole valijat – pole ka probleemi.

Tee demokraatiast diktatuuri võib olla palju lühem, kui tahaks.