Kas 30 aastat on juba või alles? Kas mäletame 30 aasta taguseid sündmusi või on need juba lootusetult segunenud igapäevalõimega?

Kui rääkida, et midagi sündis 2000. aasta paiku, siis enamike jaoks on tegemist äsjaste sündmuste, millegagi, mis toimus alles hiljuti.

 

Kui siis tagasihoidlikult mainida, et sellest on möödas juba 20 aastat, tabab vestluskaaslast tavaliselt korraks hämming, sest tõepoolest, 20 aastat on peaaegu et juba inimpõlv.

 

Laste ja tehnikavidinate (eriti mobiiltelefoni) järgi saab kõige paremini aru, kui palju aega on tegelikult mööda läinud.

Eestil on läinud hästi. Meie armas kodumaa on hoitud ja armastatud, on toimunud imelisi arenguid.

 

Samas on ka algusaastate tuhinast ja õhinast kusagil vahepeal saanud seis ja stagneerumine ning edasiminekule on kriginal pidurit tõmmanud nii enda toolist küünte ja hammastega kinnihoidvad ametnikud, oma eraldatud mullis elavad poliitikud kui raha ainsaks jumaluseks pidavad ärimehed. Neil nagu mälu ei olekski.

Riiklikke narratiive saab muuta.

 

Ajupesu saab edukalt meedia kaudu teha nii sotsialismis kui kapitalismis elades.

 

Mida on aga raske muuta või painutada, on inimeste isiklikud mälestused ja perekonnalood.

Mida rääkis sinu  ema või isa või lähisugulane 30 aasta tagustest sündmustest? Mida ta tundis? Kas mäletad ise seda tunnet või elamust, mis sind valdas uudist kuuldes, et Eesti, meie sinimustvalge Eesti on taas vaba?

 

Kas oskad seda tunnet oma lastele ja lastelastele edasi anda?

Kui mälukillud segunevad väljaspoolt tuleva infoga ei mäleta me vahel täpselt, kas see juhtus nii või naa. Aga tunne ei valeta.

Kutsungi nüüd taasiseseisvuse künnisel kõiki jagama omi mälestusi ja tundeid sellest ajast, kui juhtus imede ime ja Eesti sai taas vabaks.

Võtke oma lapsed ja lapselapsed enda ette või Skype’i ekraanile, rääkige neile, kus olite ja mida tegite ja mida tundsite 30 aastat tagasi.

 

Las lapsed küsivad lisaküsimusi, et ikka õigesti asjadest aru saavad – ja siis paneme need mälukillud kõik kirja.

 

Meie mälestused on hindamatu varamu just meie tulevastele põlvedele, kelle arusaamadest ja mõtetest ei oska me praegu undki näha.

 

Meid siis enam ei ole, aga meie tunded ja mälestused on talletatud just nii ehedatena, nagu nad meie endi jaoks olid.

 

Need on meie perekonnalood, mida võltsida ei saa.

 

Kärt Ulman
Toimetaja