Jaak Treiman.  Foto: eestibythebay.org

 

Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval on kohane möödanikku vaatamise kaudu heita pilk tulevikku.

Vaatame tagasi ja meenutame Hirvepargi meeleavaldust, iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist, Eesti Kongressi. Meenutame varasemaid uuenduslikke püüdlusi ühiskonnas rahvuslike mälestusmärkide kaitseks ning Tunne Kelami, Trivimi Velliste, Heiki Ahoneni jt meelekindlust, kes kirjades ja memorandumites nõudsid Eesti iseseisvuse taastamist.

 

Austame seda ohvrimeelsust, mida kandsid poliitvangid nagu Enn Tarto, Mart Niklus ja Lagle Parek.

Tagasi vaadates meenutame kaasnenud ettevõtmisi väljaspool Eestit – Balti maailmakongressi korraldatud demonstratsiooni Nõukogude saatkonna ees Copenhagenis; seda tööd, mida tegid Balti Apell Ühinenud Rahvastele (BATUN), Balti Ameerika Vabadusliiga (BAFL) ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ).

 

Peame meeles inimõiguste konverentse, meeleavaldusi, poliitilist lobitööd.

 

Tunnustame neid eestlaste lugematuid kohalikke rühmitus, kes säilitasid Eesti kultuuriidentiteedi ja olid hõivatud oma poliitilise tegevusega.

Mäletame, kuidas sai Eestit tutvustatud naabritele.

 

Meenutame meie laulu- ja tantsupidusid kas Eesti majades, linnaparkides või ülikoolilinnakuis, otsustavuses hoida Eesti kultuuri elus sellest hoolimata, mis oli juhtunud poliitikas.

 

Meeles on, kuidas Neeme Järvi, Rein Rannap, vennad Urbid jt oma kultuurilise silmapaistvusega kasutasid iga võimalust, et tutvustada Eestit oma mitte-eestlastest publikule.

Kuid kui peame silmas ainult möödanikus toimunud ettevõtmisi ja sündmusi, siis saame mittetäieliku ja eksitava pildi.

 

Tagasi vaadates peame meeles pidama, mis kõiki ettevõtmisi ja toodud ohvreid ajendas.

 

Jah, tahtsime taastada Eesti täisliikmesuse rahvaste peres.

 

Paljudele aga polnud iseseisvuse taastamine lõppeesmärk.

 

Mitte ainult see ei motiveerinud meid.

 

Meie siht oli taasluua see vabaduse vaim, mis on demokraatliku ühiskonna osa.

 

Iseseisvuse taastamine oli vahend selle saavutamiseks.

Mis on see vabaduse vaim, mida tahtsime taasluua?

 

Ma pole kindel, kas neid sõnu saab täpselt defineerida, aga tean, mis see ei ole.

 

Vabaduse vaimu ei ole enesekeskses ühiskonnas, kus inimeste vabadus on piiramatu.

 

See ei anna inimesele õigust hüüda “Tuld!” rahvast täis teatrisaalis.

 

See ei anna nakkushaigele õigust ühiskonnas kõikjal ringi käia.

 

See ei tähenda, et kellelgi on õigus eirata punast foorituld või sõita vastassuunavööndis.

 

Igas demokraatlikus ühiskonnas peavad kehtima teatud üksikisiku vabaduste piirangud, et kõik selle liikmed võiksid maksimeerida oma vabadust, ja mitte vaid üksikud privilegeeritud.

Vabaduse vaim on vabadus, kus demokraatia areneb.

 

Selles peegelduvad ideaalid, mis on esitatud Briti suures vabaduskirjas Magna Carta, Ameerika iseseisvusdeklaratsioonis, Prantsuse inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioonis ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis.

Väljapaistev Ameerika eelmise sajandi jurist, kohtunik Learned Hand rõhutas, et vabaduse vaim on selline vaim, mis pole kindel, et ta on õige; vabaduse vaim on vaim, mis püüab mõista teiste inimeste meelt; vabaduse vaim kaalub eelarvamusteta nende huvisid koos enda omadega; vabaduse vaim peab meeles, et isegi varblase langemine maha ei jää märkamata.

Eesti iseseisvus taastati.

 

Võimalus vabaduse vaimu taasloomiseks tekkis.

 

Mis sai edasi? Kas oleme hästi kasutanud neid võimalusi, mida taastatud iseseisvus meile andis?

 

Kas oleme elanud nende ideaalide järgi, mida tahtsime saavutada?

 

Kas oleme end üleval pidanud neile ideaalidele kohaselt?

Iseseisvuse taastamine iseenesest ei tähenda midagi.

 

Teisest küljest, taastatud iseseisvus, mis kätkeb endas seda vabaduse vaimu, mida me ihaldasime ja mille poole peame edasi püüdlema – see tähendab kõike.

 

Jaak Treiman
Eesti Vabariigi aukonsul Los Angeleses