Eesti rahvuslipu 135. aastapäev ja Sulevi ja Salme külade 135. aastapäeva tähistamine Sulevi Rahvamajas. Ülesvõetud 25. augustil 2019 .    Foto: Arnold Rutto

 

Autorist ja tema  sünnikohast: Arnold Rutto on sündinud Abhaasias neljanda põlvkonna väliseestlasena. Tema isapoolsed esivanemad rändasid Eestist välja 1868. aastal.

Keerulistest oludest hoolimata on Ruttode pere suutnud säilitada sideme Eestiga ning hoida kaugel Kaukaasias eesti keelt ja kultuuri. Aastatel 1992–1993 elasid Arnold ja tema pere Abhaasias üle Gruusia–Abhaasia sõja. Arnold tuli Eestisse õppima 2006. aastal, sestpeale on ta elanud ja töötanud Eestis. Ta tegeleb Abhaasia eestlaste küsimustega ja korraldab Abhaasias eesti kultuuriüritusi, suheldes aktiivselt väliseesti kogukondadega.

 

 
Abhaasia eestlaste arv kahaneb järjest ja on praegu umbes 250–300. Eesti külad Abhaasias on muutunud või muutumas teiste rahvuste küladeks, kuid Sulevis ja Salmes kohtab veel eesti keelt ja eestlasi. Sulevi külas on eestlastel oma rahvamaja, mis hiljuti renoveeriti ja kus on viimasel ajal peetud mitu eesti kultuuriüritust, sealhulgas Eesti lipu 135. sünnipäev ja Eesti Vabariigi 100. aastapäev.
 **
Arnoldi lugu:

Kui jalutada turistina Abhaasias ringi ja rääkida eesti keeles, võib arvestada sellega, et keegi kõrval tervitab teid või küsib midagi eesti keeles, kuigi välimuse järgi meenutab küsija kohalikku.

 

Olime Eesti sõpruskonnaga suvel 2019 Konnalinna rannas ja kõrval puhkav vanem härra, kuuldes, et räägime eesti keelt, hakkas valjult Georg Otsa laulu „Elu armastan sind“ laulma.

 

See oli väga liigutav ja üllatuslik. Selgus, et härra elab Konnalinnas ja on seal ka sündinud, tema ema oli pärit Sulevi külast.

Minu perekonna ja suguvõsa seos on olnud Abhaasiaga peaaegu 140 aastat. Ka ise olen seal sündinud.

 

Esivanemad kolisid sinna parema elu lootuses, nad soovisid anda enda lastele ja lastelastele helgemat tulevikku.

 

Aga paraku muutis nende lootus ja unistus ühel hetkel nende järglased saatuse pantvangideks. Aga sellest hiljem.

Selleks, et mõista, mis on eestlastel ühist Abhaasiaga, tuleb minna ajaloos tagasi 140 aastat, kui Abhaasiasse rajati esimesed eestlaste asulad ja külad.

 

Vene tsaari poolt läbi viidud Kaukaasia rahvaste vastane genotsiid tegi paljud Musta mere rannikualad tühjaks.

 

Neile aladele tulid erinevaid teid pidi eestlased Eestist ja ka mujalt tollaegselt suure tsaariimpeeriumi aladelt.

 

Minu meelest oli see väike Eesti oaas Musta mere kaldal, kus olid oma Eesti koolid, kirik (palvemaja),  rahvamajad, kalmistud.

 

Seega oma külad, oma keel ja oma kultuur.

 

Nende aastate jooksul on olnud paremaid ja halvemaid aegu, sõdu ja rahulikumaid perioode.

 

Omal ajal oli Abhaasias paar tuhat eestlast, kes olid koondunud peamiselt eesti küladesse ning elasid seal oma keele- ja kultuurikeskkonnas, tihedates sidemetes kodumaaga.

 

Nii peeti Abhaasia pealinnas Suhhumis 1914. aastal Juhan Simmi dirigeerimisel rahvarohke eesti laulupidu, kus olid peale Kaukaasia ja Krimmi eestlaste kohal ka esinejad, külalised ja reporterid Eestist.

Vahest oli neil sel ajal isegi rohkem õigusi olla eestlane, kui eestlastel Eestimaal, mida nii väga tsarismi ajal venestada taheti.

 

Mul on raske rääkida teiste väliskogukondade nimel, aga mida rohkem ma Abhaasia eestlasi uurin ja räägin enda praegugi seal elavate lähedastega, seda hämmastavamana mulle muutub, kuidas üks väike rahvas nii kaugel oma kodumaast on suutnud säilitada oma rahvuslikku kuuluvust / identiteeti.

 

Vastus võib olla ongi lihtne, kuna Eestis ja selle ümber oli ja on palju erinevaid rahvusi, siis eestlaste soov olla eurooplane ja kuuluda lääne kultuuriruumi tõi kaasa eestluse sulandumise teiste rahvuste kultuuriruumiga.

 

Samas isegi Sulevi küla armeenlased rääkisid eesti keelt.

 

Armeenlased on Abhaasias rohkuselt teine rahvusgrupp abhaaside järel.

Mu vaarisad kolisid Kaukaasiasse, kes Sulevi külla, kes Punase lagedale (Eesti Aiakeses),  erinevatel aegadel.

 

Ränkraske töö ja vaevaga rajasid nad enda kodud ja harisid maad, nad pidid harjuma uue keskkonnaga ja tegelema elu lihtsustamiseks leiutamisega.

 

Kaasavõetud töövõtted ja põllumajandustavad ei olnud väga suureks kasuks, kuna Kaukaasias ei ole levinud nisu ja rukki kasvatamine.

 

Annete Angelshtoki (autori vaarisa õde) mälestuste kohaselt eestlased alguses tegelesid nende teraviljadega, aga peagi mindi üle maisi kasvatamisele.

 

Samuti hakati kasvatama viinamarju ja palju muid kohalikke puuvilju, mis Eestis ei kasva.

Kuni esimese maailmasõjani toimus suur rahvuslik areng ja Eesti kultuuri kasv Abhaasias.

 

Eesti kultuuri parim aeg Abhaasias lõppes I maailmasõja, Vene revolutsiooni ja kodusõjaga.

 

1922 aastal tungisid Gruusia kommunistid Abhaasisse ning sellele järgnesid Nõukogude aeg, kollektiviseerimine ja repressioonid ning II maailmasõda.

 

Kõik need sündmused muutsid eestlaste niigi raske  olukorra veel keerulisemaks.

Stalinistlikud repressioonid 1937-39 aastatel hävitasid suure osa eestlaste haritlaste grupist, nende hulgas ka minu kolm vaarisa.

 

Ka teises maailmasõjas hukkus oma osa Abhaasia eestlasi.

 

Viimase suurema “panuse” Abhaasia eestlaste arvu vähendamisele andis Gruusia-Abhaasia sõda 1992-93.

 

Selle sõjaga lõppes ka minu lapsepõlv, olin siis 5 aastane. Rahulik aeg lõppes järsult ja algas lõpmatu õudus, mis oli uus reaalsus ja meie elu järgnevaks 20 aastaks.

Aeg, millal inimese elu hind (meil eurooplaste ja läänlastena on seda raske mõista) oli võrdne ühe päeva söögikorraga.

 

Mäletan neid aegu, kui öösel ärkasin ja kuulsin pealt ema ja isa murelikku juttu selle üle, et meil polnud eriti midagi süüa. 

 

Tänapäeval on kerge öelda, et minge poodi ja ostke või siis, et ise süüdi, et miks ei sõitnud ära, kui sõda algas.

 

Ka mina olen palju mõelnud, et miks vanemad ära ei sõitnud.

 

Aga sõit tähendanuks mitte ainult oma esivanemate matmispaikade hülgamist, vaid ka kogu meie Abhaasia eestlaste kultuuri ja ajaloo unustamist ja kaukaasia eestlaste külade tühjaks jäämist.

 

See oleks olnud oma esivanemate majade ja ka oma eakate vanemate maha jätmine, kuna paljud ei olnud võimelised tervislikutel põhjustel ära sõitma.

 

Oli ka lootus,  just lootus, et kõik möödub kohekohe ja elu läheb edasi.

 

Lootus on olnud pikalt Abhaasias eestlaste usk ja religioon.

 

Inimesed lootsid ja loodavad parimat tulevikku ja seda, et nende laste elu tuleb õnnelikum ja vaevavaesem, kui nende oma.

Ka minu vanemad lootsid, et see nälg kord lõpeb.

 

Lootus sai põrmustatud, kuna ühel poolt oli sõda Gruusiaga ja teiselt poolt Venemaa, kes toetas Gruusiat ning sulges ainukese elutee silla, mis ühendas Abhaasiat Venemaaga.

 

Mäletan päeva, millal läksime vanaemaga piirile.

 

Keset piiri olid suured ehitusplokid tõstetud  üksteise peale.

 

Teisele poole piiri enam näha ei olnud ja üle piiri ei saanud.

 

Vanaemal õnnestus kuidagi teada saada, et sel päeval tuleb teisele poole tema vanem tütar, minu tädi, kes toob meile leiba.

 

Tädi me ei saanud näha, seega rääkis vanaema pidevalt minuga, et kui tädi tuleb ja kuuleb eestikeelset juttu, ta teab, et seal oleme meie.

 

Ühel hetkel kostuski: „Ema, oled see sina?” Oh seda rõõmu, tädi andis üle plokkidest müüri leivakoti, kus oli kolm pätsi leiba.

Tihti mõtlen, et meid oli vähe, aga olime uhked.

 

Abhaasias olid siis paljudel inimestel, kes polnud näljast hullunud, kindlad väärtused ja põhimõtted.

 

Põhimõte mitte röövida oma nõrgemaid naabreid, et röövida neilt oma jõuga raha ja toitu.

 

Meenub üks juhtum, kus Konnalinnas pandi vanaema naabrite maja põlema.

 

Enne seda käisid sõdurid mööda tänavaid ja rääkisid, et minge võtke sealt toitu.

 

Aga keegi vanaema naabritest ei läinud, kuna inimesel olid põhimõte mitte röövida enda lähedasi.

 

Maja panid põlema vabatahtlikud kaukaaslased, kes tulid välja tõrjuma grusiine Abhaasiast.

 

Tihti olid need vabatahtlikud kõige suuremad marodöörid ja röövlid, kellel polnud vahet, kas nende ees on laps või vanur.

Ka meie pere langes mitu korda röövlite ja marodööride ohvriks.

 

Sealsamas Konnalinnas röövisid relvastatud sõdurid vanaema maja.

 

Õde oli siis väike ja tal oli kullatud sõrmus suure kiviga, see võeti relva ähvardusel temalt ära.

 

Meie maja Sulevis röövisid Gruusia sõdurid, otsiti relvi. 

 

Järgmine kord tulid röövlid meie maja juurde Sulevisse.

 

Õnneks ema kuulis ja ärkas ja tõstis meid maja tagaküljel olevast aknast välja. Peitsime end metsas kuni hommikuni.

Elades vabas ja rahulikus Eestis ma vahel meenutan kogu seda õudust.

 

Ja hindan väga seda rahu ja turvalisust, mida Eesti pakub.

 

Hindan seda väga ja hea meelega löön kaasa projektides, kus ma saan vähemalt natukegi kasulik olla Eestile.

Abhaasias on sealne tänapäevane elu minu tunnetuse järgi samasugune, nagu enne Esimest maailmasõda 1914. a.

 

Inimestel on vabadus tegutseda ja elada, aga õhus on seletamatu miski.

 

Midagi, mida ei oska kirjeldada: on see pinge tulevase konflikti ees või on see hoopis sellest, et rahvas naudib vabadust ja õhk on joovastusest paks.

 

Kuna tegemist on Kaukaasiaga, on ennustused, prognoosis ja analüüsid kohatud.

 

Sest kõik on seal täiesti prognoosimatu.

 

Abhaasia ajalugu on kirjutatud paksu vere kihiga ja Venemaa on seda ajalugu mitu korda, kas siis otse või läbi liitlase käte, korduvalt üle kirjutanud.

Täna üritab väike Eesti kogukond elada oma elu.

 

Nad tegelevad põllumajandusega, kasvatavad loomi ja puuvilju.

 

Eestlaste juustu kvaliteedi maine on üks tugev valuuta Abhaasias, eestlased hindavad seda väga.

Ka minu vanemad peavad loomi ja tegelevad õunapuude kasvatamisega.

 

Kuna mina ja õde elame Eestis,  on vanemate jaoks oluline pidada ühendust Eestiga ja siin käia.

 

Eesti ei ole nende jaoks ainult koht, kus elavad lapsed ja lapselapsed, vaid ka nende esiisade kodumaa.

 

Maa, kust on pärit meie kõigi juured, meie keel ja kultuur, vaatamata asjaolule, et Abhaasia eestlasi lahutab Eestiga 2500 kilomeetrit (toim: ~1554 miili). 

 

Veel suuremaks teeb vahemaa ametnike bürokraatlik suhtumine ja võimatud nõudmised Abhaasia eestlastele tõestada oma rahvuslikku kuuluvust, kuid nad on ikka Eestlased just suure algustähega.

 

Arnold Rutto