Kristel Vilbaste,

This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Kui lugeda Eesti vanemat kirjandust, siis igaühes on meis veidi Nipernaadit.

 

Kui saabub kevad ja haneparved üle pea põhja poole tõttavad, siis tunned kärsitut rõõmu hinges, võtad lahti jalad ja tõttad jooksuga nende kannul üle väljade.

 

Ja sügisel jälle, taevas kure-kruuks ja nuuks-nuuks, tahaks nendega lõunasse kaasa minna. Võibolla ongi inimhing loodud samuti rändama nagu linnud.

Isegi nõukogude ajal, kui kõik piirid kinni olid, nihverdati endale ikkagi mõni soojamaa tuusik Musta mere äärde, tudengid käisid vabatahtlikult rongi reisisaatjatena Siberis või mindi Kesk-Aasia mägedesse ronima, iidsetesse kultuurikeskustesse Samarkandi või Buhhaarasse.

 

See ei olnud tollaste stipendiumite ja palkade juures lihtne, aga selle nimel koguti aasta otsa raha.

 

Või mindi vähemalt Saaremaale või mere äärde, aga sinna oli minna vaat et keerulisem kui Buhhaarasse, sest vajalik oli piiritsooni luba.

 

Aga enamasti oli igal eestlasel oma tuttav saarlane.

 

Üks mu Saaremaal elav kursusekaaslane ütles tookord, et ei julge kellegile jõulukaartegi saata, et “võtavad seda kui küllakutset”.

Üheksakümnendatel tuli suur vabanemine, igaüks pidi ära käima vähemalt Soomes või Rootsis ja need rännud olid tegelikult põnevad, küllap andis nägemine, kuidas elatakse väljamaal palju juurde sellele, milline meie kodumaa praegu välja näeb.

 

Õpiti käituma, aiakultuuri, taas oli vaja osata keeli.

 

Ja on suisa kummaline, et kahekümne taasiseseisvumise järgse aasta jooksul ei käinud ma kordagi Lätis või Leedus.

 

Alles AirBalticu lennuliinide odavnemisel sai äkki avastatud paigad, näiteks Riia, kus ma juba lasteaia lõpuekskursioonil käisin, sest Riia oli minu kodulinnale lähemal kui Tallinn.

 

Ja muidugi “maksud sõidavad” ehk alkoholi ja bensiini käibemaksutõus pani eestlased taas naabermaid Lätit ja Leedut ning ka Poolat avastama.

Koroonaviirus muutis kõike.

 

Rändamine ongi nüüd vaid julgete monopol, tööasjus reisimine peavalu.

Eelmisel aastal saigi rännumeeste peamisteks sihtmaadeks Läti ja Leedu.

 

Ja tõdeda tuleb, et viimase aasta jooksul on ära parandatud Eestit Lätiga ühendavad teed, neile on seatud hulgaliselt kiiruskaameraid, et eestlastelt ka “maksuraha” saada.

Tõsi, lõunapoolsetesse naabermaadesse reisimine on keeruline, sest lätlased on usinamad kehtestama igasuguseid piiranguid, Soome poolt seda teha on keeruline, sest avatavasti ikkagi vähemalt 100 000 eestlast käib Soomes tööl.

Ja kuigi tänavu suvel kõlasid taas üleskutsed reisida pigem siseriigis, tabas mind ühel hetkel paras hullus, ju pidevate AirBalticu reklaamide tõttu, et ühel hetkel ostsin ära endale ja oma 16-aastasele tütrele piletid Rooma.

 

Poole odavamalt kui tavaliselt, olen ammu sinna minna soovinud, kuigi Itaalia koroonakevad 2020 oli mul hästi meeles.

 

Tol hetkel arvutasin ainult, et tütrel saab augusti esimestel päevadel kaks nädalat teisest vaktsiinisüstist ja nakkuskordaja Itaalias oli madalam kui Eestis.

Ei läinud kaua, kui jõudsin oma ostu juba kahetseda.

 

Sest sõbrad, kes proovisid lennata Tallinnast Inglismaale või USAsse jäid dokumentide ajamisega Tallinna hotelli toppama, Tallinna lennujaam nõudis ülientusiastlikult Euroopa Liidust kolmandatesse riikidesse lendajatelt reisideklaratsioone, koroonapasse ning koroonaproove.

 

Just viimaste tulemuste selguseni ootasid mu sõbrad lennujaama hotellis uut lendu.

Kui minu lend lähenes, avastasin selle bürokraatia, mille otsa olin oma rännukihuga sattunud.

 

Esmalt selgus, et kuulsa rohelise passi, mis igal pool vabaduse annab, nutitelefoni ajamine polegi niisama lihtne.

 

Lõpuks sai see küll lihtsalt meilidesse salvestatud, aga igaks juhuks ka paberile trükitud.

 

Itaalia ja Läti riiki sisenemise deklaratsioonid on nii nagu kogu Euroopas, igal maal omamoodi, isegi tundide arv, kuipalju varem see täita tuleb, erinev.

 

Igal juhul tehtud need said.

 

Aga Eesti nakkuskordaja jõudis selle aja jooksul tõusta rohelisest punaseks, siiski kinnitati Itaalia saatkonnast, et mingeid takistusi rohepassidel ei ole.

Ja nii me läksime, ärevalt.

 

Eestist väljaminek läbi Valga ei huvitanud mitte kedagi, nagu polekski koroonat.

 

Läti piirist paarkümmend kilomeetrit oli tee peal ees aga hoopistükis immigratsioonipolitsei, kes kontrollis kogu meie paberipakki, just paberipakki, sest tundus absurdne kõiki dokumente mööda telefoni taga ajama hakata maskides ja läbi autoakna, olin need igaks juhuks välja trükkinud.

 

Küllap olid need pigem Läti-Valgevene piiri migrandilaine kontrollijad.

 

Aga me osutusime reisikõlbulikeks.

 

Ja ausaltöeldes see jäigi ainsaks dokumendikontrolliks kogu Rooma minekul.

 

Riia lennuväljal kontrolliti sisenemisel veel kehatemperatuuri ja edasi avastasime end istumas juba Rooma kesklinna hotellitoas.

 

Taksojuht küll ütles, et igalpool siseruumides tuleb kanda maski ja 50% roomlastest on vaktsineeritud.

 

Tänavatel oli näha, et erinevalt varasemast puuduvad turistid Aasiast, neid ei olnud üldse mitte.

 

Vaid mõnda üksikut ameerika aktsendiga inimest kohtasime. Ilmselt ongi iidses linnas praegu vaid Euroopa Liidu kodanikud.

Koroonapasse saime näidata taas alles piiriületusel – Vatikani sisenemisel.

 

Mitte kedagi ei huvitanud, millise ohutasemega riigist tuldi.

 

Olid vaktsineeritud ja temperatuur alla 37, võid siseneda.

 

Kusjuures siseruumides muutus maskikandmine nii automaatseks, et koju Eestisse jõudes ja uusi suhtarve nähes tundus meie riigi leebus kummaline.

Koroonahingust saime tunda alles koju sõitmisel Rooma lennuvälja kõige kaugemas sopis.

 

Kogu lennujaama saime läbi käia ilma, et keegi oleks isegi meie temperatuuri mõõtnud.

 

Meie ärasõidupäeval oli tulnud korraldus, et restoranides söömiseks tuleb näidata rohelist passi.

 

Kuna olime lennule tulnud tükk maad varem, siis kasutasime söömapaika selleks, et seal oli võimalik olla ilma maskita ja söömist pikaks venitades sai rahulikult hingata.

 

Tõelise kadalipu korraldas aga reisile Läti lennufirma, ei aidanud varem internetis täidetud deklaratsioonid. Need tuli uuesti paberil täita.

 

Ühel naisel oli pikk tõestamine, et ta on koroona läbi põdenud ja võib ikka ka lennule tulla.

 

Pardalemineku väravast läbi minnes oli lisaks telefonile peos ja hambus nii palju pabereid, et tekkis tõsine hirm, et äkki reageerib keha ähkimisele ja puhkimisele temperatuuritõusuga ja ei pääse termokaamerast läbi.

Ja pärast seda oligi kõik.

 

Mitte keegi ei tülitanud meid maandumisel, autosõidul läbi Läti ja ammugi Eestis.

 

Ja igatahes isegi väikest köha ei saanud me 35 kraadisest temperatuurist külmale ja vihmasele kodumaale naastes.

Miks ma sellest nii pikalt rääkisin.

 

Ühest küljest teeb mulle nalja see kohatine ülikontrollitud piirangukadalipp, teisalt paneb nutma, sest kui haigus tahaks levida, siis on näha, et mingeid ühiseid eeskirju pole.

 

On pigem inimeste ahistamine ja ülikontroll, mis piirab inimeste vabadusi, aga ei anna midagi.

 

Ja imelikul kombel langevad vähemalt Euroopa maades kokku pagulaslained ja nende kõrghetkel puhkevad koroonalained.

 

Aga see on juba vandenõuteooria...