Perekond Leevald 16. veebr. 1937 Valgas (küüditati 14. juunil 1941). Vasakult Riina, ema Alide, Maie (ema süles) ja Ants. Nad viidi Tomski oblasti kõige põhjapoolsemasse Aleksandrovski rajooni. Foto Riina Leevaldi kogust lehelt okupatsioon.ee 

 

Poliitiline instinkt 1990  ja 2021

1990

Eestis ilmub ajakiri Riigikogu toimetised, milles Tunne Kelam iseseisvuse taastamise üle arutledes kasutab väljendit terve instinkt:

1990. aastal iseseisvuse taastanud Eesti liidrite esmane terve instinkt oli üritada jõuda ühinenud Euroopasse nii kiiresti kui võimalik. Polnud kahtlust, et nõukoguliku taagaga kusagile vahetsooni jäädes närtsinuks meie värskelt võidetud iseseisvus õige pea.

Samas tsiteerib Tunne Kelam Lennart Merd, kes igal võimalusel rõhutas meie olemist Euroopas juba tuhandeid aastaid:

... Euroopasse pole meil vaja minna – oleme ju olnud üle tuhande aasta Euroopas ajalooliselt ja kultuuriliselt. Probleem oli lihtsalt selles, et sellest Euroopast oli meid viimased pool sajandit vägivaldselt isoleeritud.

(“Riigikogu toimetised”, https://rito.riigikogu.ee/teema/poliitiline-mote/, Eesti teel muutuvasse Euroopasse)

Euroopast vägivaldselt isoleeritud, valitses inimeste hävitamine – valitsesid kodudest välja ajamised, küüditamised, terror, repressioonid ning hilisematel kümnenditel jätkus inimeste aktiivne sorteerimine päritolu, süsteemile lojaalsuse järgi, nn uue inimtüübi tegemine.

Seepärast oli meie poliitiline instinkt õpetanud, viimased pool sajandit vägivaldselt isoleeritud olukorrast tuleb välja murda tegelikult.

 

2021

Sellepärast on ülioluline, et ka Euroopa Parlament mälestas juuniküüditamise ohvreid kolmapäeval, 9. juunil 2021, öeldes, et “Juuniküüditamise 80. aastapäeva eel toimus parlamendis ohvrite mälestuseks arutelu, kus parlamendiliikmed rõhutasid, et Euroopas toimunud inimsusevastastest kuritegudest tuleb enam rääkida.

Parlamendiliikmed leidsid, et 14. juunil 1941 alanud Nõukogude võimude poolt korraldatud massilised küüditamised Balti riikidest ja Poolast vajavad senisest enam tähelepanu, sest paljud eurooplased pole neist sündmustest teadlikud ning Euroopa Liit pole siiani küüditamisi ühtselt inimsusevastaseks kuriteoks tunnistanud.

Lisaks toonitasid ja imestasid Euroopa Parlamendi liikmed, et paljude küüditatute saatus on senini, ka veel 80 aastat hiljem teadmata. Miks ei ole iga inimese saatust senini välja uuritud?

Euroopa Parlamendis tõdeti, et Molotov-Ribbentropi pakti allkirjastamine natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 23. augustil 1939 avas tumeda peatüki Euroopa ajaloos ja sillutas teed Teisele maailmasõjale. Tänane mälestus näitab, et peame heitma valgust mõlema režiimi kuritegudele.

Kommunismi kuriteod – küüditamised ja gulagid – on ka osa kogu Euroopa loost.”

Euroopa Parlamendi arutajad on kindlad, et küüditamine peab olema tunnistatud inimsusevastaseks kuriteoks.

Näeme, et aastal 2021 tõuseb suur küsimus – millistel väärtustel põhineb Euroopa ning kas neid väärtusi järgitakse – Euroopas ei ole normaalne, et inimene kaob ja inimest ei otsita, et inimesel pole väärtust.

 

Seda ei hakata kunagi pidama normaalseks kuni väärtustatakse inimkeskset ühiskonda.

See ongi veelahe normaalse inimesekeskse ühiskonna ja totalitaarse süsteemi vahel.

Meie oleme teinud valiku inimkeskse ühiskonna poolt.

Aga kuna meie ühiskonnas on kogemus vägivaldselt isoleeritud viiekümnest aastast, totalitaarsüsteemi õudustest inimeste, kultuuri, ühiskonna hävitamisest, siis meie peame neid kogemusi ja teadmisi  inimkeskse kultuurmaailmaga jagama!

 

 

Eesti rahva kannatuste aasta 1940-1941

Aastal 1943 avaldasid noored juristid Boris Pärl jt Eesti rahva kannatuste aasta 1940-1941, mille 1. köide (360 lk) annabki ülevaate 1940-1941 Stalini rünnakutest Eestile; ENSV loomise komöödia; Eesti sõjavägi bolševistliku hävitusaastal; NKVD mõrvarikäed eesti rahva kallal; Küüditamine; eestlased Eesti vabastamisest Saksa sõjaväe poolt 1941.

 

Eesti rahva kannatuste aasta II köide (437 lk) annab ülevaate kultuurigenotsiidist. Kannatuste aastat trükiti 25000 eksemplari, see oli keelatud teoste esinimekirjas, teose autoreid otsiti Eesti NSVs, et represseerida.

Nüüd 80 aastat hiljem 1940 - 1941 aasta ENSV arhiividokumente uurides võime näha, kui süsteemselt võeti kohe 1940 suvel ette Eesti Vabariigi hävitamine riigina, inimestena/inimkvaliteedina, kultuurina ning kui plaanipäraselt täpselt algas NSVL - Moskva totalitaarsüsteemi juurutamine. Näeme, et hävituse detailset suurplaani ei olnud tehtud paari nädalaga 1940, sellise mastaabiga ettevalmistus oli võtnud aastaid.

 

 

Poliitilised juhendid 1940-1941

Lugesin Nikolai Karotammele saadetud kirju, EKP Keskkomiteele saadetud juhendeid 1940-1941, EKP KK osakondade, sh propagandaosakonna dokumente. Imestasin pidevalt, kui kiirelt süsteemselt ja detailselt võeti ette kogu Eesti meelelaad lõpetada.

Eestit hakati ümber tegema bolševistlikuks töölaagriks, selleks saadeti  teistlaadi juhendeid Moskva asutuste seltsimeestelt, toon tüüpilisi näiteid:

1. Kõigepealt seati sisse ateism, jumalaeitus, mille  salaplaan nägi ette paari aasta jooksul kirikud Eestis sulgeda nii, et sulgemine ei tuleks mitte väljapoolt korraldusena, vaid seestpoolt. Plaaniti kirikuhävitusaktiivi kasvatamist, koolitamist mõtteviisi levitamiseks ja praktiliseks kirikute sulgemiseks Eestis.
2. Seati sisse aktiivne noortetöö, et tekitada uus “klass”, kes on õige ideoloogia kandjad aktivistid, et viia ellu Moskvast saadud suuniseid – selleks tehti aktiivile tutvumisreise Moskvasse. Noortel aktivistidel aga tekkisid õpperaskused, millest kirjutati vaid salajastes infolehtedes. Siiski oli mentaalne pööre toime pandud – haridus pöördus teadmispõhisuselt  poliitsuhte põhjale, mis jäigi selliseks pooleks sajandiks.
3. Alustati uut tüüpi ajakirjandust ja sai alguse bolševismi ajakirjanduskursus EKP KK juures, nn ajakirjanikekooli värvati eriti usaldusväärne kaader, kursusi suunati-juhendati Leningradist.
Õppekavas domineeris Nõukogude Liidu ja kommunistliku partei (NLKP) ajalugu, mida oli kümme korda rohkem kui tänapäeval Tartu ülikooli ajakirjandusüliõpilastele õpetatav Eesti ajakirjanduse ajalugu ca 20 õppetunniga.
4. Seati sisse kohustuslik leninism-stalinism, mida pidid kõik süsteemis töötajad õppima ise, järgima töödes ja kõnedes, propageerima. Bolševismi kanoonilisi põhiteoseid oli ca 10.
5. Seati sisse uute ideoloogiliste tähtpäevade süsteem, milles eriline instruktsioon saabus Moskvast 15. jaanuaril 1941, kuidas tuleb tähistada V. I. Lenini 17. surma-aastapäeva kõikides töökollektiivides ja linnade keskustes üle Eesti NSV, saadeti miitingute valmis kõned. See oli ka esimene üleliiduline ideoloogiaoperatsioon, kuhu Eesti NSV täielikult haarati.
5. Seati sisse GLAVLIT – NSVL kui totalitaarriigi tsensuuriaparaat, mis alustas Eesti vaimse pärandi süsteemset plaanipärast hävitamist. Näiteks raamatuhävitamine käis kirvega, maksti tükitöö alusel. Glavliti juhataja oli Olga Lauristin.
6. Käivitati aktiivne ettevalmistus sõjaks, noorte suunamine sõjaharjutustele ja vene keele õppimisele sõjaliseks tarbeks. Eriti intensiivselt Petseris. Sõjaväljaõpe käis Moskva üldväljaõppe alt.
7. Käis üldine mentaalsusvahetus – piduliku bolševismi juurutus. Pidulik bolševism hõlmab puhkpillimuusikat ja kõrgetasemelisi esinejaid Leningradist-Moskvast. Eesti NSVs läbi viidud valimiste tähtis punkt polnud mitte sisu, vaid võimusuhte uuendus – see pidi olema pidulik, kunstiliselt kõrgtase vene kunstimeistrite abi ja maitsega.
8. Uut sotsiaalset võrgustikku kujundatakse eriti 1941 aastal aktiivselt, korraldatakse rohkelt spordivõistlusi, käib inimeste “'mobiliseerimine” spordi kaudu.
9. Juunikuu 1941 küüditamise ettevalmistus käis aktiivselt, samas käseb Moskva suurejooneliselt tähistada Eesti NSV 1. aastapäeva suure pidulikkuse ja paraadidega juunikuus 1941.  

 

Küüditamine toimub 14. juunil.

Sellest EKP KK saladokumentides otseselt ei räägita, ent juuni algul saadetakse Moskvasse palve, et Eesti NSV raudteejaamadesse saadetaks juunikuus 1941 esinema NSV Liidu parimad kunstiansamblid, et toimuksid esinemised Eesti linnade raudteejaamades, lõbusad ja pidulikud, et pakkuda nõukogude eestlastele nõukogude kunstielamusi raudteejaamades.

 

Maarja Pärl-Lõhmus