Foto on võetud Toronto Eesti Majas.

Vasakult teine Priit Aimla, Jüri Aarma, Aime Martinson Andra, 5) tundmatu, Imre Sooäär.     Autori foto

 

Oli august 1991. Kanadas, lastesuvekodu laagrialal Seedriorus oli just lõppenud järjekordne huvitav Seitsme-kunsti nädal.

 

Eestist tulnud külalisi olime Niagara koske vaatama viinud.

Väike grupp istus nüüd enne lahkumist Toronto Eesti Majas, kui kuulsime riigipöördest Venemaal  ja Eesti iseseisvumise uudistest.

 

Kõik kargasid püsti ja Jüri Aarma ütles: “Küll on kahju, et just nüüd ei saa Tallinnas viibida”. 

 

Ehmatasin nagu pisut, sest ise ma nii ei olnud mõtelnud, uudised olid pisut uskumatud ja olin lihtsalt rõõmus, et lõpuks ometi pärast kõiki neid aastaid igasugu demonstratsioone, noortele eesti keelt õpetades, kirikutes Eesti eest palvetades… on saabunud jälle iseseisvus. Oli nagu võimatu. 

 

Mul oli kahju, et poeg ei olnud seekord laagris ja viibis New Yorgis, sest ootas et saab ühe toreda tööjärje peale. Hiljem selgus, et see kahjuks ei täitunud.

Koju tagasi sõites oli vaja mõtelda jälle ka igapäevastele tegevustele ja tööle, mis ees ootasid.

 

Kõik oli nii uskumatu, peas lendlesid mitmed mõtted, mis nüüd edasi – kas endine pagulaskond hakkab tagasi Eestissse suunduma, kas ja kuidas see juhtub, kuidas välis-eestlased saavad kodumaal Eesti heaks kaasa aidata? 

 

Minul oli raha napilt ja väljavaated seetõttu Eesti külastamiseks või tagasi kolimiseks hetkel üsna hämarad, kuigi mu kaks Siberis olnud venda oma peredega olid seal.

Esialgu jätkus tavaline töö ja sündmuste jälgimine, mis Eestis edasi juhtub; kas ja kunas venelased Eestist välja lähevad Eestist jne, jne.

 

Kodanike komitee kaudu registreerusid väliseestlased valimisteks ja käisin Eesti Konsulaadis Aarand Roosil aitamas neid kirju lahti teha ja loetleda.

Kord jälle kodu ligidal kastani alleel jalutades, paistis õhtueelne päike läbi puudevõra soojalt. Tundsin, kuidas korraga nagu koorem vajus õlgadelt – “nüüd ei ole mina enam vastutav, et eestlus ja eesti keel ei hääbuks.

 

See lasub nüüd kodumaal elavate kaasmaalaste õlgadel.”

 

Aime Martinson Andra