Vikatiga niitmise võistlustel Eesti Rahva Muuseumi välialal Tartus 10. heinakuul. Igale võistlejale eraldati lapike, mida niita; meestel 100 ruutmeetrit, naistel ja eakamatel pool seda pinda. Suur kuumus ja päike ei andnud armu, aga võistlejad olid visad.    Fotod: Riina Kindlam

 

Kui su armas eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutsub sind teatrisse, siis õige oleks ikka minna.

 

Pealegi polnud 5. klassi lõpetanud laps, keda kutsuti, kunagi varem suveteatris ehk välietendusele jõudnudki.

Õppeaasta jooksul oli klass lugenud Silvia Rannamaa väga populaarset noorsooromaani "Kadri" (1959), mida Emajõe Suveteater lavastas kaks suve tagasi.

 

Tänavu, teatri 25. hooajaks on toodud lavale "Kadri" järg, muusikaline vabaõhulavastus "Kasuema" (1963).

 

Samad, vanemaks sirgunud andekad noored mängivad taas. Ülimenukatest ehk populaarsetest raamatutest on ilmunud kümmekond trükki. Vaadake suveteater.ee.

Nii me toredasse Tartusse sattusime.

 

Laps võttis kaasa klassiõe ja ema ehk autojuhi ehk sohvri ehk minu.

 

Esialgu Ülejõe linnaossa ehk vasakule kaldale – la rive gauche. Seal, Staadioni tänav 48 hoovis tükki mängitakse.

 

Eesti ühe haruldasima puithoone, 140 aastat tagasi psühhiaatriahaiglaks ehitatud hoone on lavastuses laste internaatkool.  

Vaatamata meeletule leitsakule ja põuale, mis Eestis pikalt juba valitses ja edasigi, ei ole mõtet toredast kohast suvisel laupäeva õhtul kergekäeliselt lahkuda.

 

Mõistliku hinna ja veelgi mõistlikuma (hinna sees oleva) hommikusöögiga ööbimispaiga leidsime Tartu Kutsehariduskeskuse Hotellis. Soovitan!

Nõnda saime tutvuda taas meie jaoks uue linnaosa, Ropkaga.

 

Magama minnes oli asi selge, selgelt pooleks: neiud soovisid minna kõige enam AHHAA Keskusesse (2011. a. Tartu bussijaama kõrval avatud Baltikumi suurim teaduskeskus) ja mina kõige enam Eesti Rahva Muuseumisse.

 

Lootsime kõiki rahuldada.

 

Enne unne suikumist nägingi, et ERMis toimub järgmisel päeval juba kolmandat aastat pärimuse- ja niitmispäev võistluste, aga ka niitmistreeninguga. Hakkasin vaikselt plaane sepitsema, et sinnagi jõuaks me päkad.

AHHAA Keskus on võrratu paik. Teadus ja loogika ei ole kunagi mu tugevad küljed olnud – teadsin, et seal õpin palju ja nii oligi.

 

Kõik seletavad tekstid olid viies keeles ja kõige enam pidin pöörama kirjeldustahvleid eesti keelde läti keelest.

 

Lätlasi oli perekonniti meil ahhaatamas väga palju.

 

Uusimaks näituseks on lõputult ligitõmbav "Ahhaa, gravitatsioon!" Väga tasemel ja köitev see kõik, kuigi ma tüdrukute seltsis lae alla ennast ei tõmmanud, tsentrifuugi keerlema ei tihanud, ega ka jalgrattaga köit mööda sõitma ei läinud.

 

Kusjuures see kõik oli jahutatud õhus. Mul meelen kuldne vikat kuumal aasal ikkagi...

 

 

Magus hein

"Heinakõrs kasvand üle pea, täna küll heina niitma peab," laulab vaimukas ansambel, Torontos 2019. a. sügisel esinenud Puuluup.

 

Magusat niidetud heina lõhna olime maanteed mööda, põldude vahel kihutades auto ventilatsioonisüsteemi kaudu juba tundnud mitmeid kordi tänavu, aga vikat on mulle siiani võõras.

 

Ühe pärimuspäeva korraldaja Eestimaa Looduse Fondi 8-minutilist videot vaadates (YouTube.com > sari "Igaühe looduskaitse" > Avo Rosenvald: vikatiga niitmine), tuli juba veidi julgust juurde, aga ka kõvasti lugupidamist selle täpsust ja eriteadmisi nõudva töö ees.

 

Luisuga teritamine, lüsi/löe (vikati vars), vikati tera lõikamine, lõikeserva õhendamine ehk pinnimine, kusjuures vikatinuga tuleb ise teha õhukesest viilist...

Kahjuks ma tol päeval seda pikka vart ikka kätte ei saanud. Jõudsime kohale veidi liiga hilja.

 

Siitkaudu, Raadi mõisa vanast viinaköögist mööda, tõtati tol päeval niitma.

 

Lapsed ähkisid ja oigasid (oli ka põhjust), kui ERMi parklast Raadi mõisa endise viinaköögi taha, hoidlate lähedale sammud seadsime.

 

Juba teatati, et viimane grupp suundub hoidlatesse vanu vikateid ja hangusid vaatama ja ma olin jooksujalu nende kannul.

 

Viipasin ruttu, et "tüdrukud, näed, istuge teie nii kaua siia telkkatuse varju ja punuge pärgasid..." Oli ka rehapulkade meisterdamise õpituba.

 

Selle kõige peale sügaval pealelõunal väga entusiastlikult enam ei reageeritud.

 

Kui mina sajanditagustest vikatitest hoidla järgmise toa pakk-mesipuudeni olin jõudnud, saabus taskutelefoni juba hea mitu ärevat kõnet.

 

Noored ja kärsitud olid juba ERMi poe risti ja põiki (jaheduses) läbi vaadatud ja Adeele oli nüüd herilaselt sutsata saanud ning tuju päris hapuks läind. Säh sulle elurikkust ja pikka heina!

Mina ajasin võimsalt omagi jonni vastu.

 

Olin tulnud niitmisvõistlust vaatama ja seda ma jäädvustada pidin ka saama!

 

Kokku registreerus vikatiga niitmise võistlusele 35 huvilist, kellest finaali pääses 23 võistlejat, saab lugeda Eestimaa Looduse Fondi (elfond.ee) võrgulehe uudiste rubriigist.

Niitmisvõistlusel võisteldi viies kategoorias: mehed, naised, kuni 16-aastased noored ning mehed ja naised alates 70. eluaastast.

 

Finaali edasi jõudnud täiskasvanud niitsid 100 ruutmeetrit, naised ja seeniorid 49 m2.

 

Lisaks kiirusele hindas žürii stiili ja niitmisala puhtust.

 

Meeste kategoorias tuli esikohale Andres Roosma ajaga 7:36. Edasi soovitan lugeda https://elfond.e lingilt  https://tinyurl.com/yxmnp89b

 

Seal on ka palju huvitavaid jätkuradu ehk edasisi linke nii niitmise kui üldisemalt looduskaitse teemal.

Kui hiljem mainisin, et olime võiduniitmist käinud kaemas, reageeris üks vanem härra, et "mis heina kellele, loomi ju pole enam."

 

Ega neid ole jah, nii suurel hulgal kui varem, kuid raisku ei lähe miski.

 

26. juuli ETV saates "Ringvaade suvel" oli lugu kohalikust heinateost, kus tooraine kuivatatakse, pakitakse ning saadetakse Jordaaniasse.

 

Õnneks on meie tänavune põud köömes ehk täpike võrreldes kõrbepiirkondadega, kus oi, kui unenäolist suutäit pakub elurikas Eesti suvepõld.

 

Riina Kindlam,
Tallinn

 

 

Eesti Rahva Muuseumi pärimushuviliste koguperepäeval viis varahoidja huvilisi ka tööriistade hoidlasse. Vikatite terad kõrgusid pea kohal nagu spaleer ja hangud tundusid olevat hiiglastele parajad. Meenus Eduard Vilde "Mahtra Sõda": "„Kui aagreht wälja ei tule, lõhume mõisa pihuks!“ kriiskas Kaiu mees Otto Olander. Sellel oli heinahangu-haru, teiste tõenduste järele soldati püssi otsast ära kistud terasest tikk käes, millega ta ähwardades opmanni nina all wehkles."