Mida Markus korjab? Seljas on tal roheline skaudi/vormi pluus ja matkakaaslasteks teised hundud, kellest enamik on tüdrukud.

 

Nii on Eestis. Oli 16. lehekuu (mai) Tädu loodusõppe/rajal Tallinna külje all Viimsi  pool/saarel (peninsula).

Poiss nopib midagi oma pihku ehk peo/pessa nii nagu linnud viivad toitu poegadele pessa.

 

Marju veel ei ole ja seeni päris otse metsas nii ei sööda – aga Markus pistab koguaeg midagi põske!

 

Kindlasti pole see ka väike värske naadi-, või/lille-, ega nurme/nuku/leht, (veel vähem kõrve/nõgese!), mida ema küll salatisse kevadel puistab.

 

Sööma kutsub varjulise metsa all midagi tugeva/maitselist, mis meelitab sööma aina veel ja veel.

Metsa varjus on maa kaetud just/kui ristik/heina (clover) lehtedega, mis õitsevad väikeste valgete kellukõitega.

 

Pimeda ja jahedaga tõmbavad õied ja isegi lehed keskelt kokku ja kinni.

 

See pole ristik, vaid jänese/kapsas, mis ometi pole mingi kapsas.

 

Kapsa/pead ju pole, rahva antud nimi lihtsalt selline.

 

Aga hapu on ta küll, sest selles on palju C-vitamiini ja hapet (acid).

 

Seda lapsed metsa all kevadel söövadki! Eestis on see üksainuke liik – harilik jänesekapsas (wood sorrel), aga mujal on neid sadu erinevaid sorte, ka Põhja-Ameerikas.

 

Taime ladina/keelne nimi oxalis tähendabki HAPU, sest temas on oblik/hapet, (oxalic acid), mis väga suure söömise puhul võib isegi tunda anda – ärge minge liiale! (Liia kes?) See oli nali. Liiale minek tähendab liiga kaugele minekut ja mitte heas suunas.

Kõik Liiad, Miiad, Piiad ja Markused metsa põhja/maist sidruni/salatit sööma, nii nagu teie esi/vanemad aastasadu maiustanud on!!

 

Fotod ja tekst:
Riina Kindlam,
Tallinn