Jüri Trei, eruohvitser ja diplomaat

 

Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta.

 

See ütlemine iseloomustab suurepäraselt tekkinud olukorda, kus väidetavalt eelarve kokkuhoiukärbete vajadusel plaanitakse likvideerida mitmed minu arvates meie riigikaitse seisukohalt olulised ja vajalikud instantsid: muusikakollektiivid ja vaimulikud Eesti kaitseväes.

Igapäevaseid arenguid jälgides on piinlik, et otsustajad on ära unustanud tõiga, et orkestritega on lahingusse mindud ja neid ka võidetud.

 

Kui muusika mängib, siis kahurid vaikivad.

 

Lisaks veel, et muusika on meie riiklikus iseseisvusloos olnud määrava tähtsusega ning sama peame nentima ka vaimulike puhul.

Kõige ebameeldivamal moel üllatab mind see, et on otsustatud hakata hävitama osiseid kultuuriraamistikust, millel riiklik mõte suuresti seisab.

 

Mureliku näoga  küsin, mis võiks olla järgmised ettevõtmised, millega meie iseseisvuse mõttelaadi lõhutakse.

 

Need orkestrid, millest praegu riiklikus kokkuhoiupoliitikas räägitakse, on Eesti sümbol.

 

Oleme tundnud nende üle uhkust, tihti on nad esindanud meid rahvusvahelistel üritustel, olles Eesti visiitkaardiks.

 

Kaitseväe vaimulikega, kes olid meie rahvaväe innustajaiks ja hingetrööstijaiks Vabadussõjas ning üheksakümnendatel meie kaitseväe taassünni õnnistajaiks  on sama lugu – just  vastupidi, me  peaksime nende vastu tundma sügavat austust.

Peaksime vaatama laiemat pilti, mitte hoidma fookuses kuivade arvudega täidetud Exceli tabelit, mis näitab, et kokku on võimalik hoida pool miljonit.

 

Kokku saaks hoida kümneid miljoneid, kui targalt valitseda.

 

Võiks palju ja konkreetselt kritiseerida hoopiski tava püstitada uusi suurehitisi, mida hiljem ei suudeta üleval pidada.

Mul oli au aastaid korraldada ja nõustada meie riiklikke suurüritusi, sealhulgas ka Eesti Vabariigi aastapäevade ning Võidupühade paraade.

 

Kui ohvitser, isamaalane ja diplomaat kinnitan oma kogemustele toetudes, et nullist riiklike tseremooniate kava üles ehitades, ehitasime üles Eesti Vabariiki.

 

Toonast tööd lammutama hakata on vastutustundetu, aga just seda praeguse kärpestrateegia elluviimisega kavandatakse.

 

Kui kultuur mureneb ja unustatakse meie ajalugu ning inimestelt võetakse vaimustus ideest, siis mis jääb järele?

 

Relvad üksi ei võitle – inimene, temast lugupidamine ja tema vajaduste mõistmine on olulisemad, tegutsemise teadlikkus ning isamaa-armastus ei arene vaid õhust, see on kasvatus, milles meie ajaloolised sümbolid mängivad tähtsat rolli.

 

Viimast aga peab toitma ja hoidma.

 

Niisugust inimest  ei saa luua või teha riigihanke ega  ajutise projekti korras. Isamaalisuse mõtestamine ja kaitsetahte kasvatamine sünnib aastakümnetega, hoolikalt ja targalt, kivi kivi peale  ladudes.

 

Lammutada on lihtsam kui kord lõhutut üles ehitada.

Väheste, väga väheste rahaliste ressursside pinnalt  asutasime need orkestrid ja panime kaitseväkke ametisse vaimulikud, leidsime siis, et see kõik on oluline ja teeme seda Eesti tuleviku nimel. Kokkuhoidu ei saa teha loodut lammutades.

Nõutavad on  sisulised auditid, et uurida, kus laristatakse ning kulutatakse lahke käega ja mõttetult maksumaksja raha.

 

Ärgem hakakem lõhkuma vundamenti, millele on rajatud ohvitseride, vaimulike ning teiste isamaalikult ning riigimehelikult mõtlevate inimeste toel Eesti riik.

 

Ma ei näe, et enne lammutamist oleks üheksa korda mõõdetud.