"Sa ära siiski kutsumast mind väsi, sest öö on pikk, kui puudub sõbra käsi. Sa ära iial kutsumast mind väsi, sest sõbra hääl on nagu toetav käsi."

Nii kõlab ansambel Ruja ja nende kadunud laulja Urmas Alenderi laulu "Sõbra käsi" refrään.

 

Laul sündis aastal 1985. "Sõpra tunned hädas" on paikapidav tõde, mida oleme kõik kogenud.

 

Sõbrad on eriti hinnas raskematel aegadel, nagu nüüd viimati ja edaspidigi, kui rabeleme tasapisi välja eriolukorrast.

 

 

Need nimetissõrmede otsa kinnitatud andurid (mis mõõdavad ja talletavad infot, sensors) ei ole hapnikumõõtjad, mis on väga olulised Covid-haigete jälgimisel kuna näitavad hapnikutaset inimese veres. 

 

Fotol on hoopis kamp väga terveid viienda klassi tüdrukuid kooli spordipäeval Tallinna Mustamäe Männi pargi läheduses läinud kesknädalal.

 

Harrastati orienteerumist, mille puhul kompass ja kaart ei ole kuhugi kadunud, kuid juurde on tulnud võistleja isiklik elektrooniline kontrollkaart ehk SI-kaart, mida näpuotsas kantaksegi.

 

SI on SPORT-identi nimeline märkesüsteem, millel on kaks komponenti: esimene on endaga kaasaskantav SI-kaart, (ka SI-pulk või SI-sõrm), mille seest on kiip (chip).

 

See kinnitatakse kummipaelaga näpu külge ja tihti ka lisa paelaga ümber käerandme.

Märkesüsteemi teine osa on kontrollpunktis olev kontrolljaam ehk SI-jaam. Vanasti oli igas kontrollpunktis oranž-valge orienteerumistähis, riidest avatud põhjaga kolmnurkne püstprisma  – need on endiselt kasutusel – ning erineva "hammasmustriga" klamber, millega märgistada oma kaart või paber.

 

Nüüd pistetakse kontrollpunktis SI-pulk SI-jaamas olevasse auku ning jaama tunnusnumber ja läbimise aeg salvestatakse automaatselt.

Foto: 5. klassi Elina E.

 

 

 

Selle kohta võiks öelda sõbrakäe mõõtu andev sõber "Käsi", kuigi võiks pidada ka skulptuuriks või kunsti-installatsiooniks.

Kilekinnas on teine abivahend, mis koos maskiga on viimase aasta jooksul palju isiklikumaks turvatunnet sisestavaks semuks saanud.

 

Huvitav on, kuidas erinevais paigus kaitsevahenditesse erinevalt suhtutakse.

 

Kanadas oli mul autos kaasas kilekinnas, mille alati kätte tõmbasin, kui autot tankisin ehk võtsin kütust, bensiini, pumba püstolit käes hoides.

 

Eestis läks see meelest ära ja pole kordagi teinud ega näinud-kuulnud, et keegi teine nõnda toimetaks. Õnneks olen terve ühe süsti saanu.

Fotol oleva sinise sõbrakäe lugu on järgmine: see on jääst pungil ning anti kaasa kell 1.30 öösel Tallinna ainsast kesklinna 24-tunnisest hambaarsti kabinetist, kuhu me abikaasaga läksime pärast külaskäiku Mustamäe haigla EMO (erakorralise meditsiini osakonna) traumapunkti.

 

Mees kukkus rattaga nii, et vajas õmblusi ninale ja huulde ning esihammas tuli õigesse asendisse panna ja lahastada. (Traadist või fiiberkiust lahas kinnitatakse täidisega hammaste külge.)

 

Oli 1. juuni, lastekaitsepäev. Lapsi tol päeval kaitsti, isa sai aga põntsu osaliseks.

 

Antud külm, kõva käsi oli järgneva ööpäeva jooksul kannatanule kaisukaru eest.

 

Vahe oli vaid selles, et lohutaja käis vähepeal jõuhetkedel sügavkülmas: 15 minti huulel, 20 minti sügavkülmas. Jäätunud sõrmi andis hästi huule alla igemele paigutada.

Antud hädas osutusid asendamatuteks sõpradeks rattakiiver ja hambaarst, kuna hambatraumade puhul on ülioluline saada viivitamatult abi, et hammas ning tema juurel oleva koe rakud jääksid ellu.

Rõõmsat ja ohutut sportimist lugejaile!

 

Foto ja tekst:
Riina Kindlam