Kristel Vilbaste,

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

Eestimaa on jälle täis päikesekülla ja ligi kolmekümnekraadised ilmad rõõmustavad inimesi.

 

Pole ju seda sooja siin põhjamaal kunagi üleliia.

 

Tõsi 30 kraadi ja üle selle, mis mõnel päeval päikesega olnud on, paneb vanemad inimesed ohkima ja päästeameti jagama teateid, et ärge jätke lapsi ja koeri autosse.

 

 

Tegelikult ei oskagi põhjamaalane selles ootamatus „kuumas“, mis lõunamaade elanikke isegi naerma ajab, käituda.

 

Ei peeta lõunapausi ega jooda isegi piisavalt vett.

 

Õnneks, ütlevad vanemad inimesed, ei kesta see põuatrall meil kunagi igavesti.

 

Küllap varsti jälle sajab ja kütame keset suve ahjusid.

 

Aga soojus lööb me maa selgelt kahte lehte, need, kes kiidavad mõnusat suplusilma ja on päikesest pruuniks põlenud nahaga päevad läbi merevees ning need, kes nutavad närbuvate taimede pärast.

 

Viimased lohistavad öö läbi kastmisvoolikuid ühest aianurgast teise, nii et juba raadiost hoiatatakse kraanivee kastmiseks kasutamise eest, et joogivesi saab linnades otsa, ja vaatavad ilmateadet, kas see üksik äikesepilv sajab nende kodu kohal alla või ei.

 

Aga igale poole vihma ei jätku ja põlluviljad hakkavad närbuma, heinamaadel on laiema lehega taimed juba lehed laiali visanud ja krõmpskuivaks kuivanud, nii et heinategu on praegu lustiline.

 

Kas see ka piisava talveheina loomadele tagab, on veel teadmata.

 

Aga just niitmise taasleitud mood on Eestimaad vallutamas. Vikatiga niitmise mood.

 

Loodud on omaette sotsiaalmeedia rühm Vikatihuvilised, mille kaudu saab tellida väljamaa kalleid vikateid, mis kallimadki kui mootoriga heinajõristajad.

 

Hea vikat on tõusnud au sisse ja keegi ei „pane vikateid enam põõsasse“ nagu kirjandusklassikast mäletame.

 

Korraldatakse vikatiga niitmise õppepäevi, tasu eest saab minna vikatiga niitmise talgutele, mitmel pool selgitatakse võistlusega välja parim nais- ja meesniitja ja nende osavus hakkab jõudma tagasi vanaaegsete meistrite tasemele.

 

Lastele korraldatati näiteks Võrus Lastefestivalil vikatiga niitmise õpetus, tassiti laste ette vanad loorehad ja tõsteti heina rõuku.

 

Ja tõesti, vahepeal on kasvanud juba üks põlvkond, kes niitmisest lugedes õlgu kehitab ja ei saa aru, mis on vikatilaul.

Eelmisel nädalavahetusel näitasin taimede õpitoas osalenutele ka vikatiga niitmise põhialuseid ja selgus, et... pea igal 50-aastasel on veel mälus ja kehas heinategemise kogemus.

 

Aga noorematel tõesti mitte.

 

Kõige vahvam oli kuulata vikatilaulu, kuidas eri kohtadest kokkusõitnud inimestel oli täiesti erinev vikati luiskamise viis.

 

Kes tõmbas luisuga pika helikaare, kes lasi lühikesi teravaid teritamiskaari.

 

Kel on rahu tegemistes, kelle kätes aga lõbus tugev tegutsemislust.

 

Lapsepõlves kartsin just kõige enam vikati luiskamist, sest korra olen, endal ka küüne maha tõmmanud.

 

Aga minu põlvkonnaga saigi vist vikatiga heinategemine otsa.

 

Minu laste maakodu ellu kuulus juba trimmeri ja murutraktoriga niitmine ning vanemate inimeste ohkimine, et kes siis traktoriga hobusele heina teeb.

 

Aga mõnevõrra kahju on tõesti asjadest, mis minu põlvkonna lapsepõlve kuulusid ja mida praegu vanaemadena oma lastelaste ellu tagasi tahame tuua.

 

Olla heinaaja pepredest kihelev ja parmudest puretud kuulus suvede juurde.

 

Aga ka see lõhn, mis seda saatis.

 

Mäletan eriti selgelt üht heina kokkupanemise nädalavahetust, kuidas eraldiseisval heinamaatükil kõigepealt hobuse loorehaga heina kokku kaarutasime.

 

Suurde ausse oli tõstetud see laps, kes sai koos vanaemaga suure raudreha augulisele toolile tõusta ja heinavaalu lõpus täiest jõust kangi tõstes looreha piid üles tõsta.

 

Teised pidid samal ajal rehadega puhtaks vaalutatud alasid rehadega üle riisuma, kui kuskile midagi maha jäi.

 

Plastmassreha oli siis veel leiutamata.

 

Ja puust pulkadega heinarehaga tuli eriti ettevaatlikult käituda, sest tugevamini vastu maad surudes võis rehapulk murduda ja hambulise rehaga koju tagasi minna oli häbiasi, tõsi, vanaisa kinnitas rehale uued saarepuust pulgad üsna kiiresti.

 

Väga põnev oli mõni päev heinarõukude all mängida ka peitust, seni kui hein nendel veel tahenes.

 

Heinarõukudes me magamas ei käinud, aga mäletan veel ülikoolipõlvest, et kui hääletades öö peale sai jäädud, siis sai suvel pugeda heinarõuku ja mõnusas heintest majakeses öö veeta, heinte sees oli magada soe ja sääsed ei pääsenud ligi nagu tänapäeva telkides.

 

Eriline oli aga see päev, kui heina hakati küüni vedama.

 

Siis oli abilisi ka kaugemalt, kogu suguvõsa aeti kokku.

 

Hobuseid oli tollal, kolhoosiajal, järgi vaid üksikutes majapidamistes.

 

Kui kolhoosis käis heinategemine juba traktoriga, siis talus oma lehmadele ikka vikati ja hobusega.

 

Oma endise talu maadel selle tegemine oli otsekui suguvõsa kokkutulek.

 

Heina hobusevankrile hangumine oli lõbus, meestele raske töö, aga lapsed upitati üles vankrikoorma peale heinu kokku tallama.

 

Pidi küll hoolas olema, et halja hanguora ette ei sattunud ja vahel juhtus, et heinahangutäiest volksas välja ka rasvane rästik.

 

Aga see kätestkinni tants seal kuhja otsas on jäänud lõbusana meelde.

 

Seda enam, et selle kõrge vankrikuhja otsas sai ka küüni sõita.

 

Julgemad said koos koormaga küüniuksest sisse sõita, aga see oli ohtlik, et pead ära ei löö.

 

Mõnikord upitati mõni laps ka hobuse seljale sõitma.

 

Ja üht korda mäletan eriti, kui hobusejuht natuke hooletu oli ja karjakaevule liiga lähedale sõitis ja ratas vastu kaevu põrgates koorma külili ajas, see liug heinakoorma otsast oli natuke hirmuäratav, aga takkajärgi põnevam kui ükskõik milline tänapäevane uhke liumägi.

 

Ka küünis oli heina kinnitallamine laste ja naiste töö.

 

Mingil hetkel lasti meid vabaks ja heinamaale enam kaasa minema ei pidanud, siis võisime küüni aamipalgi pealt sooritada hüppeid heintesse, kel oli julgust kõrgemalt hüpata, see oli võidumees.

 

Suitsupääsukeste lõbus vidin kõike seda saatmas.

 

Ka heinaveo õhtud olid lõbusad, suitsusaun oli kuumaks köetud ja siis aeti kõik heinatolmused lapsed riburada veidi lihasuitsutamise järel lõhnavatele lavalaudadele istuma, küürimise osa mulle eriti ei meeldinud, küll aga suur kausitäis vett üle pea.

 

Ja siis läks asi eriti toredaks.

 

Heinalistele oli tehtud suur pajatäis kartuleid, praeti sedasama lõhnavat lihaaidast toodud suitsusinki ja tehti valget kastet, kurgisalatit, lõpmata kuhi kuldkollase südamega härjasilmasid, vanaema oli küpsetanud hiigelsuured biskviitkoogid, mille peal veidi suhkrut krõbises ja millele võis suure lusikaga värsket metsmaasikamoosi panna.

 

Vanemad inimesed jõid sõstardest tehtud koduveini, mida ka vahel lastele mekkida anti, rohkem küll käisime peretoas salaja koduõlle vahtu maitsmas.

 

Ja siis need lõputud kaardimängud, just „linnade-põletamise“ peale võisime poolde öösse kaarte tagudes naerda.

 

Kuni üks või teine ära kustus ja valgete linaste rulliga sirgeksklopitud veidi karedate linade vahele ööund magama viidi.

 

Tõenäoliselt ei tule sellist aega enam kunagi tagasi, aga kui maakodudes või festivalil lapsed seda näevadki, siis oskavad tervislikumast Eestist unistada.

 

Vähemalt suvel.