Liivimaa ristiusustamise käigus võisid vallutajad oma mõjuvõimu kindlustamiseks otsida võimalusi abielluda kohalike ülikute tütardega.

 

Kuna sobilikku abielu oli keeruline sõlmida, tehti soovitud positsiooni saavutamiseks muid lepinguid ja muu hulgas arvestati neis nii mõnelgi juhul kohalike ülikute nõudmistega, arutlevad Anti Selart ja Mihkel Mäesalu Tartu Ülikooli ajakirja aprillinumbris.

Viimastel kuudel on Eesti meedias väideldud selle üle, milline ikkagi oli siinne ühiskond ristisõdade eelõhtul ja ajal ehk 12. ja 13. sajandil.

 

Kuidas „vana“ ja „uus“ teineteisega kohanesid olukorras, kus ühed olid alistatud, teised aga võidukad sissetungijad?

Mõistagi sõltuvad vastused ettekujutusest vallutuseelse aja ühiskonnakorralduse kohta.

 

Viimase paarikümne aasta jooksul on see tunduvalt muutunud. Hiljuti ilmunud “Eesti esiajaloo” kokkuvõttes on küll toonitatud, et sotsiaalne hierarhia ja võimu koondumine olid siin naabritega võrreldes nõrgemad, kuid samas tõdetakse, et „praegune uurimisseis ei võimalda aga teha lõplikke järeldusi muinasaja lõpu ühiskonna korralduse kohta“.[1]

Lähiajal ilmub Belgias Brepolsi kirjastuses artiklikogumik, mille teemaks on ristisõdade pärand (originaalpealkirjaga „Legacies of the Crusades“).

 

Kogumiku keskmes on küsimus, mis juhtus, kui sõda oli läbi ja algas argielu.

 

Teoses käsitletakse nii Vahemere maid kui ka Põhja-Euroopat. Keskaegse Liivimaa ajaloost annavad raamatus ülevaate siinkirjutajad, Tartu Ülikooli ajaloolased professor Anti Selart ja teadur Mihkel Mäesalu.

 

 

Abielud kohalikega

Mitme baltisaksa perekonna varauusajal kirja pandud päritolulegendis on motiiv Saksamaalt tulnud esivanema abielust kohaliku pealiku tütrega.

 

Tuntud Ungern-Sternbergi aadlisuguvõsa 17. sajandil kirjutatud perepärimus räägib liivlaste pealiku Kaupo kolmest tütrest, kes abiellusid kolme Balti aadlisoo esiisadega.

 

Teise põlise baltisaksa perekonna Tiesenhausenite 16. sajandil kirja pandud legend jutustab, kuidas Väinajõe ääres asunud Koknese linnus sai suguvõsa lääniks, sest Hans von Tiesenhausen abiellus Koknese õigeuskliku vürsti Vjatško tütrega.

 

Need kaks näidet pole ainsad sedalaadi lood, kuid 19. sajandil Liivimaa keskaega teaduslikult uurima hakanud ajaloolased pole neid allikatena kasutanud, sest kõnealused legendid sisaldavad motiive, mis ei saa pärineda 13. sajandist, vaid tuginevad parimal juhul hilisemale pärimusele ja selle väärtõlgendustele.

 

Kuid selliste legendide kõrvalejätmine näitab ka suhtumist.

 

Aadliku sugulus kohaliku pealikuga – 19. sajandi tõlgenduses talupoegade, eestlaste või lätlastega – ei olnud rahvusluse ajastu konfliktiõhkkonnas baltisakslaste jaoks enam mitte au-, vaid häbiasi.

Legendidest tõetera otsimise asemel on tulemuslikum küsida, millistel tingimustel võinuks abielu vana ja uue eliidi liikmete vahel üldse teoks saada.

 

Keskaja seisuslikus ühiskonnas said üldjuhul omavahel abielluda võrdses staatuses isikud.

 

Ühiskonna eliidi seas oli abielu tihti perekondadevaheline tehing, millega anti edasi maavaldusi ja võimupositsiooni.

 

Niisiis tuleb uurida, kas Liivimaa vana ja uue eliidi liikmed said üksteist piisavalt võrdseteks pidada.

 

Kas vallutuseelsed omandisuhted ning pärimisreeglid olid piisavalt stabiilsed, et abielu pealiku tütrega võinuks anda lisagarantii uue maavaldaja staatusele, olles ühtlasi kompromissiks kahe grupi vahel?

 

Kui vähesed erandid välja arvata, siis 13. sajandi kirjalikud allikad paraku abielust ja naistest ei räägi.

Liivimaa Saksa päritolu aadelkond kujunes suurel määral välja ministeriaalidest – mittevabadest rüütlitest, kes sulandusid 13. sajandi jooksul väikeaadlisse.

 

Seega polnud tegu kuigi kõrge sünnipärase staatusega.

 

Kuid kindlasti eeldati neilt võimekust ratsa lahingusse minna, mis tähendas peale oskuste ka suutlikkust hankida kallis sõjahobune ja relvastus koos vastava teenijaskonnaga.

 

Olgu öeldud, et Saksa ordusse on kuulunud vähemalt üks liivlane või eestlane – 1272. aastal on Riias mainitud ordurüütel Ykemelet.

Otsides vastust vallutuseelse ühiskonna eliidi ja ristisõdade käigus Liivimaal kujunenud kõrgklassi omavahelise lõimumise võimalikkusele, tuleks mõelda, kui stabiilne ja jõukas oli vallutuseelne ülikkond.

 

Abielude võimalikkust ei määranud mitte (endine) religioon või geograafiline päritolu, vaid sõlmitavate liitude poliitiline ja majanduslik kasu.

 

Sellest järeldub, et tõenäoliselt oli kohalikke abielukõlbulikke ülikuperekondi suhteliselt vähe.

 

 

Ristisõda lõppes lepingute sõlmimisega

Praeguse Eesti ja Läti alal elanud põlisrahvaste allutamine ning ristiusustamine 13. sajandil ei toimunud pelgalt sõjalise vallutuse ega kristliku misjoni teel.

 

Uute võimusuhete loomisel ning kristluse vastuvõtmisel olid määrava tähtsusega ristisõdijate ja kohalike ülikute vahel sõlmitud lepingud.

 

Seitse sellist lepingut on säilinud ning kroonikad osutavad veel paljudele sarnastele tänapäevaks hävinud dokumentidele.

 

Säilinud lepingud jaotuvad kaheks: ühed on kristluse vastuvõtmise ja taasvastuvõtmise lepingud, teised aga kokkulepped varasemate lepingutingimuste muutmiseks ja täpsustamiseks.

Kristluse (taas)vastuvõtmise lepingud sõlmiti enamasti vahetult pärast piirkonna alistamist, harvem juba ristiusustatud pinnal peetud läbirääkimiste käigus.

 

Näiteks leppisid saarlaste saadikud Saksa ordu maameistriga 1241. aastal Läänemaal kokku Saaremaa taasalistumises ordule ja Saare-Lääne piiskopile.

 

Arvatavasti tehti lepingutest mitu eksemplari, millest üks anti kohalikele ülikutele – sellele osutab näiteks üks 1234. aasta teade, mille järgi olid lepingute eksemplarid kuralaste käes.

 

 

Kristluse vastuvõtmine tähendas alistumist ristisõdijate võimule

Lepingute sisu näitab, kuidas kristluse vastuvõtmisega kaasnespiiskoppide ja ordu ilmaliku ülemvõimu kehtestamine.

 

Lisaks tõotustele astuda uude usku ja võtta vastu preestrid kohustusid alistunud ülikud tasuma oma uutele isandatele maksu, osutama veoteenuseid, minema vajaduse korral sõjateenistusse, alluma isandate kohtuvõimule jne.

 

Maksu suurus oli pool laevanaela teravilja ühe adramaa – s.o ühe normaaltalu – kohta.

 

Maksu võidi tasuda ka näiteks hõbedas või karusnahkades, nagu osutab 1272. aastal semgalitega sõlmitud leping.

 

Enamasti jäi maksu suurus samaks hoolimata sellest, mitu korda mõne konkreetse piirkonna ülikud ristisõdijate vastu üles tõusid.

 

Sellest, et pärast ülestõusu võis maks kerkida, on vaid üksikuid teateid ja pigem võib seda pidada erandlikuks.

Ei saa selgelt öelda, et kindla suurusega maks oleks olnud märgatavalt madalam kui kümnis (10% maksustatud isiku aastasissetulekust).

 

Pigem võib arvata, et kümnise kehtestamine kindla suurusega maksu asemel tähendas hoopis uute isandate haldustegevuse kasvu ja seega nende suuremat sekkumist alistatud rahvaste igapäevaellu.

Küll aga võimaldab saarlaste 1241. aasta ning semgalite 1272. aasta kristluse taasvastuvõtmise lepingute võrdlus tõdeda, et kui ristisõdijate võimu alla naasti omavahelise kokkuleppe teel, saadi leebemad tingimused kui sõjalise vallutuse tagajärjel.

 

Näiteks ei olnud saarlastel 1241. aasta lepingu järgi sõjateenistuskohustust ning paganliku ohverduse tellija pidi maksma rahatrahvi, samas kui ohverduse läbiviijat karistati lisaks trahvile ka avaliku rooskamise ehk ihunuhtlusega.

 

Seega tagati lepinguga endiselt muinasusundi kombestikku järginud ülikutele võimalus vältida alandavat avalikku kehalist karistamist.

 

Nii saarlaste lepingus olevad detailsed kirjeldused kuritöödest ja karistustest kui ka semgalite lepingusse märgitud maksuvilja ning hõbeda ja karusnahkade vahetuse kurss osutavad sellele, et leppeid sõlmides arvestati teataval määral kohalike ülikute soovide ning nõudmistega.

Veelgi selgemalt näitavad kohalike ülikutega arvestamist kokkulepped varasemate lepingutingimuste muutmise ja täpsustamise kohta.

 

Nendega võidi vähendada maksu- ja teenistuskohustusi, tühistada kahjunõuded paganluse või apostaasia ajal korda saadetud tegude eest, leppida kokku maavalduste pärimisega seotud asjaolusid jne.

 

Näiteks 1255. aastal saarlastega sõlmitud kokkuleppes piiritleti kohtumõistmist: Saksa ordu võis kohut mõista mihklipäevast vastlapäevani, ülejäänud ajal oli kohtuvõim saarlaste endi käes. Vastutasuks pidid saarlased täitma ordu ees sõjateenistuskohustust.

 

 

Ebavõrdsed lepingupooled

Kõik säilinud kokkulepped on sõlmitud ebavõrdsete poolte vahel, väljaandjateks uued isandad.

 

Üksnes 1255. aasta lepe saarlastega, mis on vormiliselt Saksa ordu maameistri privileegiürik oma alamatele, on kinnitatud ka kaheksa Saaremaa vanema ühise pitseriga.

 

Ühise pitsati kasutamine osutab Saaremaa ülikute kollektiivsele võimuteostusele, aga ka võimekusele kinnitada (ja võib-olla ka ise väljastada) kirjalikke dokumente vastavalt keskaegse Ladina-Euroopa tavadele.

Kristluse vastuvõtmine ristisõdijate seatud tingimustel tähendas kohalike rahvaste jaoks paratamatult alistumist võõrvõimule.

 

Kuigi uued isandad kehtestasid oma võimu kohalike ülikute kohale, jättes siinsete rahvaste ühiskondlikud sidemed suuresti puutumata, õõnestas nende kohtuvõim ja ajapikku kasvav haldussuutlikus kohalike võimu aluseid.

 

Kuna 13. sajandi Liivimaal oli ristiusustamine korraga nii usu- kui ka võimuküsimus, ei maksa imestada, miks rahvad ja piirkonnad korduvalt ristisõdijate vastu üles tõusid.

 

[1] Aivar Kriiska jt, Eesti ajalugu I: Eesti esiaeg, toim. Valter Lang. Tartu 2020, lk 420.

 

Anti Selart
humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan, keskaja professor

 

Mihkel Mäesalu
üldajaloo osakonna teadur
https://www.ajakiri.ut.ee/