Kristel Vilbaste,

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Suvisted on pühad, mille nõukogude aeg rahvakalendri pühadest kõige kindlamalt välja juuris.

 

Kui vanem põlvkond saadab veel üksteisele tervituskaarte, toob tuppa kased ja värvib kaselehtedega mune, siis nooremad ei suuda kuidagi orienteeruda selles liikuvate pühade virvarris, mis maikuus meil sel aastal riburada tulid, nii ristipäevad kui ka suvisted.

 

Aga on asi, mida kõik maainimesed oma nahal praegu tunnevad.

 

Suvisteks peavad viljad külvatud olema.

 

Eks see pühadekaskaad oli ju just selleks, et inimesed aina maatööd tehes end ära ei katkestaks.

 

Aga külvitööd peavad tehtud olema, sest õues on mai lõpust kuni jaanipäevani tõeline sääsepõrgu.

 

See oli ka üks põhjustest, miks vanemal ajal sel ajal metsa ei raiutud.

 

Mitte niivõrd elusa looduse kaitseks, vaid ikka ka iseenda kaitseks.

 

Mu ema rääkis, et kui sõja lõpusuvel isa talvel sõja eest ära oli läinud, siis proovisid nad metsast juunikuus ahjupuid teha, aga sääsed panid neid peaaegu elusalt nahka ja tuli oodata juulikuud.

 

Nüüd harvesteri helikindlas kabiinis sääskede pisteid tunda ei saa.

 

Aga minagi viskasin sel nädalal labida taas kuuri, kui proovisin enne järgmist vihmahoogu kurgipeenart kaevata, suitsusauna ees käis selline sääskede undamine, nagu sõidaks liinibuss mööda, sääseparv oli ümber pea nagu õudusfilmides. Õige kaevamise aeg sai mööda.

Tänapäeval on asi muidugi lihtsam. Mis mulda ei saa, selle ostad turult või poest.

 

Ja üha enam märkan, et suvel pean üht või teist aiavilja ostmas käima turult. Nälga me enam ei jää.

Minu viiekümneste põlvkond on vist esimene eestlaste põlvkond, kes pole päris nälga üldse tundnud.

 

Mäletan, kui laps olin ja vennaga mõnd toitu süüa ei tahtnud, siis ema vibutas sõrme ja ütles, et peab suur sõda tulema, küll siis sööma hakkate.

 

Aga nälga ja sõda õnneks ei tulnud. Küll mäletan kooliajast üht õpetaja juttu, mida ka sotsiaalmeedias jagasin. Õpetaja rääkis, et vanasti olevat eestlased olnud nii vaesed, et segasid leiva sisse saepuru.

 

Mu sõbrad ütlesid selle peale, et vanasti oli saepuru nii kallis kraam, et seda küll vaesed endale lubada ei saanud, mõisnikud ehk.

 

Pealegi ei saanud mõisarahvas endale lubada, et tööinimesed nälga surid.

 

Aino Kallas on kirjutanud oma raamatus “Pühajõe kättemaks”, kuidas peale Pühajõe rüvetamist ehk sellele veskitammi ehitamist tuli kaks aastat paduvihma ja uputust, mis viljaikalduse kaasa tõi ja inimesed nälga jättis.

 

Selle peale panid ümbruskonna mõisnikud rahad kokku ja ostsid vilja Saksamaalt, mida siis ka talupoegadele jagati.

 

Olgu nende erinevate propagandajuttudega nagu on, ega täit tõde ei tea keegi.

 

Aga maarahva seas pole vist tõsist nälga kunagi olnud, ikka leiti midagi, mis süüa kõlbas.

Näljahäda on aga olnud linnarahva taud. Kui ikka raha otsa saab ja toetavat põllu- või metsalappi pole, siis on nälg käes.

 

Isegi kõige raskemal kolhoosidesse ajamise ajal, kui normiviljaks kõik ära võeti, leiti maal võimalus endale toitu kasvatada.

Kummalisel kombel on kätte jõudnud aeg, kus üle poole inimestest elab Eestis linnas ja neil tõepoolest polegi omakasvatatud toitu.

 

Nii on suhtumine toitu ka sootuks muutunud. Viimasel ajal Eestis enam muust ei räägita, kui et toitu ei tohi raisata ja kõik poest toodu tuleb hoolikalt ära süüa.

 

Tõepoolest selles pole ju midagi uut, eks seda on ju läbi aegade tehtud.

 

Söödi ära enne vanemad toidud, siis uuemad ja toitu tehti ikka mitmeks söögikorraks, nii läks vähem toiduaineid raisku.

 

Ainuke vahe tänapäevaga oli see, et ülejääk läks koerale, kassile, seale või kanadele.

 

Meil oli kooliski kokk Lonni, kes alati peale koolilõunat kahe suure ämbriga koju läks ja solkiläinud toidu koju sigadele viis.

 

Solgipang oli iga kodu vaieldamatu köögi sisustuselement.

 

Nüüd pärast  seakatku on sigade õuespidamine Eestis keelatud. Koerad ja kassid söövad ainult krõbinaid, kõht läheb kodutoidu jääke süües kohe korrast ära.

 

Mõnevõrra toidujääke pugivad ära koroonaajal võetud kanad, aga enamus läheb komposti või otse prügikasti.

 

Järgmisest aastast jõustub teiste Euroopa maade eeskuju järgides seadus, et toidujääke ei tohi enam visata prügikasti, vaid neid võib visata vaid komposti või spetsiaalsesse koju tellitavasse biojäätmete konteinerisse.

 

Ma pean ennast suhteliselt roheliseks inimeseks, aga näiteks banaane armastan vahel pugida minagi ja teades, kuidas banaane mürgitatakse, siis lootes, et enamus mürke ladestub koortesse, seepärast banaanikoori oma aiamaale kompostiks teha ma ei taha.

 

Aga kõige ära söömisest. Vahel paneb mõtlema, kui täpselt me ikka suudame linnainimestena oma ostukäikudel ette arvata vajadusi. Ei suuda vist keegi.

 

Ja ilmselt ei ole kõige targem ka kõike korralikult ära süüa. Ükskõik kui rohelised oleme.

 

Ka Eestis suureneb rasvunute arv katastroofiliselt, miks peame siis veel õhutama liigsöömist.

 

Pealegi ei ole kuigi arukas seda liigset kogust oma kehast läbi lasta, et siis osta rohtusid ja käia arsti juures, raisates teistpidi ressursse.

Üks veelgi huvitavam trend on meile jõudnud väljamaalt.

 

Kui varem käisid prügikastidest toitu otsimas kodutud ja vaesed inimesed, siis nüüd on poodide kasutamistähtaja ületanud toitude konteinerite juurde kogunenud igati asiste inimeste seltskond.

 

Koguni meie endine presidendiproua on kaamerate eest kätt proovinud.

 

Roheliselt mõeldes on üsna selge, et toitu visatakse heaoluriikides liiga palju ära.

 

Kolmandik poodidesse tulevast toidus rändavat sellistesse konteineritesse.

 

Kuid kas ikkagi on vaja inimesi sedasi alandada? Kas neid aeguvaid toite ei võiks siis jagada kogumispunktide kaudu otse abivajajateni.

 

Või teha poekettidele tõesti kohustus need toiduained lahti pakendada ja näiteks sigalatesse saata?

 

Naljamehed viskavad muidugi nalja, et sead sellist toitu süües kindlasti ellu ei jää.

 

Zooloogid aga räägivad, et Rootsis olevat ühe tordivabriku tähtaja ületanud toodangut veetud metssigade toitmisplatsile ja sead olevat hakanud põdema hambakaariest.

Kõik need moevoolud oleks olemata, kui meil oleks kasutada oma maal kasvatatav toit.

 

Aga sattudes kasvõi turule, kus siis näed, kuidas üht või teist toidumüüjat leti taga enam pole.

 

Üksjagu asendavad neid ökoviljade kastiringid, aga toit on neis ikka päris krõbeda hinnaga, küllap küll seda hinda väärt. Ja peenramaade ülesharimine käib tõusude ja mõõnadega.

Aga kindlasti on see toit, mis tuleb viimseni ära süüa ja mille jääke pole hirm komposteerida või oma neljajalgsetele sõpradele anda. Toit, mida süües saame terveks.

Ja veel, Lõuna-Eestis on üks põnev paik – Vanaema aed, kuhu Tiia Trolla/Morfin, kunstnik Navitrolla õde, on kogunud kokku vanu Eesti toiduviljade sorte, väikese vereva kartulist kuni vanades taluaedades kasvatatud lillesortideni.

 

Seda aeda tasub kindlasti külastada, kui Eestisse satute.

 

Vanaema aed kolis sel aastal uude, päris oma tallu ja seal teeb lisaks põnevaid tulivürtsiseid toite Tiia mehhiklasest abikaasa.