Argo Moor, kultuuriantropoloog

 

Evolutsioon on kuidagi niimoodi läinud, et oleme suhtlemisgeeniused, aga meie maailmatajumine on pigem lihtsustav ja primitiivne.

 

Ja võib-olla mingit valmis maailma polegi olemas, põhjendab antropoloog Argo Moor intervjuus Maalehele, miks talle ei meeldi väga rääkida, milline maailm on, vaid et kuidas seda on tõlgendatud.  

Eesti ühiskonnas üha korduvat diskussiooni, mis isegi käibetõeks kujunenud, et me oleme vähereligioossed, aga väga ebausklikud, peab antropoloog Argo Moor sügavalt valeks, kirjutab Margus Mikomägi.

 

Selles väites samastatakse tema sõnul religioossus kristlusega. Siis öeldakse, et me oleme ebausklikud.

Tegelikult on see vihjamine animistlikele uskumustele, mis ei sobitu materialistliku loogikaga.

 

Õige oleks öelda, et eestlasi iseloomustab konfessioonideväline religioosne hoiak, mis suuresti on animistliku meelelaadiga.

MM:Kas me saame ennast enam nimetada maarahvaks?

AM:Eesti kultuur XIX sajandini oligi ainult maakultuur. Seda nimetatakse ka talupojakultuuriks, aga mulle maakultuuri sõna meeldib rohkem. Meil ei olnud ju oma aadlikultuuri ega linnakultuuri. Ainuke, mis oli, oligi maarahva kultuur.

Kultuuriasjadega on nii, et saab öelda: ega minevik kao kuskile. Kui laps lööb oma jala ära ja ema puhub peale, öeldes “varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi...”, siis ta ütleb ju loitsu.

 

Pealepuhumine on loitsuga koos käiv taig. See võib olla tuhandeid aastaid vana.

Teine näide. Kui me tikku süütame, ükskõik kas hõõrume tikku vastu toosi või lööme, siis me taas sooritame tuhandete aastate taguseid taialiigutusi.

 

Kivituli ja selle väljameelitamise taig oligi täksimine. Oli ka puutuli – selle väljameelitamise taig oli hõõrumine.

Siis minevik mingis mõttes on alati kohal?

Jah, küsimus on selles, kas me seda teadvustame. Minevikuasjadest rääkides peaks teadma, et seal on mingil määral tegu ka müüdiloomega.

 

Laulik on ütelnud, et “ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide peal”.

 

Ühtpidi see tõesti niimoodi on, aga müüt meist kui maarahvast muutub minu meelest järjest olulisemaks ja olulisemaks kaasaegses maailmas.

Me muutume tohutu kiirusega ja inimene vajab mingit pidet. Maarahvaks olemine see on.

”Siis ununeb loodus ja loomise lugu ja ununeb esiisade hääl...,” kirjutas Hando Runnel juba aastaid tagasi. On see tõesti võimalik, et esiisade hääl on meis veel kuskil alles?

Ikka on. Küsimus on, kas meil jätkub aega seda iseendas otsida ja kas meil on tahtmist. Inimesi köidavad erinevad asjad.

 

Kes tahab, see ikka võib need asjad endas üles leida.

 

Ma rõhutan veel – minevik on alati kohal, ükskõik kas ta on meie väärtushinnangutes, meie maailmapildis ... ta on ka keelestruktuurides.

Meie väga ammused esiisad ja -emad uskusid, et kogu loodus on hingestatud. Puul on hing ja veel...

Usundiloos nimetatakse eestlaste vana maailmavaadet valdavalt animistlikuks. See on nii, aga päris nii ei ole ka.

Tegelikult oli meie esivanemate maailmavaade segu kahest olulisest mõtlemisviisist. On animism ja selle kõrval ka animatism. Viimane on veelgi vanem maailmanägemise viis.

Milline see on?

Animism tähendab hästi lihtsalt öeldes uskumusi erinevatesse hingedesse.

 

See teooria loodi 1866. aastal ja see on kindlasti alusteooria, millest lähtudes Eesti pärimust on korjatud.

Animatism tähendab kõige väestatust. See teooria loodi hiljem, 1899. aastal ja on siiani vähetuntud.

 

Animatism tähendab, et kõike väestab teatud ebaisikuline vägi. See on vanem uskumuse kiht võrreldes hingedega.

Mis vahe neil ikkagi on?

Mis vahe on ebaisikulisel väel ja hingedel? Vahe on selles, et hinged on isikulised. Nad kuuluvad kellelegi, nad on seotud teatud omadustega.

 

Ebaisikuline vägi ei kuulu mitte kellelegi ja ei ole seotud ühegi kindla omadusega. Võib öelda ka, et ta on seotud kõikide omadustega.

Meie vanas pärimuses need kaks kihti on kõrvuti. Animism domineerib, aga kahes valdkonnas domineerib animatism, ja see on väga tähelepanuväärne.

 

Need valdkonnad on uskumused maast ja uskumused puudest.

 

Miks see tähtis on? Kui eestlast üldse miski on iseloomustanud ajaloos, siis just nimelt see erakordne lähedus maa ja puudega.

Miks see nii on, et neis on ürgsed väeuskumused?

Ma olen seda seletanud niimoodi, et kui inimene tahab suhelda mitteinimliku maailmaga – ja animism ju oma taotluselt ongi dialoog mitteinimliku maailmaga –, siis tuleb mitteinimlikku maailma endale kuidagi lähedasemaks teha, seda tuleb mingil moel inimlikustada ja isiksustada.

 

Aga puude ja maaga seotud vägesid ei olnud vaja isiksustada sellepärast, et suhted nendega olid niigi lähedased.

 

Seda tõestada ei ole muidugi enam võimalik, aga mingi seletus peab ju olema.

Animatismi nimetan ma mõnikord ka ürgmaterialismiks. Seal ei ole mingit hinge, seal pole teispoolsust. On needsamad olendid, aga neid läbistab mingi vägi.

Äkki siis on nii, nagu näiteks minagi tunnen, et eestlaste elujõud tuli maa seest, mitte taevast?

Ei, nii päris ütelda ei saa.

Tegelikult sõna “eestlane” on võõraste nimetus meie kohta.

 

Me ise oleme ennast nimetanud maarahvaks, meie keel on maakeel, meie linnad olid maalinnad.

 

Kõige pühamaid vandeid anti maa nimel, maa toitis, kaitses, õpetas ja andis jõudu.

See ei ole maailmas üldse tavapärane, et ennast nimetatakse maa kaudu.

 

Mujal nimetatakse ennast kas hõimunimega või pärisinimeseks – udmurt tähendab päris inimene.

 

Veel on nulesmurt ja palesmurt – metsinimene ja poolinimene. Malaisias on orangasli – pärisinimene ja orangutan – metsinimene.

Enne kui meile perenimed pandi, oli eestlastel kolm nime: maakoha nimi, siis isanimi ja siis isiku nimi.

 

Näiteks Kaasikualuse Mardi Jaan. Esikohal oli maakoha nimi. See seotus maaga ja maa kaitse on meid ajaloos saatnud kogu aeg.

Aga jõud on tulnud igalt poolt. Kust ta nüüd rohkem või vähem tuleb...? Mida suurem on seotus, seda suurem on potentsiaal.

Mis see tähendab?

Ikka sedasama, et meie kõige suurema seotuse kohad on olnud maa ja puud.

Mida hiis tähendas kunagi?

Eks tal ole tähendusi mitmeid, aga ennekõike on ilmselt paik, kus looduse väed on koos kõige kontsentreeritumalt.

 

Lisatähendused on, et hiis võib kaudselt olla seotud ka surnutega, võib olla kaudselt seotud ka erinevate riitustega, eriti just kosmiliste riitustega.

 

Need on sellised riitused, mis peavad kindlustama maailmakorra jätkumise nii, nagu ta on.

Animistlik kujutlus on see, et maailm ei püsi sellisena, nagu ta on, iseenesest, teda tuleb selliseks kogu aeg taasluua. Taasloomine on animismi väga oluline idee.

Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust. See on jaanituli.

Jaanituli on oma algselt tähenduselt päikesele väe juurde andmine just sellel ajal, kui päikese vägi hakkab kahanema.

 

See peab kindlustama, et talvel päike päriselt ära ei kustuks.

Hiisi on ilmselt olnud erineva tähendusega – väikesed ühe talu hiied, paari-kolme talu hiied. On olnud küla­hiisi ja suuremaidki või väekamaid, kus siis ka kaugemalt pööripäevadel kokku tuldi.

Ja annetati siis kõrgematele jõududele seal?

Kõrgem jõud Eesti pärimuse kontekstis ei kõla. See eeldab, et maailmapilt on hierarhiline.

 

Selliseks muutub maailmapilt seoses monoteistlike religioonidega, juudiusu, kristluse ja islamiga.

 

Vana maailm on ikkagi võrgustikuline maailm. Lihtsalt seletades: usutakse, et kõikidel olenditel on palju erinevaid hingi, mitte ei ole lihtsalt hing.

 

Olendid omavahel jaotavad teatud hinge osasid, neid võib ka kogemata kaotada või leida. Need mehhanismid on keerukad ja mitmetahulised, seda võib kokku võtta terminiga “maagiline kontaktsus”.

Kuna olendid hingi omavahel jaotavad, siis nad on kõik seotud ühisesse hingede võrgustikku.

 

See pole hierarhiline maailm, vaid eri olendite väga mitmetahuline läbipõimumine.

 

Võiks öelda, et teised olendid on meie dialoogipartnerid, nad ei ole kõrgemad jõud. Vahet muidugi tehti – karule peeti peiesid, aga lõksust võetud linde ja jäneseid lihtsalt pühiti kaseoksaga.

Ja puudelt paluti luba neid raiuda?

Puid ei palutud, aga puule öeldi, miks ta maha võetakse. Puude langetamine oli peremehe töö.

 

Peremehe töid pidi tingimata tegema peremees ise, mitte sulane. Näiteks nagu vilja külvamine, ka katusepanek.

 

Kui mõisas oli vaja katust panna või vilja külvata, siis ei tohtinud sulast saata.

 

Puud enne langetamist kunagi ei katsutud, puukallistamist ei olnud.

 

Puid peeti elusateks kaaslasteks. Öeldi, et puulangetaja otsa ei vaadata. Nagu ka seatapja otsa ei vaadata.

Kuidas me esivanemad katku tüüpi haiguste puhul käitusid?

Ilmselt on mitmeid erinevaid haigusi katkuks nimetatud. Üks asi, mis aitas, oli pakkuminek. Teati, et see aitab. Ühiskonnast ära, metsa või rabasaarele.

Kui seda katku mõju kultuurile laiemas plaanis vaadata... Mida tegid inimesed keskaegses Euroopas, kui tuli katkupuhang?

 

Suur hulk inimesi läks kirikusse ja palvetas Jumala poole. Ilmselt sealt ka nakkused levisid, seda ju teised märkasid.

 

Mõned ajaloolased on kaudselt seostanud sellega kristliku maailmapildi nõrgenemist.

Mu meelest oleme säilitanud metsas käimise kombe, aga seal ei hulguta niisama, vaid minnakse ikka saama – seeni-marju korjama...

Ma ei julge niimoodi ütelda, minu meelest on mets tänapäeval inimesele jalutamise või siis sporditegemise koht.

 

Just nimelt meie esivanemad ei käinud niisama jalutamas, nende käigud metsa olid alati asised.

 

Seeni küll eestlased ei söönud – see on alles Põhjasõjajärgsel perioodil vene kultuurist tulnud mõjutus.

 

Aga korjati taimi, käidi jahil. Metsaskäimine ei olnud meelelahutus.

Meid on nõiarahvaks ka nimetatud. Kuidagi nii saan ma sellest aru, et kõigil olid/on mingid teadmised taimedest, mis ravivad, ja oskused asju ette näha?

Traditsiooniliste rahvaste kohta oleks õigem öelda, et kogu ühiskond on rohkemal või vähemal määral nõiastunud.

 

Aga muidugi on alati neid, kes on erakordse väega.

 

Kui seda asja piltlikuks teha, siis nõrgemad šamaanid anuvad oma kaitsevaime, et need aitaksid.

 

Natuke suurema väega tegelased leppisid kaitsevaimudega kokku, ja kui väge oli veelgi rohkem, siis kaitsevaime lihtsalt käsutati.

Olen oma aeda üsna palju puid istutanud ja mul on tunne, et puud tunnevad mind ära, teevad vahet. On see võimalik?

Mulle ei meeldi väga rääkida, milline see maailm on. Kahel põhjusel. Esiteks ma ei usu sellesse, et inimesed suudavad maailma väga adekvaatselt tajuda.

 

Evolutsioon on kuidagi niimoodi läinud, et oleme suhtlemisgeeniused, aga meie maailmatajumine on pigem lihtsustav ja primitiivne.

 

Paratamatult kõik meie maailmatajumised ja kirjeldamiskatsed ses mõttes on teatud lihtsustused.

Teine põhjus on see, et võib-olla mingit valmis maailma polegi olemas.

 

On nagu konstruktori tükid, millest saab palju erinevaid maailmasid kokku panna. Sellepärast räägin pigem, kuidas maailma on tõlgendatud.

Animistlik tõlgendusviis on mulle väga südamelähedane, seepärast seose tekkimine inimese ja puu vahel tundub enesestmõistetav.

 

Saab öelda, et üks eestlase hingedest ei olnud tema juures, vaid oligi selles puus, millega ta seotud oli.

 

 

Vanad uskumused

 

Kuidas äikese ajal käituda?

“Üks valdkond, mille kohta eestlased teavad kõige rohkem, on see, kuidas käituda äikese ajal – mida tuleb teha ja mida ei tohi,” ütleb Argo Moor.

Äikese ajal ei tohi joosta, ei tohi puu all olla, aknad ja uksed tuleb kinni panna, ei tohi akna ja ukse peal kõõluda.

 

Kui hakata küsima, miks nii, siis seletused on kõik materialistlikud.

 

Usundilist põhjust ei teata, aga uskumused on säilinud, et just nii peab.

Tegelikult on äikesel meie pärimuses kaks põhilist funktsiooni. Üks on viljakus.

 

Rannarahvas vaatas alati, kust tuleb esimene äike. Kui tuleb maa poolt, on oodata head põlluvilja kasvu. Kui tuleb mere poolt, siis võib sellel aastal oodata head kalasaaki.

Teine äikese funktsioon on igasuguste deemonlike vaimude või kinni jäänud hingede hävitamine.

 

Kui inimene jookseb ja ennast puu alla peidab, siis äike arvab, et sa oled kurivaim ja lööb su maha.

Lisaks teavad kõik seda, et kui esimene äike on ära olnud, võib maa peal istuda.

Maaleht,
5. jaanuar 2021