Peapiiskop Urmas Viilma kohtus 21. mail koos teiste kirikujuhtide ja Eesti Kirikute Nõukogu juhatuse liikmetega kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremiga.

 

Kohtumisel sooviti saada rohkem infot kaitseväe tegevkaplanite koondamiskava kohta. “Saime kinnitust juba varem meieni jõudnud faktidele, kuid ka uut üllatavat infot kärpekava tagamaadest,” kirjutab peapiiskop Facebooki lehel.

Peapiiskop jätkab: “Kindralleitnant Herem kinnitas üle, et on otsustanud esitada juuni esimestel päevadel kaitseminister Kalle Laanetile ettepaneku, mis näeb muuhulgas ette suurema osa tegevkaplanite koondamise.

 

Kava näeb ette, et kaitseväe teenisusse jääb ainult üks kaplan, kes hakkab koordineerima reservkaplanite tegevust. Samuti jääb ametisse edasi Kaitseliidu vanemkaplan.

 

Kõik ülejäänud tegevkaplanid, keda on pisut alla kümne, koondatakse septembrist.

Edaspidi hakatakse kaplaniteenust sisse ostma kohalikelt kogudustelt ja rakendatakse ka reservkaplaneid.

 

Kuidas täpsemalt hakkab see kõik välja nägema, seda kava veel ei ole välja töötatud. Kindel oli kindralleitnant Herem siiski selles, et nõnda suudetakse katta ära kõik senised kaplanite ülesanded.

Esitasime kaitseväe juhatajale rida küsimusi ning väljendasime oma pahameelt ja pettumust sellise plaani käivitamise pärast.

 

Avaldasime rahulolematust selle üle, et selline kava on ette valmistatud ilma Eesti Kirikute Nõukogu ja liikmeskirikuid informeerimata.

 

Eesti Kirikute Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse vahel 2002. aastal sõlmitud ühiste kavatsuste protokoll näeb ette koostööd ka kaplanaatides.

 

Nüüd on riik ühe lepingu osapoolena astunud sammu, mis on teise osapoole ehk kirikutega täiesti läbi arutamata.

 

Isegi kui see ei tähenda õiguslikult midagi, tekitab see küsimuse usaldusest koostööpartnerite vahel.

Eriti kummaline on kogu olukord ka seetõttu, et kaitseväe kokkuhoiu kava oli valminud juba aasta tagasi, 2020. aasta juuniks, et see käivitada olukorras, kus Covid-19 peaks riigieelarve kaitsekulutustele negatiivselt mõjuma.

 

Valitsuse kärpekava on nüüd selle kava käivitanud. Informeeritud sellistest plaanidest kirikuid ei ole aga keegi.

Nõutust ja teatud jõuetust tekitas kindralleitnant Heremi vastus küsimusele, kas juhul kui valitsus peaks kaitseväge puudutavast kärpekavast loobuma, jäävad ka kaplanid koondamata, ei mõjuta see ikkagi tema otsust.

 

Kaitseväe tegevkaplanaat on olnud võrreldes psühholoogiateenistuse ja sotsiaalteenistusega tema hinnangul väheefektiivne ja selle järele puudub kaitseväelaste ja ajateenijate hulgas vajadus.

 

Kõigest 3,3% ajateenijatest on vajanud kaplanitega vestlust ja väidetavalt neilgi kordadel oleks võinud psühholoogid olukorra lahendada.

 

Küsimusele, kui palju on kaplanid ristinud ja leeritanud (sh missioonidel), kaitseväe juhataja vastata ei osanud.

Eesti Kirikute Nõukogu presidendi peapiiskop emeeritus Andres Põderi ettepanekut võtta aeg maha, et arutada ühiselt kaitseväe kaplanaadi töö efektiivsemaks muutmist ja reformimist, kaitseväe juhataja vastu ei võtnud.

 

Ta ütles, et kuna juba järgmisel aastal on vaja juurde palgata muudes valdkondades uusi inimesi, kes vajavad väljaõpet ja palka, tuleb kaitseväe tegevkaplanitest, orkestri liikmetest ning ülejäänud koondatavatest vabanevaid vahendeid kasutada uuel aastal juba mujal.

 

Hanked on toimunud ja tagasi seda pöörata ei saa. Ainus, mis koondamist peataks oleks kaitseministri poolt saadav vastav käsk, millele loomulikult kaitseväe juhataja peaks alluma.

 

Sellisel juhul tuleb aga lauale panna koondamisotsused kusagil mujal või tuleb kokku hoida valdkondades, kus kaitsevõime väheneks.

Lahkusime teadmisega, et kumbki osapool jääb oma seisukohtade juurde, kuid tulevikus tuleb siiski maha istuda ja edasisi võimalusi koostööks arutada.

 

Ka kaplanite teenust sisse ostes tuleb arvestada kirikutega, kus vaimulikud, keda kasutatakse, teenivad.

Paar päeva tagasi avaldasin Postimehes artikli, kus muuhulgas kirjutasin, kuidas sõjaväe vaimulikud 1935. aastal Eesti kaitseväes koondati. Põhjenduseks toodi kokkuhoiu vajadus.

 

Tänaseks on siiski selgunud, et tegemist oli antiklerikaalsete riigikogu liikmete maailmavaatest tuleneva aktsiooniga.

 

Seekordne tegevkaplanite koondamine näeb väga sarnane välja, kui kuulsin kindralleitnant Martin Heremit ütlemas, et tegevkaplaneid ei ole kaitseväkke lihtsalt enam vaja.

 

Kristlastest kaitseväelased saavad minna kodukoguduse vaimuliku juurde ja kaitseväekohuslased saab samuti soovi korral viia pühapäeval lähimasse kirikusse jumalateenistusele, missale või liturgiale.

 

Kaplanite ülejäänud funktsioonid saavad katta psühholoogid.

Usuvabaduse tagamine sellisel viisil saab olema kõikidest NATO liikmesriikidest ainult Eestis nõnda korraldatud.

 

Katoliku kiriku piiskopi Philippe sõnul on isegi ilmalikkusega tuntud Prantsusmaa kaitseväes lausa mitu kaitseväe kuludest ülalpeetavat tegevkaplanaati eraldi katoliiklastele, protestantidele ja teiste religioonide esindajatele.

 

Samuti kasutatakse ka kohalike vaimulike “teenuseid”.  Eesti läheb täiesti oma teed, sest kui usk asetatakse kuluefektiivsuse kaalukausile, kaalub kuluefektiivsus alati usu üle.

See, mis kaitseväes praegu toimub, iseloomustab selgelt, et 30-aastase taasiseseisvunud Eesti hariduskorraldus on jäänud usuliste teadmiste jagamise valdkonnas okupatsiooniaegsele tasemele või isegi muutunud kehvemaks.

 

Usualane kirjaoskamatus on aga tänaseks jõudnud kõikjal Eestis kõige kõrgemale otsustajate tasandile.

 

Lootus, et 50ndates, 40ndates ja 30ndates eluaastates juhid ja otsustajad teeks edaspidi usu, religiooni ja kirikuga seotud küsimustes pädevaid otsuseid või mõistaksid inimesi, kellel on usulised otsingud või vajadused, on tühine.

 

Tulevik tundub selles küsimuses üha süngem. Mida meie NATO liitlased sellest kõigest pikemas perspektiivis arvavad, on parem mitte küsida.

Tegelikult ei peakski meile korda minema see, mida keegi kusagil mujal meist arvab, küsimus on, mida meie oma rahvas sellest arvab ja kas valitsus tegelikult ka inimestest hoolib?”

https://www.facebook.com/urmas.viilma