Lühendatud õp. Leevi Kiili emadepäeva jutlusest

Õpetussõnad 31: 1-31; Rutt 1:14-17; Jesaja 49:14-16

 

Usun, me kõik oleme nõus, et emadepäev on üks ilusaim ja armsaim püha aastas. 

 

Enamuses me tunneme armastust, hellust ja südamelähedust mõteldes oma emale. 

 

Võib juhtuda ka, et mõnel on suhted emaga väga keerulised – see on inimese loomus.

 

Enamikus on emadepäev meeltülendav perekondade, sageli suguvõsade kokkutuleku aeg. 

 

Aastaaegki on imeilus: lilled õitsevad ja puud ja põõsad on värvilised peale talve. 1914. a. määras president Woodrow Wilson ametlikult emadepäeva kui riigipüha teisele pühapäevale maikuus. 

 

Ka Eestis on selle pühaga seotud palju traditsioone – nagu minu lapsepõlves, kus metsalilledest väike kimbukese emale kleidi külge kinnitasin. Need on armsad mälestused.

Ka pühakirjas on üsna palju öeldud naiste ja emade kohta.

 

Tahaksin jagada teiega mõnda piiblilugu, mis käsitsevad seda teemat.

 

Nagu erakordsest, tublist, üllast naisest, kellest lugesin pühakirjast (Õpetussõnad 31:10-31).

 

Imestame, kuidas keegi võiks olla nii perfektne: suurepärane ema, mehe tähelepanu vääriv kaaslane, töötab väsimatult pikki tunde, hoides majapidamise ja rahanduse korras ja keda armastavad ja austavad nii pere- kui kogukond.

 

Järgnevalt tooksin välja pühakirjas kaks lugu, mis räägivad armsatest ja tugevatest naistest ja Jumala haruldasest plaanist nendele mitte ainult, et päästa hävingust, vaid päästa ka kogu inimkond nende kaudu.

 

Kuid kuidas on lood igapäevaste raskuste, haiguste, võitluste, tragöödiatega?

Kui uurime pühakirja varasemaid salme, leiame, et need sõnad on kuninga, võimalikult Saalomoni sõnad, mis kirjeldavad ema õpetust tema nooruses.

 

Saalomoni ema Batseba võis niisiis olla sõnade autor.

 

Nõu, mida ta pojale andis on: ava oma suu keeletu heaks, õiguse tegemiseks põlatuile, mõista õiglast kohut, tee õigust viletsaile ja otsi endale üks haruldane elukaaslane, kes aitab sind õiglaselt valitseda.

 

Selline naine “on rohkem väärt kui pärlid”.

 

Need sõnad pojale ütlevad, et poja vastutused saavad olema rasked üksi läbiviimiseks.

 

Vaja on abikaasat, kes aitab viljakandvas töös, nt perekonda. “Võluvus on petlik ja ilu on üürike; aga kiita tuleb naist, kes kardab Issandat”.

 

Ja kui tulevad mured, kannab Jumala tarkus ja jõud seda naist läbi raskuste.

 

Saalomoni valitsusaeg oli tuntud tarkuse poolest ja ta ise arvatavasti kirjutas kolm piibli raamatut. Kuigi Saalomoni vanemad aastad polnud just Jumala tahte järele, aitasid tema ema sõnad palju kaasa tema edule.

Järgmine lugu viib meid Ruti raamatusse, Vana Testamendi algaegadesse. (Rutt 1:14-17).

 

See oli aeg, mil Jumala rahvas, Iisrael, oli sõnakuulmatu, oli vihkamise ja sõja aeg, ilma seadusteta, mil kõik tegid, nagu heaks arvasid.

 

Võibolla võrreldav meie 20. sajandi Teise maailmasõja ajaga koos rahvaste hävitamise ja süütute põgenemisega.

 

Ruti raamat esitab aga lootustandva jutu, mis kujutab sidet ema armastusest ja lojaalsusest tütre vastu ning vastupidi.

 

Nagu Rutt oma ämmale ütleb: “Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.

 

Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!”

 

See väike Ruti raamat, mis on nii lühike, et seda saab lugeda vähem kui ühe tunni jooksul, on lootuse lugu keset raskusi ja laastamist.

 

Saksa luuletaja Goethe nimetas seda “kõige armsamaks tervikteoseks väikeses formaadis“.

 

See räägib kahest naisest, erinevatest põlvkondadest, kelle taustad olid väga erinevad – kes siiski suutsid jagada armastust ja ustavust oma ühise sideme, Jumala armastuse tõttu.

 

Ülejäänud raamatus räägib meile Noomi toetusest Rutile uue elu loomisel.

 

Jumala juhtimisel leiab Rutt ühe armsa abikaasa. Neile sünnib poeg Obed, kellest Jumala plaanis saab Iisraeli suurima kuninga Taaveti vanaisa, kelle suguvõsast pärineb Jeesus, meie kuningate kuningas, maailma päästja.

 

Siinne õpetus ütleb meile, et ükskõik, mis meie teele jõuab, kui oleme ustavad Jumalale ja oma elukaaslastele ning hoiame pilgu Jumala peal, kannab ta meid läbi elu raskuste ja tragöödiate ning seda tehes võib ka tuua suuri õnnistusi teistele.

Nüüd pööraksin tähelepanu ka kahe Eesti ema loole, mis viib meid Eestisse keset 19. sajandit.

 

1843 sündis tolleaegse Vene Impeeriumi piirides Lydia Koidula.

 

Perekond kolis praegusesse Pärnu linna, kus Koidula ajakirjanikust isa asutas esimese eestikeelse ajalehe ja kus Lydia käis Saksa gümnaasiumis.

 

Varases eas hakkas Lydia juba kirjutama isa ajalehele, millele järgnes isikliku arvamuse avaldamine artiklites ja luuletustes.

 

1864 kolis pere ülikoolilinna Tartusse, kuid Vene valitsus piiras kirjandusvabadust.

 

Poliitiline ja kirjanduslik õhkkond oli väga tume. Koidula reageeris eesti rahva ajaloolisele allutamisele nagu isiklikule solvangule; nagu isiklikest kogemustest. Eesti rahvusliku ärkamise ajal 1860ndatel aastatel, võõrvõimud – Taani, Saksa, Rootsi, Vene ja Poola – olid valitsenud Eestit üle 600 aasta.

 

Selles kontekstis oli Koidula teadlik OMA rollist rahva saatuses.

 

Ta kirjutas kunagi sõbrale: "See on patt, suur patt olla väikene suurtel aegadel, kui inimene saab tegelikult ajalugu muuta".

 

Koidula peamine tähtsus seisis tema Eesti keele mõjuvas kasutamises. Eesti olles veel 1860 aastatel Venemaa provints – oli Eesti KEEL rõhutud põlisrahva, talupoja keel.

 

Koidula kirjutistes osutus esmakordselt VALEKS koloniaalne seisukoht, et eesti keel oli vähearenenud ja mittekõlbulik keel.

 

1865.  aastal kirjutas Lydia Koidula luuletuse “Ema süda”.

 

See räägib ema armastuse ulatusest, sügavusest ja vankumatusest raskel ajal varjupaigana. 

 

Ja see räägib ka kirjeldamatust kaotusest, kui ema armastus on kadunud.

Ärkamise algaastatel, 1883. aastal Tallinnas sündinud Marie Under oli teine mõjukas naine Eestis.

 

Marie Under oli Eesti luuletaja, keda paljud kirjandusloolased peavad oma riigi üheks parimaks.

 

Tema kirjutised pika elu jooksul tõid talle kaheksa nominatsiooni kirjanduse Nobeli preemiale.

 

Nagu paljud kaasmaalased, leinas ta kodumaad, mis tundus olevat alatasa võõrvõimude kontrolli all.

 

See meeleheit väljendus tema luules. Nagu paljud meist, oli ka tema sunnitud Eestist põgenema 1944. aastal ja oli sunnitud Rootsi pagulusse.

Kaks Marie Underi luuletust tema emast avaldati raamatus EMALAULUD. 

 

Need on “Emalaul” ja “Pärast ema surma”.

 

Mõlemad väljendavad nii hellust ja sügavust tema armastuses ema vastu kui ka ema armastust oma tütre vastu.

 

Kuid mõlemad luuletused on uskumatult kurvad, sest ta mõistis, et ema armastus on siiski piiratud – et igas olukorras ei saa ta oma last aidata.  

Jagan teiega mõned mõtted "Ema Laulust": kui laps on väike ja mured on “naljakad”, siis ema saab hoolitseda ja kaitsta. 

 

Aga kui laps kasvab suureks, ema tihti ei suuda enam aidata. 

 

Luule viimased read ütlevad “Ohtusid palju on luuramas, lapsuke, elus ei ole valudest puudus, aga ei vähenda jõua enam su ema neid sul – ise, mu tütreke, ise pead sa siis võitlema raskelt, ise sa edasi jõudma; süda, nii väike nüüd, saab siis valjusti lööma, palju sult nõudma ta saab ja küsima, küsima palju.

 

Vastust ei saa sulle anda siis enam su ema: on ta ju ise niisama üks küsija, otsija elus.”

Südantlõhestavad sõnad, mis väljendavad ema armastuse piire!

 

Aga mis siis, kui ema armastus enam ei ulata abistada?

 

Lubage mul tutvustada neid lootusrikkaid sõnu meie Jumalalt Jesaja ramatust 49:14-16: “Aga Siion ütleb: “Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.”

 

Ja Jumal vastab: kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale?

 

Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.

 

Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse, su müürid on alati mu silme ees”.

 

See pole mingisugune isikupäratu suhe; see on sügav hoolivus ja ustavus meeleheite ja piinade sügavusse, kuhu isegi ema armastus ei ulata. Sinna ulatab meie Jumala armastus.

Niisiis Ema, meie emade armastus on võimas jõud maailmas ja meie isiklikus elus.

 

Seda iseloomustab heldus, ustavus, truudus ja kaastunne.

 

Hoolimata sellest, et ema armastus on suur, maailmas on siiski inimarmastuse inimlik nõrkus, kontrollimatud olukorrad ja meie maailma õelus.

 

Emad, kes suudavad ühendada oma inimliku armastust Jumala armastusega, saavad oma perekonna ja ühiskonna heaks teha asju, mis ületavad inimese ootusi.

 

Nagu me lugesime Jesaia raamatust, Jumala armastusel meie vastu pole piire.

Jumala armu abiga, olgu meil kõigil usku, et sirutada oma kätt Jumala poole, kui maailma raskused ja mured meid valdavad – tema armastus ulatub alati meieni! Aamen.

 

Lühendas:  
Aime Andra