Hasso Krull, esseist ja tõlkija

 

Millal unustasime ära, et maailm ei ole ainult modernsuse monoloog, vaid musttuhandete olendite kahekõne, lakkamatu dialoog erinevate eluvormide vahel? küsis Hasso Krull Paide keskväljakul, kus kuu aega peetakse iga päev üks kõne.

Õnn ja rõõm on kõnelda teile Paides, kuhu ma havi käsul, juhuse soovil olen saabunud.

 

Ilm on tuuline, aga ma usun, et siinseal säutsub puude okstel ikkagi linde, kes jätkavad juttu ka siis, kui mina olen lõpetanud.

 

Nende kogunemisi pole veel piiratud ja kuigi rästad paistavad järgivat reeglit 2 + 2, armastavad varblased ikka suure summana põõsastes vadistada. Nagu meeleldi teeksime meiegi.

Sellega ei taha ma öelda, nagu poleks linnukesel Eestis muret. On küll!

 

Kevadine raierahu meie metsas on ikka alles habras unistus.

 

Oksad ei tilgu seal ammugi magusat mett, vaid vastkoorunud linnupoegade verist sulepudi.

 

Eesti mets on tapamaja, see on Auschwitzi laager, Gaza sektor – kui seal mõnd puudki veel püsti on.

Kuni lageraiet pole Eestis lõpetatud, on selle maa tulevik lukus: me jääme ilma oma elusast ümbrusest, viimsestki hingepidemest, mille asemele antakse surnud maastik, lõputud raiesmikud ja läbitungimatu võsa.

Tagane, RMK! Häbene, Graanul Invest! Te olete võtnud palju rohkem, kui õigus on võtta; kord tuleb selle eest ka maksta. Aga maksame meie. Teie eest maksab kogu rahvas.

Aga see pole veel kõik. Te vaatate ringi: meie vaatame ringi, näeme ja tunneme, et elu ei kulge enam vana rada.

 

Tunneme, et midagi on pöördumatult muutumas, aga kui vana kaobki, ei ole meil ometi veel uut, millele ennast pühendada, millele panna lootus.

Kust tuleb see kõhedavõitu tunne? Kas värsketest uudistest, mille sisu me tihti juba aimame? Kas nendest sinistest, mustadest, valgetest maskidest, mida me suu ees kanname?

Meile on öeldud, et viirusega võideldakse. Kurivaimuga võideldakse ja kord me saame temast jagu, kord on vaktsineeritud kogu rahvas, isegi kassid ja koerad, ja siis algab taas piirangutest vaba elu, algab lõputu lustipidu.

 

Aga kas kunagi on olnud piirangutest vaba elu?

Mina seda ei usu, ega usu ka, et paljud teised seda usuksid.

 

Jagu võib saada ühest viirusest, aga mitte kõikidest; jagu võib saada ühest pandeemiast, aga mitte kõikidest.

 

Jagu võib saada ühest kriisist – aga mis siis, kui see ajutine häda on ainult osa suuremast kriisist, mille vastu me pole veel võitlema hakanudki, mida me alles süvendame, isegi soodustame?

Mis siis, kui kriis ongi alanud juba palju varem, kui ta on tulnud, et jääda, sest me ise olemegi selle kriisi osa?

 

Kas peame ootama uut pandeemiat? Või midagi veel hullemat? Kas peame ootama uusi märke?

Saan aru, et hädas olles tuleb kõigepealt midagi ette võtta, et sellest välja pääseda.

 

Hädast tuleb välja rabeleda.

 

On loomulik, et iga taudi hakatakse demoniseerima: katk võib võtta halli vanamehe, musta koera või kena neiu kuju, ta võib tulla öösel ja puutuda kepiga magajaid.

On loomulik, et abi otsimisest saab võitlus kurivaimu vastu, sest see müütiline kujutelm on inimestele niisama omane tänapäeval kui oli sajandeid tagasi.

 

Ometi peaksime küsima ka ühe teise küsimuse, mida on samuti ammugi küsitud ja mõnikord väga tõsiselt: mida me oleme teinud, et selline nuhtlus on meile kaela langenud? Millal tegime vea?

Ja kui sõnastada see küsimus tänapäevaselt, nii nagu ainult meie praegu küsida võime: millal unustasime ära, et maailm ei ole ainult modernsuse monoloog, vaid musttuhandete olendite kahekõne, lakkamatu dialoog erinevate eluvormide vahel?

Ma ei tee nalja.

 

On ilmselge, et viiruse levik ei ole mingi juhuslik õnnetus, see ei ole erandlik sündmus, ajutine libastus, mis ükskord mööda läheb, ja elu pöördub jälle normaalsetesse rööbastesse.

 

Normaalseid rööpaid ei ole enam.

Milleks rõhutada, et planeeti on juba haaranud "kuues väljasuremislaine", mis tegelikult tähendab meile tuntud eluvormide kadumist; milleks rääkida veel, et poolustel sulab jää, et paljudes maades oodatakse asjatult vihma, et juba on alanud uus rahvaste rändamine, millest kuulus pagulaskriis vaid õige kahvatult märku andis.

Kui me seda niikuinii teame, ega ole suutnud või tahtnud või osanud midagi ette võtta, milleks siis korrata üht ja sedasama sõnumit järjest kurdimatele kõrvadele?

 

Seda kõike on juba räägitud liiga kaua, liiga mõistlikult, liiga rahulikult, arvestamata lihtsat tõsiasja, et tänapäeva inimesel ei ole aega niisugust juttu kuulata.

Aga taud ei ole mõistlik. Taud ei ole rahulik. Ta kõneleb meiega vahetult, ülimalt füüsiliselt, jäädes ise nähtamatuks.

 

Ja midagi pole parata, me lihtsalt peame kuulama. Peame kuulama, enne kui see mühin kõrvulukustavaks paisub.

Mida ma sellega öelda tahan? Tahan öelda, et pandeemia ei ole ainuüksi kurivaim, mille vastu me kõigest jõust võitlema peame.

 

Me peaksime sellest ka midagi õppima. Me peaksime õppima toimuvat tõlgendama.

Ulatuslikud globaalsed protsessid, millesse me oleme haaratud, ei ole ju juhuslikud.

 

Üleilmne õnnetus pole mingi kokkusattumus.

 

See on osa suuremast voogamisest, mida ka meie siin väikeses Eestis oleme aidanud liikuma panna ja käigus hoida.

Seda voogamist on vahel ilustavalt nimetatud "arenguks", vahel "progressiks", keskendudes ainult sellele, mis näib uhke ja suur, või mis näib mõnus ja mugav: nii saab silmad sulgeda kõigi "kõrvalnähtude" ees, millest me teada ei taha.

 

Aga just need "kõrvalnähud" on "arengu" tegelik tulemus. Just see laastamistöö, lakkamatult progresseeruv häving on "progressi" tegelik sisu.

Kunagi arvati, et modernsus lahendab kõik probleemid.

 

Aga see polnud tõsi. Hoopis vastupidi: modernsus ise on probleem, meie aja kõige kõrvetavam probleem.

 

Võiks öelda nõnda: modernsusest on saanud probleem, millele enam ei leidu modernseid lahendusi.

Tuleb vaadata modernsusest väljapoole, ja mitte tingimata kaugele.

 

Alustama peab väikestest, lihtsatest asjadest.

 

Kuidas me tahaksime koos elada? Millised võiksid olla tulevased kogukonnad? Kuidas peaksime suhestuma enda ümbrusega?

Kuidas peaksime suhtlema teiste olenditega, nendega, keda me inimesteks pidanud ei ole, vaid oleme nad arvanud looduse hulka?

 

Kuidas suhelda loomade ja taimedega, kuidas saada paremini läbi mikroorganismidega? Millised peaksid olema tulevased kogukondlikud võrgustikud?

Nimetaksin hetkel vaid kaht märksõna: lokaalsus ja kontributiivsus.

 

Tulevane kogukond peab olema kohalik, ta ei saa olla laiali pillatud suvalistesse geograafilistesse punktidesse.

 

Internetis tekkivad ühendused, info jagamise ja suhtlemise agregaadid ei ole veel kogukond, kuigi need on kogukonna loomise tähtis eeldus.

Kogukond peab olema kohalik võrgustik, mis suudab endaga ise toime tulla, end ise ära toita ja naabritega iseseisvalt suhteid hoida.

 

Tulevane kogukond peaks tagama minimaalse energiakulu ja maksimaalse elukvaliteedi, mida ei tohi segi ajada tootmise ja tarbimise nõiaringiga.

 

Tootmine ja tarbimine on indiviidideks pihustunud massiühiskonna võtmesõnad, kuid nad ei saa olla tulevase kogukonna võti.

Praegune majanduskasvu mudel on paratamatult destruktiivne, sest see põhineb elukeskkonna rüüstamisel ja uute alade hõivamisel, sarnanedes kohati sõjalise vallutuse, kohati lihtsalt röövimisega.

Kui destruktiivsest mudelist ükskord õnnestub vabaneda, tuleb tahes-tahtmata üle minna kontributiivsele mudelile, kus osapooled ei võistle mitte selles, kes suudab teiste arvelt rohkem hõivata, vaid selles, kes suudab kogukonna heaks rohkem ära teha.

Kohalikke ressursse mitte ei kurnata välja, vaid võimendatakse kohalikke loovaid jõude.

 

Tõsi küll, kõigi panus ei saa kunagi olla võrdne, kuid paratamatud puudujäägid peab korvama vastastikune abi, mis ongi inimühiskonna kõige vanem ja kõige tugevam sideaine.

Vastastikune abi ei ole utoopia, kogukond ei ole hallutsinatsioon, selle lõimed toimivad juba praegu.

 

Need tuleb vaid üles leida. Ja see pole raskem ja see pole kergem, kui on inimestel leida teineteist.

 

Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet".

 

Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Vahendab ERR