Maarja Pärl-Lõhmus

 

23. aprill on Eesti elus tähtis päev – rahvakalendris läbi sajandite ja põlvkondade jüripäev, aga 1919. a. tuli sel päeval kokku Eesti Vabariigi oma rahva poolt valitud võim – Asutav Kogu.

 

Eesti võim asus oma riiki ja riigiinstitutsioone rajama. Esimene suur samm oli Ajutine Põhiseadus juunis, seejärel Maareform oktoobris 1919.

Meie põlvkonnale seostub 23. aprill aastaga 2001, mil Postimees avaldas sotsiaalteadlaste pöördumise “Kaks Eestit”. Faktipõhise riigi taastamise kümnendi poliitikat märkisid mitu kriisi.

Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi.

 

Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist.

 

Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale.

 

Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste.

 

Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata.

 

Raudteede ümber toimunu näitab, et rahvas on marginaliseeritud «tädi Maaliks», kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes.

Eesti kahestumise sügavust näitavad avaliku arvamuse uuringud, kus enam kui pooled inimesed on vastu ja kolmandik rahvast on ükskõiksed Eesti riigi tulevikusuundumuste ehk euroliiduga liitumise suhtes.

 

Alates 1990. aastast pole rahulolu demokraatiaga Eestis olnud kunagi nii madal nagu see on aprillis 2001.

 

Alates 1995. aastast ei ole rahva hinnang poliitilisele olukorrale olnud nii negatiivne kui see on praegu, mil 73% inimesi on otseselt rahulolematud.

 

Rahva usaldus riigi kolme juhtiva institutsiooni – parlamendi, valitsuse ja peaministri – suhtes on langenud viimase kuue aasta madalaimale tasemele.

 

Kui mais 1999 usaldas Riigikogu 50% elanikest, siis praegu ainult 30%, valitsuse usaldus on langenud 53%-lt 28%-le ning peaministri oma 47%-lt katastroofilisele 22%-le.

Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni.

 

Riigijuhtide elitaarne ja minakeskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta.

 

Eesti peaministri laskeharjutused ning sellele järgnenu on drastiline näide tegudest, millele võimueliit ei ole suutnud anda demokraatlikus riigis ainumõeldavat hinnangut.

 

Vastutusest kõrvalehiilimine alandab mitte ainult poliitikute, vaid kogu rahva eneseväärikust, sest annab ühemõttelise signaali - Eestis kehtib kaksikmoraal, Eestis võib käituda ebaeetiliselt ja vääritult.

Mida teha? Alustuseks tuleks erandeid tegemata järgida demokraatlikke tavasid.

 

Poliitikas on tegu ja vastutus sama asja erinevad tahud.

 

Vajalik on ühiskondlik kokkulepe toimimaks demokraatliku euroopaliku riigina, mida rahvas saab usaldada.

 

Samas on vajalik ka mentaliteedi nihe.

 

Varakapitalismi individualismi peab hakkama tasakaalustama sotsiaalsuse põhimõte.

Kui me ei suuda ületada riigi ja moraali kahestumist, oleme «läbikukkunud riik» ja «kaduv rahvas».

 

Viimast on meile tegelikult mitme sajandi vältel ennustatud, kuid välise surve kiuste oleme suutnud püsima jääda. Kas suudame seda aga omaenda vabas riigis.

 

Hädasti on vaja objektiivset kriitiliste valupunktide kaardistamist.

Seni kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illusoorse klantspildi loomisele Eestist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist, pole võimalik sotsiaalsetele probleemidele vastu seista.

2001 oli poliitiliselt ambivalentne ja mitmekesine: välispoliitiliselt astuti pika sammuga NATOsse (11. jaanuaril 2001 avaldas USA senaator Jesse Helms uue Kongressi välispoliitiliste ühe prioriteedina Balti riikide liitumise NATOga aastal 2002).

 

Imagoloogiliselt välissuunal algas 2001 Eesti e-riigi sõnumi propa (välisminister T. Ilves “e-Eesti ja Euroopa integratsioon” 1.veebruaril 2001 Šveitsis ja “Uut Euroopat ehitades” 5. veebruaril 2001 Berliinis).

Vastupidi aga siseriiklikult käis kommunikatiivne möödarääkimine ehk nn kommunikatiivne dissonants, mis tähendas, et poliitiliste otsustajate tegevusloogika polnud kodanikele arusaadav.

Pöördumise lõpp on märgiline sõnum:

Küsimus ei ole nimedes, vaid süsteemis ja põhimõtetes.

 

Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja murda.

 

Riigi presidendi funktsioon on täita niisugustel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli. Või me olemegi juba liivakastivabariik?

President Meri sõnastaski seisu: “Olen korra juba öelnud: tädi Maalile tuleb asju selgitada temale arusaadavalt!”

 

 

Ajakirjanduse analüüsi nõrgenemine

Ajakirjanduse senine roll kriitiliste küsimuste ja sõnumite selgitamisel oli vähenenud, selleks ajaks oli ajakirjandus kaotanud 1980ndate lõpus ühiskonna vedaja ja tõe välja selgitaja jõu.

Ajakirjandus oli uute omanike käes muutunud ühiskonna kriitilise ühendaja rollist omanikele kasuteenivaks äriettevõtteks.

Ringhäälingut (ERRi) hoidsid poliitikud aga alarahastatult ning arutasid võimalust avalikõiguslik süsteem üldse likvideerida, kanalid oli žanriliselt kokku kuivanud.

Mu auväärne kolleeg Juhan Peegel kurtis arusaamatust, mis ajakirjandus nüüd on, mis ei püüagi inimeste huvides täpsust ja tõde nõuda, vaid jääb skandaalide vahendajaks nii, et pinged pigem püsiksid, lugeja loeb ja väsib lahendusteta, lõputult. Pettub.

Samal ajal kasvas infopuudus, ühiskonnas polnud veel tekkinud neid seltse, kes omal jõul ühishuve kaitseksid.

Ajakirjanduslugude kommentaarid näitasid lugeja suhet, pöördumise alt võib lugeda:

E-mees: alustame uuesti LAULUVÄLJAKULT.

Kah-teadlane: Mida te siin pöördute! Tunnen teist mõnd isiklikult, kes te Toompeal istusite või muidu uljad nõunikud olite. Vast hakkas kriis just Teie tegevusest/tegevusetusest.

Liisa: Probleemide lahendamiseks riigis on vaja uusi inimesi poliitikasse.

Ops: Rahvarinde ajutrust on jälle ellu ärganud!

26 sotsiaalteadlase väljend “kaks Eestit” on püsinud kõik need kakskümmend aastat aktuaalsena, “Kaks Eestit” on saanud ajakirjanikel heaks abimaterjaliks, viljakaks võrdluste ja mõttearenduste allikaks. 

 

Kohe samal suvel 2001 oli presidendivalimise-ajakirjanduse läbiv teema.

“Kahe Eesti” najal on liikunud ajakirjanduslik dialoog ja diskussioon ühiskonnas.  

 

 

 Eesti kodanikuühiskonna tõus

10 aastat tagasi 2012 oli järgmine suurem kriis, mida tekstiliselt esindas “Harta 12” ning millele arutamine tipnes nn Jääkeldriga.

 

Tollane president Ilves ei julgenud kahjuks kodanikele ja kodanikuühiskonna tõusulainele võimalust anda.

 

Ta lämmatas kodanikuaktiivsuse tõusu kitsasse arutamisringi ning rahvakogus 2013 kevadel kodanike esitatud ettepanekud seadusteni praktiliselt ei jõudnudki.

Jääkeldri-aegse kodanikuaktiivsuse maha surumise järel on tegelikult 2010ndate II poolel Eesti kodanikuühiskond arengule pöördunud.

Kodanikud on asunud aktiivselt suhtlema valitsusasutuste ametnikega, esitavad küsimusi ja teabenõudeid, et taotleda kodanikele olulist infot otseallikast ilma meedia vahendava töötluseta.

Poliitikutele ja ametnikele on esitatud hulgaliselt järelpärimisi suurprojekti Rail Baltica kohta, mille plaani taga seisab kitsas ringkond poliitametnikke, kes plaanide kohta avalikkusele sisulist infot ei jaga.

Samuti võitleb kodanikeühendus EMA (Eesti Metsa Abiks) elukohtade ümbruses toimuvate ülisuurte metsaraiete vastu; praegu näiteks 15. aprillist kuni 15. juulini peaks igal aastal olema raierahu, lindude pesitsusrahu, ent reaalsuses käivad raietööd igal aastal sel perioodil ikka edasi.

Seda, milleni ajakirjandus kodanikuaktiivsuse kaasamisel kunagi ei jõudnud, teeb praegu suure eduga sotsiaalmeedia, mille keskkonnas kodanikealgatused oma liikmetega otse ja vahetult suhtlevad, ajakirjandust inforingist kohati hoopis välja jättes.

Niisugusel ühiskonna – kodanike – informeerimise ringtoimimisel on oluline just täpne otseallika info.

Aastal 2021 näib, et praegune pingeväli “kaks Eestit” koondub jaotuse informeeritud ja mitteinformeeritud kodanikud ümber.

 

 

Eesti kui infoühiskond: informeerimine ja salastamine anno 2021

2021 tõuseb ühiskonna kommunikatiivsuse teema. Seekord on “kaks Eestit” olukord, kus ühel osal poliitikutest ja ametnikest on oluliselt rohkem infot kui teistel ja kodanikel, olgugi, et Eesti olevat infoühiskond.

Esmaspäeval, 19. aprillil Riigikogus “Arupärimine olulise kriisiinfo salastamise kohta” lasi paista olukorral, kus mõni amet sulgeb info “ametialaseks kasutuseks”.

Probleem: igapäevane info, mis laekub Riigikogule, on salastatud viieks aastaks: aastal 2026 on esimest korda võimalik siis seda infot kellegagi arutada. Aga Riigikogu liikmetel on vaja arutada siin ja praegu.

Riigikogu liikmed iseloomustavad suurt osa salastust: loen seda infot ja see oleks hädavajalik, et laiad massid infot valdaksid ja saaksid näha arenguid, mis toimuvad nende maakondades.

 

Miks salastatakse isegi Eesti kaarte, kus on maakonnad eri värvidesse värvitud?

Või: mis on nii suured ohud Eesti põhiseaduslikule korrale, mis vajasid märulipolitseid Riigikogu ette?

Kui olete õigusriigi propageerija, kuidas seletate neid kõrvalekaldeid sellest?

Et tõelisus tegelikkusega kokku viia: kui eksisteerib oht põhiseaduslikule korrale, kas Riigikogu liikmed peaksid infot saama või mitte?

Kuidas oleks valitsus, riigikogu ja kodanikkond ühises inforuumis, kui orienteerumiseks olulist infot salastatakse?

Tulises arutamises infolõhe kui “kahe Eesti” kohta näeme pingevälja inforuumis, kus samas peetakse ülioluliseks ühiskonna kommunikatiivsust ja kodanike õigust olla informeeritud.

Eesti on kahestumiste nõiaringis, kust tuleb välja murda – käib aasta 2021 kohta, et kodanike eest orienteerumiseks olulist infot ei salastataks.

 

Ehk on aastal 2001 sotsioloogide avalikus kirjas fakte, mida praegu 20 aastat hiljem mõni ametkond pigem salastaks?

_______
VIIDE
nn avalik pöördumine “Eesti ühiskond on kriisis”
Postimees, esmaspäev 2001-04-23, avaldati 6. lk Kirjade rubriigis
https://www.postimees.ee/1863255/sotsiaalteadlased-eesti-uhiskond-on-kriisis
Sotsiaalteadlaste avalikule  pöördumisele kirjutasid alla Aili Aarelaid, Eiki Berg, Klara Hallik, Malle Järve, Ülo Kaevats, Voldemar Kolga, Katrin Kivimaa, Juhan Kivirähk, Jüri Kruusvall, Mikko Lagerspetz, Katrin Paadam, Marje Pavelson, Iris Pettai, Tiiu Pohl, Ivi Proos, Tiina Raitviir, Andrus Ristkok, Rein Ruutsoo, Andrus Saar, Ellu Saar, Erik Terk, Ene Tiit, Anu Toots, Raivo Vetik, David Vseviov, Rein Vöörmann.