Ilvi Jõe-Cannon, politoloog

 

Pärast 2006. aastat, kui allkirjastati kavatsus ehitada Rail Baltic (RB), on olnud sündmusi, mis on drastiliselt mõjutanud globaalse majandusarengu suunda ning oleks vaja meil endalt küsida, kas 15 aastat tagasi kavandatud plaan vastab muutunud nõuetele ning kas RB on ka kulutõhus nendes tingimustes.

Suurt mõju avaldanud tegurid on Pariisi kliimakokkulepe, mille võtsid vastu 195 riiki 2015. a. detsembris kliimasoojenemise pidurdamiseks ning Covidi pandeemia 2020. a algul.

 

Võiks sinna lisada, et mullu novembris ei valitud president Trumpi tagasi ning president Biden tegi resoluutse otsuse kirjutada USA’l alla Pariisi kliimakokkulepe ja teha rohepööre USA majandusele.

Teisalt on majanduse üleilmastumise tagajärjeks olnud üha tihedam seotus eri riikide majandustel, mis on hakanud pärssima riigi terviklikku arengut, tekitades ebavõrdsust ühiskonnas.

 

Eriti tugevalt näitas pandeemia, kui kahjulik on tihe seotus – lausa sõltuvus – riikide majandustel. Ja võib kindel olla, et koroonasid on ka edaspidi.

Seetõttu ongi nüüd suund rohemajandusele, oma ressursside kasutamisele või taaskasutamisele ning selleks IT lahenduste leidmisel.

 

Uus olukord tõstatab küsimusi kiire raudteeühenduse (240 km/h) põhimõtte ja suuna kohta. Suund kuhu ja miks jaoks?

Peaks piisama hiljutistest näidetest, et massiivse ja kiirelt kasvava ettevõtluse aeg on möödumas.

 

Mõned päevad tagasi kukkus 48 tundi peale väljakuulutamist täielikult kokku Euroopa Superliiga plaan.

 

Hetkel on asi veel väga segane. Ja kuu aega tagasi jäi suure koormaga kaubalaev kinni Suessi kanalis, tekitades ummiku, kus oli ootel peaaegu nädal 237 alust.

 

Egiptuse valitsus nõudis, et laeva omanikufirma enne lahkumist tasuks  päästetööde ja kahjude eest miljard dollarit.

Umbes samal ajal otsustas Itaalia valitsus keelata kruiisilaevadel edaspidi sisenemise Veneetsia vanalinna.

 

Seda on varemgi edutult üritatud teha, aga keelustamine sai vältimatuks, kui 2019. a vanalinna sisenenud kruiisilaev lõhkus sadamas kai ning selle käigus vigastas viit inimest.

Antud olukorras tuleks mõelda nii Sharpminder blogi autorite väitele: „Eesti on endiselt müstilise laissez faire kontseptsiooni kütkes ja siiani pole suudetud mingit sisulist uut kontseptsiooni välja pakkuda...” kui ka akadeemik Tarmo Soomere arvamusele, et rohepööre on teaduse ja tehnoloogia arendamise küsimus.

Pidades silmas rohemajanduse arendamist, mis oleks kooskõlas soovitustega 1987. a.

 

Maailma Keskkonna- ja Arengukomisjoni aruandes “Meie ühine tulevik” keskenduda jätkusuutliku arengule ja president Bideni välja pakutud kahe triljoni dollari suuruse infrastruktuuri kaasajastamise plaaniga USA's, mille eesmärk on parandada, asendada, uuendada, remontida  –  mitte mingit “sajandi suurprojektiks tituleeritud” asja, nagu kuu aega tagasi Delfis kirjutati RB'st, lisades “et elulookirjelduses on selline kogemus tulevikus kulla hinnaga”?!

Nüüd, 34 aastat peale eelpool mainitud raportit, oleme kriisiolukorras ning president Biden ütles oma infrastruktuuri plaani väljapakkumisel, et ei saa seda kaasajastamise plaani minutitki edasi lükata.

 

Antud olukorras tuleb meil endale tunnistada, et RB trass läbi Pärnumaa toob kaasa pöördumatuid looduskahjustusi, mis on säästva arengu ilmne rikkumine ning seetõttu on vaja otsustada Tartu alternatiivi kasuks.

 

Me peaksime ka parandama, asendama, uuendama, remontima nagu tehakse USA infrastruktuuri kaasajastamise plaanis.

Üleilmastatud majandusele pööratakse nüüd selg.

 

Näiteks, üleilmsele soojenemisele aitab jõudsalt kaasa  lennundus, millele tugineb suurel määral üleilmastatud majandus.

 

Peale pandeemiakriisi on selge, et endisel moel lennusõit ei taastu ja on vaja keskenduda oma kodulähedaste ressursside kasutamisele ja arendamisele.

Kindlasti on selliseid olukordi teisigi Eestis nagu Mulgimaal, kus asub mu õe talu.

 

See oli kunagi tüseda rahakoti ja rohke kultuuri paik, aga nüüdseks on rikkalik mulgi kultuuripärand ning huvitav ajalugu justkui varjusurma vajunud.

 

Jah, Karksi-Nuias on püsti August Kitzbergi monument ja aegajalt tuletatakse teda ka meelde.

 

Aleksander Kunileid-Seabelmanni mäletatakse samuti. Aga see on ka peaaegu kõik.

Mu õe külas särab silm – Mäeküla järv.

 

Selle ümbrusest on pärit vendade Kitzbergide suguvõsa.

 

Seal on meie armastatud kirjaniku juured, mitte Laatres, Pöögles või mujal.

 

Avalikkusele pole aga näiteks teada, et järve kaldal paiknev Virite talu on hiljuti oma 90. sünnipäeva tähistanud Eesti animafilmi isa Rein Raamatu vanaisa Antoni Kalamehe sünni- ja kasvupaik.

 

Mis oleks, kui palju vaidlusi tekitanud motokrossi raja asemel kauni järve ääres asuvas Virite talus leiaksid suviti või ka muudel aastaaegadel seal hoopis peavarju loome-meeleolu otsivad kultuuritegelased.

Või kuidas oleks, kui seal rikkaliku looduse keskel pakutaks peredele hobuse ja/või poniga ratsutamist, mis tähendaks kohaliku turismi arendamist.

 

Siis kerkiks piirkonda ka kohvik, külaliste maju ning muud ettevõtlust seotud turismiga.

On veel võimalik peatada RB't.

 

Vähem kui aasta tagasi oli Ärilehe veebilehel lugeda, et trassi rajamiseks on riik omandanud ligi 60 kinnistut.

 

Aga kokku tuleb trassi rajamiseks Eestis omandada üle 700 kinnistu.

 

Ei ole kaua aega tagasi, kui me laulsime koos Alo Mattiiseniga “Peatage Lasnamäe!” ja nii saigi tehtud!  Ja nüüd?