Maarja Vaino

 

Empaatiata maailm toob varem või hiljem kaasa destruktiivse käitumise, kirjutab Maarja Vaino Postimehe Arvamusrubriigis.

Hiljuti ilmus Isaac Asimovi ulmeklassikasse kuuluv jutukogu «Mina, robot» terviklikuna eesti keeles. Raamat on mõnus lugemine, aga pealkirja laenasin sealt teistel põhjustel.

 

Tehisintellektist, selle võludest ja ohtudest räägitakse päris palju, vähem aga pööratakse tähelepanu sellele, mis toimub inimsusega.

 

On ilmne, et tehisintellekti arendamisega püütakse inimest taandada aina enam masinlikuks elemendiks.

 

See väljendub ka meie igapäevases keeles, kus meie juhtmed jooksevad kokku, me avame ajus kaustu ja ärevas olukorras kuumeneme üle.

Valgustusajast alates on inimest jõudumööda taandatud aina rohkem kehaliseks olendiks.

 

21. sajandil näib peaaegu kogu inimtegevus taanduvat ennekõike füüsilisele toimimisele, inimese materiaalsele funktsioneerimisele.

 

Kehakultusest on räägitud palju ning on tõsi, et keha on lihtsam pingutada kui vaimu.

 

Pole ka ime, kui inimkeha on hakatud aina rohkem nägema kui mehhanismi, millel on palju sarnasusi masinatega (kuigi masinad on loodud inimese eeskujul, mitte vastupidi).

Inimest tõlgendatakse aina rohkem kui olendit, mida saab taandada algoritmidele ja mille «vaim» pole muud kui tehnoloogiahiiglaste poolt manipuleeritav neuroloogiline reaktsioon.

 

Sealjuures nähakse seda kõike kui midagi head: tehnoloogiatega käib igal juhul kaasas positiivne märk, nagu mingi tulevikku suunatud lahendus kõikidele muredele.

Paari aasta eest ilmus eesti keeles Lewis Mumfordi kuulus teos «Masina müüt» (I–II), kust võib muuhulgas lugeda:

 

«Meie kaasaegsed on juba niivõrd tingitud pidama tehnoloogilist «progressi» millekski absoluutseks ja vastupandamatuks, kui piinarikkad, koledad, vaimunüristavad või psühholoogiliselt kahjustavad selle resultaadid ka ei oleks.»

Kuigi kirjutatud rohkem kui pool sajandit tagasi, on see lause praegu kehtivam kui kunagi varem.

Valusalt torkab see silma ka tänases Eestis, kui näeme, kuidas inimsus ikka ja jälle Exceli tabelist välja unustatakse.

 

Valitsuse kalduvus väärtustada rohkem ilusat numbritabelit kui reaalseid inimesi on saanud palju kriitikat, kuid nähtavaid tagajärgi ei paista sel olevat.

 

Inimlikud argumendid lihtsalt ei mõju. Ja sellepärast meenubki episood Asimovi raamatust, kus robot Cutie (Kenake, Nunnuke, Armsake?) otsustab inimesed juhtimispuldist eemaldada.

 

Tema väide on, et inimesed on muutunud ebaadekvaatseks ja ta määrab nad pensionile järgmise vestluse saatel:

«Kuule, Cutie, meie ei saa sinuga nõustuda. Meie oleme peremehed. See jaam on inimolendite kätetöö. Meiesarnaste inimolendite, kes elavad Maal ja teistel planeetidel. Jaam on ainult energia ülekandja.»

Cutie raputab tõsiselt pead. «Need on teil lihtsalt kinnisideed. Miks te nii väga ripute oma absoluutselt väära elust arusaamise küljes?»

Umbes samasugusena näeb mu meelest välja suurem osa dialooge valitseva võimu ja erinevate rahvagruppide vahel.

 

Olgu teemaks mis tahes, kui püütakse põhjendada inimlikke või rahvuslikke vajadusi ja väärtusi, on võimu vastus põhimõtteliselt samasugune kui Cutiel.

 

Miks me tõepoolest ripume igasuguste kinnisideede küljes, nagu näiteks iseseisev Eesti riik ja sellega kaasnev hingeelu, eesti keele ja kultuuri olulisus, eesti loodushoiu tähtsus, väiketootjate, laste huvihariduse ja kaugete külade elujõulisus, jne, jne?

Mehaaniliselt, tundetult mõtleva süsteemi vaatenurgast ei ole see loogiline käitumine, «Armsakese» silmis on selles palju tarbetut kulu.

 

Ma ei tea, miks see meenutab mulle üht Mumfordi tähelepanekut, millest ta kirjutab oma raamatus: antiikmaailmas määrati ametnikeks tihtipeale orjad (või endised orjad).

 

Nemad ei olnud harjunud mõtlema ja korraldusi täitsid nad eetilisi dilemmasid tundmata.

Seetõttu pole ka üllatav, et kultuuri puudutavates küsimustes käitutakse ükskõikselt, hoolimatult, isegi jõhkralt.

 

Kultuur on siiani olnud inimspetsiifiline valdkond, sealjuures seotud tihedalt emotsionaalse intelligentsusega (EQ), mis pole vähem tähtis kui intelligentsuskvoot (IQ).

 

Väärib märkimist, et IQ-tase on viimastel aastatel Euroopas murettekitavalt palju langenud.

 

Kardetavasti ei ole parem olukord ka EQga.

 

Samas on uuringud ammu tõestanud, et elus saavad paremini hakkama need, kellel IQ ja EQ on tasakaalus.

 

Seesama kehtib vältimatult ka juhirollis olijate puhul. Intellekt ilma emotsionaalse intelligentsuseta toob kaasa hingetuse, empaatiavõime puudumise.

Empaatiata maailm toob varem või hiljem kaasa destruktiivse käitumise, rääkimata sellest, et hingetutel inimestel ei ole ka erilist elu mõtet. Vaimse tervise probleemidest ja depressioonist räägitakse viimasel ajal palju, aga vähem süvenetakse nende murede algpõhjustesse.

 

Oluline faktor on humanitaaria ja kultuuri tähenduse järkjärguline taandumine «progressiivse» ja tehnokraatliku eluvaate ees.

 

Ja selle eluvaate pealetungi mõjul on taganemas ka Eesti kui iseseisev väärtusilm, mis hakkab üha enam liigituma «kinnisidee» ja «absoluutselt väära elust arusaamise» alla.

Ent ainult kultuuriväli suudab ainsa sisulise elemendina üht rahvast koos hoida.

 

Ja üksikisiku tasandil luua empaatiat, elu mõtestatust, hingerahu ning paljut muud inimeseks olemise juurde kuuluvat.

 

Ainult kultuuriliselt ühtne, vaimselt ärgas ja oma kodukohta armastav rahvas on valmis seda ka kaitsma kas või oma elu hinnaga – sellele võiks mõelda isegi kaitseministeeriumis.

Inimeste kaitsetahe on otseselt seotud kultuurikeskkonna elujõulisuse ja kodutunde tugevusega.

 

Exceli tabelist lähtuvad signaalid, mida praegu rahvale antakse, toimivad halvas suunas.

Mingi ebamäärase kultuuri ja kodutunde asemel eeldatakse vist lihtsalt robotlikku kuuletumist.

 

Valitsust näib ajendavat kinnisidee saavutada ideaalne vastavus mingi kindla arvutiprogrammiga.

Aga me ei ela arvutimängus.