Kristel Vilbaste

 

Eesti on jaanieelses letargias. Kuumus 33 kraadi võtab maha ka muidu Vahemere ääres samas soojas talvitama harjunud põhjamaalased.

 

Selles kuumuses mõeldakse hirmuga jaaniõhtule ja võidupühale, mil iga pisimgi tuleleek võib sütitada suurema – tõelise kahjutule.

Vaikseks on jäänud poliitilised arutelud, Isamaa suurkogul pääses taasiseseisvumise-järgne kõige isamaalisem partei kerge ehmatusega ja nüüd saab kogu riik rahulikult keskenduda presidendiotsimisele.

 

Poliitikud teevad salakokkuleppeid tagatubades, aga karta on, et läheb nii nagu eelminegi kord, mängu tuleb „must hobune“.

 

Väljapakutud poliitikud-kandidaadid panevad rahva nina kirtsutama, praegune ainuke tõsiseltvõetav kandidaat on Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kelle vaimulik ja loodusteadlase taust ning rahulik meel on inimestele sümpaatne, aga kas see ka poliitikutele sobib?

 

Praegune president pole välja tulnud „Orissaare seenelise“ solvangust ja on vist maailma kõige suurema kleidikollektsiooniga riigijuht kogu maailmas, temale ei jõudnud kleidimaaniaga ilmselt järgi ka eelmise presidendi proua kahe ametiajaga.

 

Laristamist rahvas ei andesta. Peab juhtuma ime, et ta uuesti ära valitaks.

Paraku pole ühelgi praegusel kandidaadil ette näidata tõelisi vägitegusid nagu meie kunagistel rahvavanematel.

 

Ma mõtlen päris kauget aegade hämaruse rahvavanemaid, kellel pole me riigis järgi ei hauaküngast nagu teistel Euroopa rahvastel ja vahel ei tule isegi nimi meelde, aga sadade aastate taha on suust suhu jõudnud nende teod.

Mõni aasta tagasi õnnestus mul internetioksjonilt osta Matthias Johann Eiseni 1920. aastal väljaantud raamat “Teised Eesti kohalikud muistejutud”, mis ka veebis üleval on. Aga mulle meeldib raamatuid lugeda paberraamatuna.

Ja ma ei kahetse tollast ostu, raamat on väärt palju enam kui väljakäidud raha.

 

Selles on kirjas meie kaudne ajalugu, see on hea kokkuvõte olemasolevatest maavanematest või teisisõnu meie presidentidest – vägimeestest ja... ka väginaistest.

Just viimane hämmastas mind kõige rohkem.

 

Eiseni rahvajuttudel põhinevad lood on välja toonud ühiskonnakorralduse, osaliselt ka haldusjaotuse, mis meil sajandite eest oli.

Küllap see on aimatav maalinnade ja praeguste linnade järgi, aga nimeliselt tunda vanu rahvavanemaid, ega me neid ju palju ei tea.

 

Teame Lembitut ja veel mõnda vanemat kroonikate järgi, ilmselt neid rahvavanemaid, kes olid poliitiliselt osavamad saksa vägedega läbirääkimiste teele asuma.

Aga rahva seas hinnatud kangelaste nimed said meieni kanduda vaid suust suhu. Ja üllatav, et neid nimesid sada aastat tagasi veel teati.

Küllap on meie vägimeeste ja väginaiste unustamisele palju kaasa aidanud Kreutzwaldi “Kalevipoja” eepos, kui ühele kangelaskujule omistati kogu rahvajuttudes edasikantu.

Ja kui aus olla, siis Kalevipoja kuju ei ole ju üdini meeldiv tüüp.

 

Mis saab kena olla Saarepiiga vägistamises või Soome sepa poja tapmises?

 

Aga küllap on väärtushinnangud olnud ajast aega erinevad ja on ju tänapäevalgi poliitikutel kombeks “õilsa asja nimel” tehtud pattusid õigeks lugeda.

Vägimeesteks olid vanasti küll pigem suured ja vägevad – Baruto mõõtu mehed.

 

Näiteks Rõuge vägimees Tõrdu, kes elas Mustajõe ääres, pikkuseks räägitakse olevat olnud 9-10 jalga ja neli jalga paks, seega siis umbes 2.80 pikk ja meeter kakskümmend paks. Arvata võib, et tegemist on väikese liialdusega, aga näiteks 2.20 pikkusega mees võinuks ta ilmselt olla.

 

Selline mees söönud teo leiba päevas ära ja seitsmepangelise pajatäie leent. Jõudu olnud tal vähemalt paarikümne mehe eest.

Vägimehed olid ka suured ringiaskeldajad.

 

Näiteks Setu vägimees kandis päevas seitse paari saapaid läbi, aga see-eest ehitas ta valmis ka Petseri linna ja kloostri, kaevanud koopad ja maa-aluse tee.

 

Setu vägimehelt laenas Kreutzwald ilmselt ka Kalevipoja lõpu, sest kui vägimehele ihnsad linnaisad enam uusi saapaid ei andnud, siis keeras ta oma aega oodates kaljukoopasse magama.

Pärnumaal Jakobi kihelkonnas elanud kohe mitu vägimeest – Viidu, Tani ja Nadi.

 

Viidu elanud Virussaares Vee vallas, Nadi asunud Parasmaa vallas Naissaare soos oma kantsis, Tani aga Taidrasaares. Esimesed kaks olnud head valitsejad, aga Tani hakanud teisi röövima.

Aga Pärnumaal oli ka oma vägineitsi – Türga neitsi, kes elanud Ange Akopere mäel.

 

Tema aidanud ehitada Jakobi kirikut, aga sai lõpuks suuri kive tõstes ilmselt infarkti ja on maetud kiriku alla.

Virtsu vägimehe nimi on juttudehõlmas kaduma läinud ja temast jutustatakse kui vanapaganast.

 

Küllap ta üks vana paganausku rahvavanem oligi. Oleks tema tegemised teoks saanud, siis oleks meil praegu Saaremaa sild valmis olnud.

 

Kahjuks läksid tal kive kokku kandes põllepaelad katki või sai tänapäevases mõttes natuke arutul projektil lihtsalt raha otsa ja ta otsustas väinast läbisõitvaid laevu riisuma hakata ja nii ta ka oma otsa leidis, üks sõjalaev lasi ta kahurist lihtsalt maha.

Aga vanapaganate ehk siis paganausku vanematest on veel üks parem lugu.

 

Nimelt elasid Karksis kolmes Põrgus ehk siis mõnusas allikaveega koopas, mujalt väljatõrjutud paganausku pealikud – Karksi lossi juures asuva allika lähedal elanud vanem nimega Lasna.

 

Koodioru liivakivikoobaste juures Lisna.

 

Eisen kirjutab, et Mäkistes ehk siis Polli lähedal Maimu allika juures elanud “vägimehe nimi on meie ajal ununud”.

Ilmselt olid nad kõik hõimlased, sest rahvajuttudes on nemad ja nende naised tuntud leivalabida üksteisele pidevas viskamises-laenamises.

 

Eisen kirjeldab veel seda, et laenati kõiki koduseid tööriistu.

 

Kolme suguluses oleva vägimehe motiiv on meie kangelaslugudes tegelikult üsna levinud.

Aga pidevalt külarahvale head tegevate Karksi vägimeeste loo juures on ka üks huvitav juturida: “Wägi-mehed elanud väga vanadeks. Nende elu ajal asunud nende ümbrusesse ikka enam ristiinimesi. Vägimehed selle vasta olnud ju muistsest ajast peale paganad.

Uuemal ajal on sellepärast vägimehi hakatud vanadekspaganateks nimetama.”

Küllap siin ongi oma tõetera, 19. sajandi vennastekoguduse liikumine katkestas väga paljud vanad lood ja kombed, “Kalevipoja” kirjapanek kinnistas selle meie ainuajalooks.

 

Kusjuures tsensuur keelas ära “Kalevipoja” ees asunud “Esiandeks” ülipõneva peatüki.

Siiski on saarlased oma kangelased kirjasõnasse valanud.

 

Nii teame me Suures Tõllust ja tema naisest Piretist. Kusjuures von Tollid, kes ilmselt just selle vägimehe järeltulijad, on tõesti kahemeetrised mehed.

 

Kahjuks pole aga mälestusi säilinud peale ühe loo vägineitsist Maretist, kes vapralt naiste võimu eest Saaremaal võitles ja ratsa torupilli puhudes läbi Saaremaa ratsutas.

 

Järeleandmatu naisena sai talle küll osaks hukk, aga see võis olla ka Saaremaa uhkete meeste kaotuste algus.

Ja on raamatuna välja antud ka Jegard Kõmmuse poolt kokkukogutud Hiiumaa Leigri ja tema naise Tiiu lood.

Aga Ugandi vägimeeste ja Kuusalu kangelaste lood?

 

Kas õnnestub veel kildhaaval arhiivide ja vanavanaemade unejuttudest üles leida nende elulood ja vägiteod?