Kolmandast massküüditamisest möödus 70 aastat

 

Ilmar Kuusk.

 

1951. aasta massiküüditamine, millest 1. aprillil möödus 70 aastat, oli suunatud ühe religioosse grupi vastu – Eestist viidi ligi 300 Jehoova tunnistajat ja nende lähedast, kirjutab Liina Raudvassar ajakirjas Eesti Kirik.

Kuigi 1951. aasta küüditamine ei olnud kaugeltki nii ohvriterohke kui kaks eelmist – 1941. aastal viidi üle 10 000 ja 1949. aastal üle 20 000 inimese –, on siiski oluline seda meeles pidada kui kogu rahvast puudutavat inimsusevastast kuritegu Nõukogude okupatsioonivõimude poolt süütute kodanike suhtes.

 

Siberisse viidi siis veendumuse, mitte rahvuse, hariduse või jõukuse pärast.

 

 

Riik tegi aprillinalja

Praegu eluõhtut Võrumaal Antslas veetev 90aastane Ilmar Kuusk (fotol) oli 1951. aastal 20 aastane noormees ja elas koos ema ja isaga Mulgimaal Tarvastu vallas.

 

Nüüd aastakümnete tagust meenutades ütleb ta mõru muigega: „Eks riik tahtis oma inimestele aprillinalja teha.“

Saatuslikul ööl, mil nende uksele prõmmiti passikontrolli läbiviimise ettekäändel sisselaskmist nõudes, ei olnud Ilmar kodus, oli oma sõbra juures.

 

Isale selgitati, et poeg peab tunnistusi andma kuriteo kohta, milles ta ise osaline ei ole, ent on pealtnägija.

„Käsutati käed üles ja nimetati lihtsalt, et olen arreteeritud.

 

Siis läksin püssimeeste vahel koju, kus pahaaimamatud vanemad ootasid,“ räägib vanahärra ööst, mis oma üksikasjades on siiani peensusteni meeles.

Ilmar Kuusele esitati süüdistus relva omamises ja tehti selle tõestamiseks põhjalik läbiotsimine.

 

Ilmar räägib, et relva ei leitud, aga kummutipeidikust võeti ära perekonna kassa, lihtsalt röövli kombel.

Relva otsimist Jehoova tunnistaja kodust võiks pidada naeruväärseks, sest selle usulahu esindajad suhtuvad eitavalt mis iganes eesmärgil relva kasutamisse, aga Ilmar Kuuse perest kuulus tunnistajate hulka toona vaid pereema.

 

Kuigi isa ja poeg ei olnud Jehoova tunnistajad, ei seganud see neid arvamast küüdinimekirja.

Kõik toimus öösel ning Ilmar mäletab, et kui õues hakkas valgenema, muutusid arreteerijad ühtäkki närviliseks ning kiirustasid peret asjade kokkupanekut lõpetama.

 

Küsimusele, miks ja kuhu meid viiakse, ei antud vastust, vaid nimetati ainult, et küll te näete, kui kohale jõuate.

„Jah, nii see läkski. Kui juba olime Siberis, siis juulikuus saime Moskvast Ministrite Nõukogu juures asuvalt julgeoleku komiteelt kirjaliku teate, et meid asustatakse ümber Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse, tähtajatult.

 

Miks, ei peetud oluliseks märkida. See kõik ju toimuski igasuguse kohtuotsuseta, asi korraldati libedalt omakohtu korras,“ räägib Ilmar Kuusk.

„Õues olid kolhoosist aetud hobusemehed, kes pidid meid viima kilomeetrike suurele teele.

 

Külavahetee oli umbes, lumine, kus sai vaid regedega sõita.

 

Suurel teel käsutati auto peale. Uus auto oli, see on meeles.

 

Meeles on ka, et tee oli selleks lahti aetud, ilmselt julgeoleku käsul,“ jutustab Ilmar, meenutades, et 1951. aastal oli hiline kevad ja aprilli alguses oli veel paks lumevaip maas.

Ilmaril on siiani meeles perekoer, kes nukralt leinama jäi.

 

Maha jäid ka kõik teised koduloomad, aga koera pilk tundus toona eriti traagikat rõhutav: „Meil oli, mis kolhoosnikule lubatud oli: üks lehm, üks mullikas, üks siga põrsastega, kaks lammast, kanad. See oli meie varandus loomade poolest.“  

Ilmar meenutab, et neil oli hulga rukkiteri varutud ja muist sai neist ka Siberisse kaasa võetud.

 

Nendest rukkitest oli Ilmari sõnul külmal maal palju kasu, aga sellest tõusis ka omajagu tüli: „Venelased olid kadedad, et nii palju rukkeid on. Esimesel suvel mulle tööd kirja ei pandud, põhjendati, et elame rukkitest hästi ära. Sellist ülekohut tehti.“

Siberi külad ei ole suured. Need olid juba tsaariajal väljarännanutega asustatud. Enamasti on ürgne taiga.

„Eestis oli alati kiire. Kunagi polnud aega Piiblit lugeda.

 

Vahel vaatasin sisse, aga mitte süvenedes. Siberis otsustasin, et loen läbi. Meilt oli Piibel küll konfiskeeritud, aga korterinaabril oli alles ja seda ma ka laenasin ning igal vabal hetkel lugesin.

 

Tahtsin teada, mis on tõde. Olin seda siiani uurinud filosoofilistest raamatutest,“ jutustab Ilmar ja kinnitab, et Siber tegi temast uskliku. „Tänu sellele elan ja loodan,“ rõhutab ta.

Teade vabakssaamisest tuli 1956. aastal, aga esialgu pidi tagasisõidu rahastamiseks veel palgatööd tegema.

 

„Minek oli priiküüdiga, aga Eestisse tagasi pidime ikka juba ise pileti ostma,“ täpsustab Ilmar.

Raske elu Siberis ajas pere lõhki ja 1957. aasta 27. märtsil kodumaale naastes tuli ema lastehalvatusest haige pojaga kahekesi.

 

„Siberis ei osatud diagnoosi panna. Arvati, et on reumatism ning soovitati leevenduseks seedriokkavanni.

 

Tartus Maarjamõisas ütles vastuvõtuarst kohe, et on lastehalvatus.“

 

VES / eestikirik.ee