Isadepäeval mõlemad poisid kõlistasid ja ajasime juttu möödunust. Nad olid nüüd ise isad täiskasvanud lastega.

 

Poisid mäletasid heatahtlikult oma vempe, mida olin unustanud. Neile tegi see nalja. Tütar tõi jäätist.

Hiljem õhtul, kui Texase päeva rõhuv kuumus oli lahenenud, istusin verandal klaasi veiniga ja mõnulesin vestlustest poistega.

 

Mulle alati meeldis olla nende isa, kuigi nagu igas peres, oli erandeid. Oli vaikne ja tuul oli nii nõrk, et puulehed vaevalt liikusid.

Tuli meelde üks hetk minevikust. Kord olime Soome lahe ääres ühes pansionaadis: isa, ema ja mina.

 

Ehitis oli kõrgel, paekalda servas. Vist olime Ontikas. Olime seal ainuke pere suvitamas, peale meie oli suur arv noori tütarlapsi Soomest suvitamas.

Isale meeldis matkata. Ühel hommikul kutsus isa kõiki matkama sihiga minna mööda randa ida poole, kus paistis kõrge vabriku korsten.

 

Isa kutsus mind ka kaasa. Nagu alati, küsisin, et kui kaugele läheme. Neljaaastasena oli mul kindel piir: üks kilomeeter ühes suunas.

 

Isa ütles, et on kaugemal, ja ma läksin tagasi tuppa, kus ema pani mulle jalga supelpüksid, mida vist kutsuti trikooks.

Läksin kalda kiviseina mööda alla, kus kilkasid noored tüdrukud üksteist veega pritsides.

 

Kohe selgus mulle, et esiteks olin ainuke inimene seal pükstega ja teiseks olin ainuke poisslaps.

 

Häbenedes taandusin tagasi üles pansionaati ema kaitse alla.

1999. aasta juunis, kui Eesti oli jälle oli vaba, üürisime auto kolme sõbraga Seattle’st, et Eestiga tutvuda.

 

Tegime sõidu Tallinnast Narvasse, edasi Tartusse ja siis kuni Valgani.

 

Ontika juures sõitsime maanteelt Soome lahe kaldale, et leida mu kunagist suvituspaika.

 

Kaldal me ei leidnud ühtegi ehitist. Rand oli tühi, välja arvatud üks noorpaar, kes istus seal kivil, rääkides võõrkeelt.

 

Mõttesse tulid need Soome tütarlapsed, kes seal kord suplesid täis elurõõmu.

 

Ei tea, kas neil on nüüd omad lapsed, kellele meeldib vees hullata. Sõitsime edasi Sinimägedesse, mis oli meie reisi peasiht.

Tuli meelde üks teine hetk seoses isaga, kui olin paar aastat vanem.

 

Kohta ma ei mäleta – võis olla Vasalemma, sest olime suvitanud seal varem. Sinna sai omal ajal kergesti rongiga.

Oli vist suvi. Jalutasime metsarajal lääne suunas, loojuva päikese poole.

 

Rada viis meid läbi hõreda, kuiva metsa. Päikesekiired paitasid maad seda soojendades.

 

Kõndides kuulsin vaid krõbinat, kui astusime kuivadele lehtedele või käbidele.

 

Tundsin, et see oli nagu auasi, et isa võttis aega just minuga üksi jalutada.

Hakkasin väsima. Kui mets hakkas hõredamaks minema, tundsin lootust, et varsti jõuame, kuhu iganes isa tahtis jõuda.

 

Järsku mets lakkas ja olime ühe lagendiku ääres. Meie ees aga ei olnud heinamaa, vaid telkide meri, nii kaugele kui silm ulatas.

 

Telgid, kõik rohelised, olid täpsetes ridades. Üle telkide nägin päikest vajumas. Horisont oli kuldne ja kollane. Samal ajal tundsin, et õhk oli rõskemaks läinud.

Märkasin, et isa oli üllatunud, ja et see telkide meri oli ootamatu.

 

Isa ütles, et peame teise tee leidma. Miks, küsisin? Ta vastas, et need, kes seal telkides on, ei soovi, et nägime neid.

 

Ma ei mäleta, et ma oleksin kedagi näinud, olime selleks veel liiga kaugel. Hakkasime nüüd tagasi kõndima.

Natuke maad tagasi leidsimegi paremal (lõuna) pool raja, mis kulges läbi metsa paralleelselt lagendikuga.

 

Isa plaanitsetud tee vist just läks pikemaks ja hakkasime jalutama kiiremini. Vahest oli mets küllalt hõre, et nägin telke vasakul.

Viimaks olime telkidest möödas ja jalutasime metsa äärt mööda, kuni saime metsavahi maja juurde, mis oligi isa siht.

 

Päike oli loojunud, aga pilveribad peegeldasid ikka veel päikesevalgust.

 

Isa koputas ja astusime üle läve majja. Rõsket õhku asendas toa soojus. Ukse vastas oli poleeritud puulaudadest sein. Seina kattis osalt vaip mustriga, mida olen näinud tihti Eesti kodudes.

 

Vasakul akna äärest nägin veel viimast päevavalgust kadumas udusse, mis kattis heinamaad.

Tundsin, et mingi teadmata hädaoht oli möödas, ja olin nüüd turvaline ja õnnelik soojas toas, kuigi piinavalt väsinud.

 

Oli hea tunne, teades et isa oli ka seal.

 

Arved Plaks,
juunis 2021 Texases