Kristel Vilbaste,
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Kevad kihutab marsisammul Eestisse, tulevad kured ja hüüavad oma trompetil vabadusest, tuleb linavästrik, silpsub kutsuvalt, öeldes, et hakkame ometi maad kaevama.

 

Käes on maainimese kiiremad päevad, põldude ja peenarde ettevalmistus, sündivate lambatallede ja pisikeste vasikate ilmaleaitamine.

 

Potipõllumehed ehitavad uusi kasvuhooneid, punuvad metsloomade vastu uusi aedu, kasvatavad akende peal tomateid ja kurke ette.

Seda imelikum on näha sõprade sotsiaalmeediapostitusi, et kes tuleb Tallinnasse?

 

Kõige kiiremal ajal minnakse sadade kilomeetrite kauguselt Tallinna, Setomaalt ja Saaremaalt, et seista oma õiguste eest, et ei võetaks vastu seadust, mis lubab politseiametnikel siseneda nende kodudesse ilma loata ja annab politseile teisigi seletamatuid õigusi.

 

Mõtlen, miks mu sõbrad sinna lähevad?

 

Ja saan aru, et just sellise vabaduste piiramise eest ongi endised üsna edukad ärimehed ja kultuuriinimesed kolinud Eestimaa kõige kaugemasse soppi.

 

Nende hulgas on inimesi, kelle lapsed vaktsiinikahjustustega ja neid, kelle tervis on tunnistatud meditsiini poolt parandamatuks ja kes on maaelu ning puhta toiduga imeväel tervenenud.

 

Inimesed, kelle mõistus sunnib neid protestima tavameditsiini, pideval konkurentsil põhineva hariduse ja keemiast kubiseva toidu eest.

 

Nad on seal olnud ja loonud oma kogukonnad ja pole kedagi seganud.

 

Aga äkki on riigil vaja vastu võtta seadus, mis need vabadused ohtu seab. Loomulikult nad võitlevad selle vastu.

Aga see, millega politseiamet neid kostitas, pole aus. Vabas riigis nii ei tehta.

 

Sotsiaalmeediast võib lugeda politseiametnikust, kes lööb käega rindu lapsega naisterahvast, kes üritab filmida oma sõbra politseikongi tirimist, Vabaduse samba all tšellol Eesti hümni mänginud muusikul üritatakse konfiskeerida „suur viiul“.

 

Aga politseikongi, mille olemasolust suur osa rahvast pole kunagi kuulnud ega näinudki, topitakse matemaatikaõpetaja, kes seisnud vapralt varem vihmas ja külmas Riigimetsa Majandamise Keskuse kontori ees ja nõudnud lageraiete lõpetamist.

 

Vabaduse platsil konfiskeeritakse temalt kolmekümneks päevaks kitarr, millel ta julges keskväljakul mängida.

 

Eks eesti rahva kõige vägevam relv ongi alati olnud tema laul.

 

Pole veel teada, kas teda ka trahvitakse ja ta vajaks selleks rahalist abi. Küllap sõbrad aitavad.

Suurem oht Eestile ongi tegelikult metsade maharaiumine.

 

Ka Rootsi meedia kirjutab juba, et Eesti puidust valmistatud graanulitega köetakse rootslaste ahjusid, ainuüksi 2019. aastal on välja läinud 10 000 tonni, sageli raiutakse toorainet kaitsealadelt.

 

Sotsiaalmeediasse on ilmunud pildid USA ja Kanada poodidest, kus müüakse Eestis toodetud ahjupuid – kuidas saab nii kaugele ahjupuude vedamine üldse kasumlik olla?

 

Metsainimesed räägivad, et põhjuseks sageli väga madala hinnaga sõlmitud riigimetsamajandajate lepingud.

 

Eraomanikud sellise hinnaga lihtsalt ei müü.

 

Aga kuna lepingumahud on ülisuured ja väärtuslikum mets otsas, siis minnakse kaitsealade metsi raiuma.

 

Raiutakse ootamatult lagedaks ka need paigad, kuhu RMK, Riigimetsa Majandamise Keskus on ise rajanud matkarajad... mida sinna nüüd küll vaatama minnakse – kännustikku? Just sellist metsa on suurejooneliselt metsaks nimetama hakatud.

Sellist „metsa“ tekitatakse aina juurde, näiteks Võru ümbruses pole linnainimestel enam varsti kusagile seenele ja marjule minna.

 

Needsamad sel nädalal Tallinnasse politseiriigi vastu võitlema läinud inimesed on juba aasta otsa käinud väitlemas RMKga, et nende kodumets püsti jäetaks, kasvõi müüriks suure idanaabri ees.

 

Vahel nad saavad mõne väikese vahevõidu, näiteks leiti kompromiss sadu aastaid vana Lindora laadaplatsi ümbruse metsa maharaiumisel. Aga nad tulevad oma harvesteridega jälle.

Räägitakse ka juba, et inimesed on mõnel pool nii meeleheitel, et taovad langetamisele minevatesse metsapuudesse suuri raudnaelu, lootes, et puud annavad neile haavad andeks, aga harvesteri metalliotsijaga varustatud lõikepead keelduvad töötamast.

 

See on õudne teguviis, aga praegu on Lõuna-Eestis püsti vaid need 200-aastased männikud, mis sõja ajal lahingutandriks said ja mürsukilde täis on.

 

Ma tean, et inimesed räägivad juba ka harvesteride salaja lõhkumisest, ma loodan, et asjad nii kaugele ei lähe ja nad vangi ei satu.

 

Aga kodumetsa kadumine on sama ränk kui sõbra matmine. Pealegi on sellised raielangid praeguste suurte suviste metsapõlengute ajal äärmiselt tuleohtlikud.

Ja kogu selle masendava loetelu lõpuks teatab RMK sel nädalal, et istutab sel kevadel 24 miljonit metsataime.

 

Jättes lisamata, et need taimed istutatakse lageraielankidele, mis on just lagedaks raiutud.

 

Ja „metsast“ saab mets sinna alles meie lapselaste vanaduses.

 

Nii nagu raiutakse praegu meie isade istutatud metsa, eestiaegset metsa.

Me oleme sõpradega mõelnud, et kas maksab ennast metsaärimeestega võideldes läbi põletada.

 

Vaatame ja laseme neil nii palju metsi maha raiuda, kuni viimase pärast omavahel kaklema lähevad. Siis ei lenda ainult laastud. 

 

Aga kurb on vaadata talumaja juurde kolivat laanepüüd ja harvesteri eest põgenevat metsvindiparve.

Ma meenutan siinkohal oma vanaisa Gustav Vilbaste poolt üle poole sajandi tagasi kirjapandut: „Puud olid elavad olevused, neil oli vanemate vaadete alusel kõik elavate olevuste omadused.

 

Nad moodustasid tihedamas koosluses metsa. Seepärast oli ka mets elav, nagu on elav inimeste hulk, loomade kari, lindude parv.

 

Ainult puud ei saanud vahetada oma kohta, vaid püsisid ikka samal kohal.

 

Ei ole teada arvamisi selle kohta, mispärast puudele ei ole antud võimalust vahetada asukohta, samuti ei tunta ka juttusid metsa rändamisest ühest kohast teise. Kuid mets on kohaks, kus tekivad muinasjutud...“

Mets tänapäeval rändab, rändab pisikeste graanulitena Eestist ära. Kas kaotame nii ka oma muinasjutud?

Siiski, siiski. Mets ei ole Eestis otsas. Aga seda metsavaimu hoiavad need eraomanikud, kes oma esivanemate istutatud metsa müüma ei soostu.