Enn Auksmann, Los Angelese Eesti Koguduse õpetaja

 

Nelikümmend päeva pärast Ülestõusmispüha tähistab kirik Kristuse taevaminemise püha.

 

Võime selle kohta lugeda Apostlite tegude raamatu algusest, aga samuti evangeeliumite – Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumi – viimastest peatükkidest.

 

Johannese evangeeliumis leiame õige palju Jeesuse sõnu, mis Tema taevasseminemist kas otsesemalt või kaudsemalt puudutavad, ja üks neist seisab Johannese evangeeliumi 16. peatüki alguses.

 

Olgu esmalt toodud väike lõiguke 16. peatüki 7. salmist, kus Jeesus ütleb oma jüngritele nõnda: “Ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun.”

Need on sõnad, mis on mind alati kuidagi väga otseselt ja isiklikult puudutanud, sest eks inimesed ole ju erinevad ja mina kuulun selliste inimeste hulka, kes tihtipeale justnagu ei oska alati päriselt hinnata seda, mis neil on käes – ma püüan ennast selles osas parandada! –vaid kipuvad taga nutma seda, mis on kunagi olnud, või kahetsema ja kartma, et see, mis praegu on, hakkab õige varsti lõppema.

 

Kuidagi niimoodi on see mul läbi aastate ikka olnud, et näiteks ootan alati kangesti kevadet ja suve, aga kui jaanipäev läbi saab, siis tundub juba, et nüüd on kõik kohe varsti möödas…

Nagu ma ütlesin, eks ma püüa ennast parandada ja õppida rohkem hindama seda, mis mul parajasti käes on – teades, et seda mis on olnud, ma enam tagasi ei saa, ja seda, mis alles tuleb, mul veel ei ole – ja eks ma soovita sedasama ka kõigile teistele, ent, nagu öeldud, need Jeesuse sõnad jüngritele sellest, et Ta läheb nende juurest ära, et Ta lahkub, on mind alati kuidagi väga isiklikult puudutanud. Ja muidugi pannud ka küsima, mida Ta siis õieti mõtleb nende sõnadega.

Jeesus lisab kohe ka selgituse või põhjenduse, miks see parem on: „Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära  lähen, siis ma saadan Tema teie juurde. Ja kui Ta tuleb, siis Ta toob maailmale selguse.” (Jh 16:7–8)

See ongi Jeesuse sõnul põhjus, miks jüngritele on parem, et Ta nende juurest ära läheb.

 

Et seda paremini mõista, on kahtlemata vaja lugeda ka teisi pühakirjakohti.

 

Eriti apostel Paulus kõneleb sellest ja arendab seda teemat väga põhjalikult näiteks oma Rooma kirja kaheksandas peatükis, mida soovitan kõigil kindlasti lugeda.

 

Muuhulgas ütleb ta: “Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees.

 

Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole Tema oma. Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu.

 

Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.

 

Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama.

 

Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate.

 

Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.“ (Rm 8:9–14)

See tähendab, et Jeesus läheb küll ihulikult oma jüngrite juurest ära, aga Ta ei jäta neid maha, Ta ei jäta neid üksi.

 

Ta ei jäta neid orbudeks või vaeslasteks, nagu Ta samuti Johannese evangeeliumis ütleb, vaid tuleb nende juurde.

 

Ja mitte ainult Jeesus, vaid Tema ja Ta Isa tulevad nende juurde.

 

Veelgi enam: nad teevad eluaseme jüngrite sisse, võtavad nad omaenda eluasemeks, nii et kõik meie, kes oleme ristimises saanud Jeesuse jüngriteks, oleme, nagu Pühakiri ütleb, Jumala eluasemeks Vaimus.

Jumal, oma Püha Vaimu läbi, ei ole mitte lihtsalt meie juures, vaid Ta on meie sees. Ja nagu Jeesus jätkab, Ta annab meile oma Püha Vaimu läbi selguse.

 

See tähendab, et Ta valgustab meie südant, meie mõistust, meie meeli ning kingib meile oma jumalikud armuannid, millest suurimad ja olulisimad on usk, lootus ja armastus.

 

Ta paneb meid kandma head Püha Vaimu vilja, millest taas, nagu apostel Paulus ütleb, esimene ja suurim on armastus.

Niisiis, kui Jeesus on taevasse minemisel meie juurest nii-öelda ära läinud, siis see „ära minemine“ on õigupoolest minemine teise olemisviisi, ent mitte kuhugi kaugele, vaid hoopis senisest veelgi lähemasse meile ligi olemise viisi: Püha Vaimu läbi elab Issand ise meie sees.

 

See on Tema tõotus ja see on, mida me kristlastena usume ja tunnistame.

Läbi aegade on nende Jeesuse sõnade üle palju mõeldud ja kirik, eriti vana aja kirikuisad, on lisanud Jeesuse enda antud selgitusele või põhjendusele, miks see on parem, et Ta ära läheb – sest Ta saadab oma Püha Vaimu – veel vähemalt kolm erinevat selgitust või mõttearendust.

Esiteks aitab Jeesuse ihulik lahkumine Tema jüngritel, see tähendab meil kõigil keskenduda Tema inimlikkuse kõrval ka Tema jumalikkusele.

 

See miski, mis on äärmiselt oluline: on väga tähtis teada ja mõista, et Jeesus ei ole mitte ainult inimene, vaid Ta on ka tõeline Jumal.

 

Ta pole mitte ainult eriline, Jumala poolt kutsutud ja eriliste andidega varustatud inimene, vaid Jumal, kes on ise saanud inimeseks.

Miks see on nii oluline? Sellepärast, et see näitab meile, kui väga Jumal meist tõepoolest hoolib.

 

Mõtiskleme selle üle natuke. Kui keegi vajab mingisugust abi, ja on keegi, kes saab teda aidata, siis on väga suur erinevus – kuigi võib-olla tulemus on sama – sellel, kas inimene, kes teist aitab, teeb seda vahendajate kaudu või ise, isiklikult ja vahetult.

 

See erinevus on oluline nii sellele, keda aidatakse, kuna ta näeb, kui väga tema aitaja tõeliselt ja isiklikult temast hoolib, kui ka sellele, kes aitab, sest see ütleb midagi tema enda kohta, tema suhtumise kohta, tema vahekorra kohta sellega, kes tema abi vajab.

 

Selle kohta, kuidas ta mõistab oma suhet, oma vahekorda sellega, keda ta aitab.

See saab meile eriti hästi mõistetavaks, kui paneme kõrvuti võõrad inimesed, oma tuttavad, oma sõbrad ja oma kõige lähemad inimesed, näiteks oma lapsed või abikaasa.

 

Kui hätta on sattunud keegi meile võõras inimene, siis võib muidugi juhtuda, et ruttame talle isiklikult appi, ent kui see inimene on kuskil kaugemal, kui ta pöördub meie poole näiteks kirja vahendusel, siis enamasti korraldame selle asja siiski mõnel muul viisil, näiteks mingite teiste inimeste kaudu.

Sõprade puhul on asi ehk teistmoodi, aga armastatute puhul – ma arvan, me ei hakka üldse arutlema ega kalkuleerimagi, vaid tõuseme ja läheme joostes, nii kiiresti kui võimalik oma armsama juurde, et teda aidata.

Just selline on Jumala suhtumine meisse: Ta on ise tulnud, ja sellepärast on nii oluline mõista, et Jeesus ei ole mitte ainult üks inimene teiste seas, isegi mitte kõige erilisem inimestest, vaid Ta on inimeseks saanud Jumal ise.

 

Ja nagu öeldud, kirikuisad õpetavad meile, ja küllap neil on õigus, et Jeesuse taevaminemise üheks põhjuseks ongi, et see aitab jüngritel ja on aidanud kirikul läbi aegade mõista ja tundma õppida Jeesuse jumalikkust ning sellest tunnistust anda.

Kui miski on vahetult meie silme ees, siis me näemegi seda, mis on silmaga nähtav ja käega katsutav, aga kui seda miskit meie silme ees otseselt ei ole, siis oleme võimelised mõistma, tundma ja tunnetama paradoksaalsel kombel isegi paremini kui nähes ja katsudes, minema sügavamale ja kaugemale.

Teine põhjendus on see, et Jeesus tahab, et Tema jüngrid kasvaksid, piltlikult öeldes, välja lapsepõlvest ning saaksid täiskasvanuteks, täisealisteks inimesteks.

 

Apostel Pauluse sõnul: et jõuaksime “usu ja Jumala Poja tundmise  ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul” (Ef 4:13–14).

Eks sellega ole samamoodi, nagu linnupoegadega, kes tuleb pesast välja tõugata, et nad lendama õpiksid.

 

Nii on ju ka meie, inimestega, ja meie lastega. Ükski tõeliselt armastav lapsevanem ei taha oma lastest nii-öelda lahti saada, aga iga tõeliselt armastav lapsevanem soovib, et tema lapsed võiksid õppida elama iseseisvat, vastutustundlikku elu.

 

See on, mida Jeesus tahab ka oma jüngritele, mida Jumal tahab oma lastele.

Just sellepärast on Jeesus läinud üles taevasse, oma jüngritest, oma kirikust ihulikult eemaldunud – kuigi Ta on meile, nagu ennist juba öeldud, Püha Vaimu läbi lähemal, kui Ta oleks isegi ihulikult: et meie, kristlased läbi kõigi põlvkondade võiksime kasvada ja õppida elama, nagu Paulus ütleb, „Kristuse täisea mõõtu mööda“.

 

Et me ei oleks mitte väetimad, alaealised lapsed, vaid et me, olles Jumala lapsed ja alati Jumala lasteks jäädes, saaksime ometi vaimulikult täisealiseks.

Kolmandaks ei taha Jeesus, et Tema jüngrid jääksid nautima nii-öelda ihulikku heaolu Jeesuse ligiduses – sarnaselt sellele, mida Peetrus ütles siis, kui Jeesus võttis tema ja veel kaks jüngrit kaasa muutmismäele, kus nad nägid Tema imelist jumalikku kirkust ja kus neile ilmusid ka Mooses ja Eelija.

 

Peetrusele meeldis seal nii kangesti, et ta ütles: „Ma teen siia kolm lehtmaja: ühe Sinule, Issand, ühe Eelijale, ühe Moosesele; jääme siia, siin on nii hea olla!“ (vrd Mt 17:4)

 

Peetrusele vastates ütles Jeesus, et see ei lähe mitte, vaid mäelt on vaja alla minna; et Ta peab kannatama ja surema, et kõik lõpule viia, enne kui Ta võib minna oma kirikusesse.

See on sama tee, mida peavad käima ka Jeesuse jüngrid, see on ka meie missioon: kui vaja, siis kannatada ja märtrina surra jumaliku tõe eest selleks, et neid, kelleni ulatub sõnum Jeesusest Kristusest ja Temas teostunud lunastusest, võiks olla võimalikult rohkem.

Jeesus läkitas oma jüngrid ja ütles neile taevaminemisel, et nad peavad kuulutama rõõmusõnumit Jeruusalemmas ja selle ümbruskonnas ja Samaarias ja kõikjal kuni ilmamaa äärteni. See on ka meie missioon.

Taevaminemispüha ja sellele järgnev aeg kuni Nelipühani, need kümme päeva, kutsuvad meid järele mõtlema ja enda sees aru tegema.

 

See on aeg väga sügavaks palveks, enda läbikatsumiseks Jumala Sõna valguses Tema Püha Vaimu abiga, pidades meeles, et oleme kutsutud elama mitte iseendale, vaid nagu apostel Paulus ütleb, Temale, kes on meid nõnda armastanud, et on meie eest surnud ja üles äratatud (2Kr 5:14–15).

 

Seepärast pakun välja mõned küsimused, mille üle tasub taevaminemisajal ja Nelipühaks valmistudes järele mõtelda.

Esiteks: kas ma mõistan oma kutsumuse suurust kristlasena, Jumala lapsena? Seda, et ma olen kutsutud olema, nagu Pühakiri ütleb, Jumala enda eluase Vaimus, Tema püha tempel?

 

Kuidas me korrastame oma kodu – loodetavasti korrastame! –, kui ootame mõnd kallist külalist?

 

Aga meie enda sees elab kõige kallim Külaline – tegelikult mitte külaline, vaid see, kes on meid loonud, kellele me kuulume ja kes on meid nõnda armastanud, et on olnud valmis andma kõik meie eest.

 

Me oleme Jumala enda eluase – kuidas me küll peame seda eluaset puhastama, pühitsema ja alati heas korras hoidma, et anda au ning väljendada oma tänulikkust Temale, kes on meid nõnda armastanud!

Teiseks: kas ma püüan kasvada usus ja Jumala Poja tundmises, süvenedes ka Tema olemuse saladusse, sellesse, et Ta on ühtaeg tõeline inimene ja tõeline Jumal, inimeseks saanud Jumal?

 

Minu pärast taevast alla tulnud, inimeseks saanud, kannatanud ja ristil surnud – sellepärast, et Ta mind nii väga armastab.

Kas olen valmis ja võimeline – Jumala armu abiga – elama Kristuse enda “täisea mõõtu mööda”, see tähendab järgima Teda pühas elus ja teadlikus Jumala ligiolus viibimises?

 

Kas olen valmis ja võimeline elama, nagu Kristus elas, kõiges oma Isa tahet järgides, oma taevasele Isale suunatuna?

 

Kas suudan panna Jumala oma elu keskpunktiks? Tema tahte, Tema Sõna, püüeldes kõiges Tema poole? See ei olegi tegelikult nii keeruline või ei peaks olema meile nii võõras mõte, kui tuletame meelde, et Pühakiri ütleb, et Jumal on armastus.

 

Mida paremat me veel võiksime tahta ja teha, mille suurema poole me veel võiksime oma elus püüelda?

Ning viimaks: kas ma olen teadlik oma kutsumusest ja vastutusest olla, nagu apostel Paulus ütleb, käskjalaks Kristuse enda asemel, julgustades inimesi enda ümber, et nad annaksid ennast Jumalaga lepitada (2Kr 5:20), nii et kõik need, kelle pattude pärast Kristus on surnud, võiksid saada “Jumala õiguseks Tema sees” (2Kr 5:21)?

 

Kas ma mõistan, et see on minu kutsumus, minu ülesanne, et need inimesed, kes on minu ümber, võiksid seda sõnumit kuulda, sellest osa saada ja selle vastu võtta?

 

Muidugi ei saa mina panna neid seda vastu võtma – seda teeb Jumal ise oma Püha Vaimu läbi –, aga minu ülesanne on osaleda selles missioonis ja olla, apostel Paulust tsiteerides, käskjalaks Kristuse asemel.

Mis on see Jumala õigus, millest apostel kõneleb? Pühakirja järgi seisneb see kõiges Jumala tahte poole püüdlemises, elamises Tema käskude järgi, millest suurimaks on halastus ja armastus.

 

See ongi, milleks me viimselt oleme kutsutud. See ongi, milles väljendub meie tõeline Jumala lapseks olemine, meie jumalasarnasus.

Jumal on armastus, Ta on meid nõnda armastanud, et on andnud oma ainusündinud Poja meie eest. Jumala lastena oleme ka meie kutsutud elama armastuses – et neid, kes Teda tundma õpivad ning Temas pääste ja igavese elu leiavad, võiks olla võimalikult palju.