Raul Pettai

 

On soovitatud, et kirjutaksin järjekordse loo eluolust USA-s.

 

Püüan seda nüüd teha, kuid kuna ma pole eriteadlane, siis on alljärgnev arutelu peamiselt  ülevaade, mitte detailne analüüs. 

 

Seegi on piiratud, sest vaatlusala on lai, nii ruumilises kui sisulises mõttes.

 

Alustan seepärast kõige akuutsema teemaga: koroonaviiruse levik Ameerikas ning ta katastroofiline mõju rahva elule. 

 
Esimesi jälgi epideemiast märgati 2020. aasta veebruaris, aga juba aprillis ületas USA-s haigete arv ühe miljoni ja surmaohvrite arv jõudis  60,000 juurde.  

 

Aasta hiljem on arvud vastavalt 30 miljonit ja 605,000 ehk teiste sõnadega 9% ja 0.2%  USA rahvastikust.

 

Arvud üksi ei anna veel täielikku pilti, sest lisaks inimkaotustele andis kiirelt leviv viirus kogu Ameerika elule, eelkõige tööstusele ja majandusele suure löögi.

 

Kuna uue viiruse vastu mingeid ravimeid veel polnud ja kuna see levib eeskätt hingeõhu ning otsese puudutuse kaudu, siis oli ainsaks kaitseks kanda vastavat maski ning vältida kontakte teiste inimestega.

 

See omakorda tähendas, et tühjenesid tänavad, ärid, tööstused, bürood jne, mis pani kogu USA majandusele ennenägematu piduri, sest inimühiskonna areng on ju rajatud kollektiivsele tegevusele.

 

Nii olid tagajärjed vastavalt rängad. Pruukis vaid lugeda igahommikust ajalehte, et näha olukorra tõsidust.  

Kuidas siis Ameerika asjaga toime tuli? Hoolimata rohketest ohvritest ja tagasilöökidest on praeguseks tehtud suuri edusamme, kui mõelda kasvõi laiaulatuslikule virtuaaltegevusele igal alal.

 

Tänu kiirelt arendatud vaktsiinidele, nagu Pfizer ja Moderna, pandi viirusele esimene, teoreetiline piir. 

 

Vaktsiini tegelik jaotamine üle kogu Ameerika ja miljonite süstide organiseerimine on aga olnud kolossaalne ettevõtmine, mis ikka veel jätkub.

 

Kõigele vaatamata on siiski vaktsineeritud juba 40% USA elanikkonnast, mis on tähelepanuväärne saavutus, arvestades rahvastiku suurust.

 

Eks siingi on eriarvamusi, sest on fanaatikuid ja pimeusklikke, kes vaktsiini ei usalda või on sellele põhimõtteliselt vastu.  

 

Teiseks, nüüd kus igakuine viiruseohvrite arv on tunduvalt vähenemas, tuleb lisaks võidelda kasvava passiivsusega vaktsineerimise alal.  

 

Nagu inimeste juhul ikka, kui oht on vähenemas lüüakse käega, sest soov on tasa teha nurjaläinud 2020 aasta suvi. 

 

Loodame vaid, et esile ei kerkiks mõni viiruse uus variant, millele senised vaktsiinid ei mõju.

Majanduses on näha hoogsat tõusu, nagu New Yorgi  börsiindeks Dow-Jones näitab, sest Ameerikale omast optimismi on laialt, ehkki on osalt tegemist n-ö seebimulli fenomeniga – tõuseb täna, lõhkeb homme, vastavalt viimastele uudistele.

 

Muidugi on üldine pilt majanduselule veel segane, sest näiteks Washingtoni poolt antud abirahad töötutele on paljusid motiveerinud paremat töökohta otsima ja tagajärjeks on, et uuestiavatud ärid ja ettevõtted kannatavad tööjõu puuduse all!    

Vaatleme lühidalt ka epideemia mõju USA sisepoliitikale, sest viirus tabas Ameerikat ülimalt ebasobival ajal.

 

Juba 2020 alguses, paralleelselt epideemia kasvuga, algas sügisese presidendivalimise võitlus.

 

Nii süvenes segadus kiirelt, ehkki president Trump lubas haigusele kolme nädalaga piir panna!

 

Kui siis novembris tehti lõpp Trumpi kontroversiaalsele valitsusele, jätkus äge käärimine  rahva hulgas (meenutagem 6. jaanuari meeleavaldust Washingtonis!), mille kõrval viirus jätkas oma hävitustööd.

 

Nii pidi uus president Biden riigilaeva tüüri üle võtma ajal, mil need kaks tormi erilise hooga märatsesid.

 

Tema sülle langes seega mitte ainult tavaline uue administratsiooni ametisse seadmine, vaid kogu riigi stabiliteedi restaureerimine.

 

Kui arvestada, et president Biden oli ametisse astudes juba 78, siis hoolimata kõigest, pean talle tunnustust avaldama ja soovima edu, sest tema kingades ma küll olla ei tahaks.

Lisaks kõigele on USA-s pead tõstmas mitmekülgne rassiprobleem.

 

Senisele, minevikust päritud mustade-valgete probleemile on lisandumas aasialaste vihkamine ning laienev antisemitism.

 

Peamiseks põhjuseks siin näib olevat  inimeste üldine ebakindlustunne.

 

Eks on harjutud kauaaegse USA esikohal olekuga, kuid nüüd on üha enam närvepingutav vahekord Hiina, Lähis-Ida, Venemaa ja teistega.

 

Nõrgemad meie hulgast haaravad siis relva järele ja ründavad kõiki, kes ette juhtuvad.

 

Enamus vaatab olukorrale siiski kainelt, kuigi on ilmne, et seisame uue ajastu, uute elutingimuste lävel, millega tuleb harjuda.

Isiklikult arvan, et ameeriklased tulevad probleemidega toime, sest ootamatult nõudlikke aegu on olnud varemgi.

 

Eks aitab, et siinne rahvas, tänu oma konstitutsioonile, ei kaldu äärmuslikesse lahendustesse.

 

Jah, raskusi ja kisa-kära on rohkelt, kuid lõpuks jäädakse siiski keskteele, ei kalduta kraavi vasakul ega paremal. 

 

Loodan, et olen eelnenud arutlusega andnud lugejaile küllaldase pildi USA hetkelisest seisundist.   

Lõpuks paar mõtet siinse eestlaskonna kohta, sest on möödunud 70 aastat kui Ameerikasse saabusime.

 

Midagi aga ei kesta igavesti ja nii on ka meie ühiskonnast suur osa lavalt lahkunud.  

 

Siiski, tänu eesti meelele kannavad nooremad generatsioonid eesti ettevõtmisi tänuväärselt edasi, ka kui eesti kirjakeelega on raskusi.  

 

Olen seepärast kindel, et kui kord viirusehäda USA-s  vaibub, elustuvad taas siinsed eesti üritused.