Marika Mägi,

arheoloogiadoktor; SA Osiliana, Tallinna ülikool

 

Marika Mägi.   Foto: erakogu

 

13. sajandi ajaloost arusaamine on keeruline ning Läti Henriku kroonikat tuleb lugeda kriitilise pilguga, väidab arheoloogiadoktor Marika Mägi Postimehes ilmunud essees.

Viimasel paaril kuul on noor ajaloolane Kristjan Oad tulnud lagedale tervelt kahe ajaleheartikliga (“Muistne vabadusvõitlus on müüt. Kust me teame, et sakslased vallutasid 13. sajandil Eesti?” EPL ja “Kas Muinas-Eesti valitsejad olid kristlased ja lõid oma münte? ERR, ilmunud ka VESis), mis on Eesti varasema ajaloo huviliste seas tekitanud täiemõõdulise tormi veeklaasis.

 

Võin kohe öelda, et ka mina ei nõustu mitme oma juhendatava konkreetsema järeldusega ning võiks osutada ka mõningatele, vahel argumentatsiooni jaoks üsna olulistele puudujääkidele, näiteks mis puudutab Varbola linnuse funktsiooni või võrdlust teiste Läänemere maade linnustega.

 

Aga need on üksnes finessid, enamiku kritiseerijate jaoks näivad Kristjani probleemid paiknevat hoopis mujal.

Piltlikult öeldes on uks, mille taga nii siinkirjutaja kui ka mitmed muud uurijad viimastel aastatel viisakalt koputanud, Kristjani poolt lihtsalt jalaga lahti löödud.

 

Mis asjast edasi saab, näitab aeg. Ehk ei olegi sissetungija nii hirmus, kui esmapilgul näib.

Käsitlus 13. sajandi ristisõdadest ja Eesti liitumisest kristliku Euroopa kultuuriruumiga on üks meie rahvusliku eneseteadvuse alustalasid.

 

Ärkamisajast saadik – ja mõnedel andmetel sajandeid varemgi – on protsessi kujutatud vägivaldsena, tollaseid eestlasi suurriikide dikteeritud ajaloo passiivsete ohvritena, 13. sajandi ühiskondlikku murrangut järsu ja kohalike rahvaste jaoks fataalsena.

 

Kuidas tajusid olukorda keskajal elanud eestlased ise, on aga tegelikult teadmata.

 

Esivanemate maal korraldavad teise etnose esindajad ei meeldi kellelegi, nii et suurt keskaegsete eestlaste ja sakslaste-taanlaste vahelist sõprust on vast raske eeldada.

 

Samas peaks välistama aga ka teise äärmuse, eestlaste pea täieliku allasurumise ja rahvastevahelise lepitamatu vaenu 13.–14. sajandil.

 

Eriti arheoloogilised uurimistööd viimastel aastakümnetel on näidanud, et situatsioon pidi olema hoopis komplitseeritum.

Eesti ajalugu on klassikaline näide kolonisatsiooni käigus kujunenud ajalooteadvusest.

 

Esimesed kirjapanijad ja mainekujundajad olid (balti)sakslased, kes opereerisid omas kultuuris ja omade arusaamade järgi.

 

Baltisakslaste kirjutatud ajalugu sündis ajas, mil eri etnilise taustaga inimesi lahterdati «kultuuritaseme» järgi ning eestlased-lätlased kuulusid ilma lähemalt analüüsimatagi selle hierarhia alumistele pulkadele.

Viimastel aastakümnetel, kui ajaloouurimus muutub järjest globaalsemaks, on järjest enam hakanud kõlama üleskutsed postkoloniaalseks lähenemisviisiks.

 

Selle lähenemisviisi kohaselt püütakse ajaloosündmusi vaadelda kohalike inimeste seisukohalt, püüdes võimaluse piires vältida kolonisaatorite poolt kaasa toodud eelarvamusi.

Sellele, miks postkoloniaalne lähenemisviis, olgu teadlikult või alateadlikult, pole ikka veel juurdunud Eesti ajalooteaduses, võib pakkuda mitmeid põhjusi.

 

Tõmmates paralleele maailma teiste aladega, on olulisemaks «süüdlaseks» tõenäoliselt rahvusromantiline periood ajaloouurimuses, mida varem koloniseeritud rahvaste puhul sageli peetakse omamoodi takistuseks postkoloniaalse, tõeliselt oma ajaloouurimuse väljakujundamisel.

 

Rahvusromantilise lähenemisviisi kohaselt võetakse varasemad, tegelikult koloniaalse taustaga seisukohad koos kõige nendega kaasnevate eelarvamustega üle uude rahvuslikku narratiivi, mida aga esitatakse nüüd kui oma rahva kangelaslikkuse näidet.

Eesti oludes sai eestlastekeskne rahvusromantiline ajalookäsitlus alguse juba 19. sajandi lõpus, seda viljeldi edukalt esimestel iseseisvusaastatel, hoiti alal läbi nõukogude perioodi ning tõsteti taas ausse 1990. aastate alguses.

 

Mis puutub 13. sajandi algul toimunud muistsesse vabadusvõitlusse, siis narratiiv jäi tegelikult kogu aeg samaks, lisandusid vaid laiendused stiilis «aga nad võitlesid vapralt».

 

Läti Henriku kroonikas kirjeldatu on jätkuvalt ja hoolimata paljudest sellesuunalistest üleskutsetest kogu tõlgenduse alustala, mille puhul peetakse sobivaks vaielda ehk vaid nüansside üle, näiteks, kas kroonikas on mõnda tegelast nimetatud ühe või teise terminiga.

 

Ametlikku ajalookäsitlusse pole peaaegu üldse jõudnud tegelikud kahtlused Henriku jutustustes valitud hoiakutest.

 

Ometigi oli tegu siiski vaid ühe, kohalike rahvaste suhtes võrdlemisi vaenulikult meelestatud inimesega, tollal praegusest hoopis ebatolerantsema kiriku esindajaga, kelle lugu on pealegi jõudnud meieni läbi mitmete ümberkirjutuste.

 

Võrdluseks võib näiteks püüda kujutada ette Teise maailmasõja kulgu Eesti alal, kui see põhineks vaid ühe Punaarmees võidelnud mehe mälestustel!

Nii kirjasõnavaeste sajandite kohta, nagu seda on 13. sajand, on teiseks ja järjest olulisemaks allikaks arheoloogia.

 

Viimasel kahel aastakümnel on järjest enam lisandunud materjali, mis kohe kuidagi olemasolevasse, baltisaksa uurijate joonistatud pilti ei sobitu.

 

Arvestatav hulk eestlaste linnuseid jätkas oma eksistentsi kogu 13. ja isegi veel 14. sajandi jooksul, nende kindlustisi ehitati tugevamaks ning nende leiuaines võib olla vägagi rikkalik.

 

Terve hulk rikkalike panustega laibamatuseid vanade mõisate päris kõrval pärinevad ilmselt juba kristlikust ajast ning markeerivad eestlastest vasalle ja maaomanikke, kes maeti oma erakirikute kõrvale, nagu seda tehti sama perioodi Põhjamaades.

 

Eestipärased ehted ja muud esemed 13. sajandi linnades räägivad kohalike elanike rollist nende kujunemisel.

Siinkirjutaja arvates peaks aeg olema praeguseks juba igati küps üleminekuks postkoloniaalsesse ajaloouurimise faasi.

 

Et hoiduda rahvuslikesse liialdustesse sattumisest – olgu selleks siis peaaegu kohustuslikuks muutunud jutt eestlaste ühiskonna mahajäämusest või selle kaksikvennana eestlaste kujutamine vaat et maailma nabana –, ei jäägi muud üle, kui kogu senine Läti Henrikul põhinev narratiiv muistsest vabadusvõitlusest koost lahti võtta ja uuesti kokku panna.

 

Lähtudes eelkõige sellest, mida võisid tahta ja teha kohalikud elanikud, kuidas see sobitus üldisesse poliitilisse olukorda ning näeb välja võrdluses teiste maadega.

 

Soovitavalt ilma eelarvamusteta, eriti selleta, mille kohaselt eestlaste ja lätlaste vallutamine 13. sajandil on käsitletav Euroopas pea ainulaadse näitena kohaliku ülikkonna täielikust kõrvaletõrjumisest.

 

Varbola ja teadaolevalt mõned muudki eestlaste linnused näivad vallutuse järgselt mitte vaikselt hääbuvat, vaid pigem õitsele puhkevat. Varbola tugevad väravakindlustised, mis pildil, on rajatud üsna varsti peale ristisõdu. Leiuaines on samas läbinisti eestipärane ega osuta kuidagi, nagu oleks 13. saj. linnuses võinud tegevad olla sakslased või taanlased. Foto on tehtud väravakäigu väljakaevamise ja rekonstrueerimise ajal 1980. aastatel.    Foto: Marika Mägi

Aga tagasi Läti Henriku juurde.

 

Juba noore tüdrukuna Henriku kroonikat lugedes avastasin end ühtelugu imestavat selle üle, kuidas ikkagi sai sõda eestlastega venida pea kahe aastakümne pikkuseks, kui selle aja jooksul võitsid ristisõdijad kõik lahingud peale ühe.

 

Kui veidi järele mõelda, on kogu ristisõja kirjeldus täis küsimusi, alates sellest, kuidas ikkagi kohalike sõjameeste hulga kõrval väike võõramaalaste seltskond suutis end mõne aastakümne jooksul regiooni valitsevaks jõuks võidelda.

Polnud ju ristisõdijate jõud sugugi nii ammendamatud, nagu meile omal ajal koolis õpetati.

 

Tavalise seletusena esitatud militaartehnoloogiline üleolek tundub arheoloogiliste teadmiste valguses samuti veidi üle pakutud, vähemalt jõudude tasakaalustamatust arvestades, pealegi nähtub ju ka kroonikast, et uue tehnoloogia võtsid kohalikud kiiresti samuti kasutusele.

 

Aksioom eestlaste ühiskondlikust mahajäämusest on seega teguriks ringargumentatsioonis, kus see ühelt poolt pakub selgituse vallutusele, teiselt poolt takistab vallutusest tingitud ajalookäsitlus tolleaegse kohaliku ühiskonna tõlgendamist naabermaadega sarnasena.

Seletuse võib sageli leida teistest üht- või teistpidi sarnanevatest sündmustest mujal maailmas, mis paremini dokumenteeritud. Kohalike vastuoludel põhinev intriigitsemine ning liitlaste leidmine on vallutuse puhul klassika ja oli tõenäoliselt omal kohal ka Liivimaa ristisõjas.

 

Meenutagem kasvõi viikingiaegset Inglismaad, kus kohalikud kuningad palusid viikingiarmeesid üksteise järel oma teenistusse, et naaberkuningriiki vallutama minna.

 

Sealgi viis asi peaaegu terve maa ülevõtmiseni, mida lõpuks vaevu suudeti vältida.

 

Eesti ja Läti killustunud maakondadel ja nende eri huvidega juhtidel kokkuvõttes nii hästi ei läinud.

Ka võimuiha ei olnud meie esivanematele kindlasti võõras.

 

Nagu Oad oma artiklis rõhutas, võis olukord, kus ristiusku astumine kindlustanuks sõjalise toetuse, olla ahvatlev eelkõige seniores’tele, kes sõltusid oma nõuandvatest kogudest, nägid aga naaberrahvaste peal, kuidas kristlikud ülikud valitsesid hoopis autonoomsemalt.

 

Kohaliku võimu kinnistamine välismaistele sõjameestele tuginedes on ju samuti klassika. Kui ükskord saadi aru, et võim tervikuna libiseb võõramaalastest ülikute kätte, oli juba hilja midagi muuta.

Arvestades arheoloogilist materjali näib siiski, et vähemalt osa võimu püsis kohalikku päritolu ülikute käes veel mitmeid põlvkondi peale ristiusustamist.

 

Milliseid isiklikke võitlusi selle nimel võideti või kaotati, me ei tea.

 

Allikad 13.–14. sajandi kohta on napid, arheoloogiline ja kirjalik aines sageli ei kattu.

 

13. sajandil püsinud suurtest eestlaste linnustest dokumentides või kroonikates üldjuhul juttu ei ole, samas olemas need ju vaieldamatult olid.

 

Oletus, et mõnda neist võidi kujutada ka kohalikel müntidel, ei peaks seetõttu tekitama suurt imestust, isegi kui see ehk tõeseks ei osutu.

 

Ilma koloniaalse ajalookäsitluse ja eestlaste alavääristamiseta oleks ju esimene loogiline oletus kohaliku münditüübi kohta kohalik päritolu, alles seejärel kaalutaks muid, võõramaiseid mündilööjaid.

 

Eesti ajaloouurimuse praeguse seisu on võtnud tabavalt kokku Mart Kuldkepp, kelle sõnul iseloomustab nõukogude ajalooteaduse surve alt vabanemisele järgnevat perioodi «vaikne ja rahulik erialasisene areng, mille tagajärjeks on olnud järjest süvenev lõhe rahvusvahelistuvate-professionaliseeruvate ajaloolaste ning 1990. aastatesse pidama jäänud populaarse ajalooteadvuse vahel, mis kangekaelselt keeldub oma anakronistlikke seisukohti revideerimast».

 

Tegelikult on vastuolud ka professionaalsete ajaloolaste endi ridades ning rahvusvahelistumist võib mõista üsna erinevalt.

 

Seda enam peaks olema tervitatavad uudsed tõlgendused, isegi kui need esmapilgul tunduvad ammu kinnistunud rahvusliku narratiivi suhtes vägivaldseina.

 

Eestlaste endi keskse ajaloo tõlgendamiseks peaks ütlema lahti suuresti eelarvamuslikust veendumusest, mille kohaselt 13. sajandi alguse eestlaste ühiskond oli ümbritsevate aladega võrreldes kuidagi eriti maha jäänud.

 

Igal juhul tuleks sellist arvamust tõestada argumentidega akadeemilises diskussioonis, mitte lähtuda vanast väljakujunenud veendumusest, milles nagu ei olekski sobiv kahelda.