"Eesti haridusministeerium on kutsunud kokku praktikutest koosneva töörühma, kes koostab haridussüsteemi eesti keelele ülemineku kava.

On ette nähtud, et koolisüsteem läheks täielikult üle eestikeelsele õppele 2035. aastaks."

On uskumatu, et peale 30 aastat iseseisvust pole Eestis teadlased uurinud keeleõpet ja ikka veel koostatakse igasuguseid “ülemineku kavasid”, kui ometi uurimused näitavad, et kõik, mis vaja: tuleb alata laste koolitamist eestikeelsest lasteaiast!

Pealegi on vist Eesti ainukene riik, kus sisserännanud välismaalased ei pea oma lapsi riigikeelsesse kooli panema ning riik peab ülal kakskeelset koolisüsteemi.

Neuroteadlane dr Penfield leidis, et ajukahjustuse korral oli lastel võimalik uuesti rääkima õppida, aga mitte täiskasvanutel.

Ka leidis ta, et teise keele õppimine toimus kergesti alla 10-aastastel.

Hiljem on palju raskem omandada teist keelt ilma aktsendita, sest vähemalt kuni 6-7 eluaastani on suu ja keel väga painduv ja laps on võimeline hääldama kõiki häälikuid.

Teadlane avastas ka, et laps, kes varakult kuuleb teist keelt ja omandab selle, saab sellest suurt kasu – ta on keskmiselt 12-13-aastaselt ükskeelsest lapsest arengus kaks aastat ees.

(Nüüdseks on Wikipedias rohkem uurimusi sellel alal kui siis, kui dr Penfieldi uurimusest ülikoolis laste psühholoogia kursusel kirjutasin).

Hiljem elus on kakskeelsel inimesel kergem lahendada probleeme, sest iga keel näeb probleemi eri nurga alt.

Seega on Eesti juba 30 aastat aega kaotanud.

Kas tõesti kardetakse venelaste vastupanu nii hullusti?

Kas meie keeleteadlased pole tõesti kakskeelsuse kasu uurinud?

Kui keegi eestlastest peaks Venemaale minema, tuleb tal kohe riigikeelsesse kooli minna. Samuti läänemaailmas.

 

Miks siis ei nõuta kõigil lastel astumist Eestis riigikeelsesse kooli?

Vist on Eesti ainuke maa, kus seda ei nõuta?

Tuleb teha lastevanematele selgeks, kui kasulik on kasvatada laps kak skeelseks ja et see on riigi seadus.

Ja kui palju on riik majanduslikult kaotanud kahes süsteemis koolide ülalpidamise pealt?

Kes tahab omakeelset kooli lapsele, loogu ja maksku ise sellise kooli eest, aga ka seal peab olema riigikeel üheks õppeaineks.

Kõige lihtsam on ju vähemalt viieaastastel lastel alustada eestikeelses lasteaias, või eel-lasteaias, kus räägitakse ainult eesti keelt.

Et eesti lapsed ei jääks maha kakskeelsete arengust (neist, kes kodus räägivad võõrkeelt) tuleks eesti lastele teha näiteks üks lasteaia päev nädalas võõrkeelne.

Siis võiksid ju lapsevanemad isegi valida, kus on võimalik lapsel osaleda kas inglise/saksa/prantsuskeelse päevaga lasteaias.

Alul on eriti tähtis, et laps seostab teise keele kas kellegi isikuga või kohaga, kus ta ainult seda keelt kuuleb/räägib – siis on keelte segamise oht väga väike.

Samuti mõnel lapsel tekib ajutiselt aeg, kus ta ei taha ega räägi kas uues või endises keeles, sest ta sisestab omale sõnatagavara ja keelelisi erinevusi.

Laps on võimeline omandama kergesti isegi kolme keelt beebist peale kui keegi räägib temaga peres ainult ühes keeles ja väljaspool ühiskonnas räägitakse kolmandat keelt.

Peab ka arvestama, et kõik lapsed pole 100% ühesugused ja ka mõned tervislikud olukorrad võivad olla mõnikord takistuseks.

Harilikult on sellistel lastel vaja nagunii lisaabi.

Kui laps oskab juba lugeda, peaks koolis olema võimalik osaleda võõrkeele tundides – ka venekeelses.

Isiklikust kogemusest märkasin, et kakskeelsel lapsel oli tähtis esimesena õppida selgeks eestikeelne lugemine, sest siis ta kandis lugemisoskuse kergemini üle inglise keelde kui vastupidi.

Harilikult ajaliselt on laps huvitatud lugema õppimisest kuskil 5-aastaselt, tüdrukud sageli 4-aastaselt juba.

Kui see huviperiood möödub, on lapsel palju raskem lugema õppida.

Kui laps juba lugeda oskab, on tähtis lasta lapsel kõvasti lugeda, siis ta kuuleb ka oma väljahääldamist ja nii saab aja maksimaalselt ära kasutada.

On viimane aeg, et Eesti valitsus ja Haridus- ja Teadusministeerium paneb korra maksma, et kõik Eestis elavad lapsed saaksid alata oma haridusteekonda varakult riigikeelses lasteaias.

Aime Andra