Meie jaoks algas aasta 1991 tavalise noore perena.

 

Koos abikaasa ja pisitütrega kolisime just Marylandi, kus mu abikaasa asus tööle ülikooli professorina.

Juuniks olime just oma uude koju kolinud ja vaikselt tutvumas Washingtoni äärelinna eluga.

 

Olen Ameerikas sündinud, aga sellest hoolimata üles kasvanud perekonnas, kus esiplaanil oli pühendumine eesti keelele ja kultuuriväärtustele.

 

Olin isiklikult olnud seotud eelkõige eesti gaididega ja muusikaliste tegevusega.

 

Tragöödia Eesti vabaduse kaotamisest Teise maailmasõja ajal Nõukogude okupatsiooni tõttu ja minu pere enda kodumaa kaotus ning põgenike aastad olid mulle teada juba noorusest saadik.

 

Samuti oli teada Eesti kultuuri ilu ja ainulaadsus.

1991. aasta sündmused Eestis olid kõrgel teadlikkusel mitte ainult väliseestlaste seas, vaid ka Ameerika uudiste vahendustel.

 

Isegi eelnenud aastatel saime aru, et vabaduse poole pöörduvad tuuled olid Eestis tõusmas.

 

Juba Eestimaa Laul 1988. aastal, kus kõlasid isamaalised laulud ja poliitiline vastupanu oli ülimalt inspireeriv.

 

Kui 1989. aastal toimus Balti kett, teatati sellest sündmusest koos fotoga New York Timesi esimeses osas — milline muutus oli see, kui noorena kohtasin aina ameeriklasi, kellel oli Eesti teadmata!

Augustis 1991 Nõukogude Vene riigipööre Gorbatšovi vastu tundus sürreaalne.

 

Nüüd pöörasid isegi televisiooni uudised tähelepanu sinna, kuna maailm oli šokis.

 

Meie, siinsed eestlased, teadsime, et Eestis oli samaaegselt suur vastupanu nõukogude võimu jätkumisele, teadsime, et vene tankid olid Tallinnas, et Tallinna teletorn oli ohus, ja et eestlased seda kaitsesid, kuid me ei teadnud mitte kõiki detaile.

 

Kui Eesti kuulutas selle kaose keskel välja oma taasiseseisvuse, tulvasid meile siin rõõmu, hirmu, lootuse ja suure uhkuse tunded.

 

Unistus, mida olime vaevalt julgenud mõelda, oli täide läinud.

 

Kuid nüüd saime rohkem korrapäraselt uudiseid Ameerika meediast eksiililehtede kõrval ehk kõige põnevam oli tavaliste eesti-põhja-ameeriklaste pidev telefonikõnede võrgustik, kus teated jõudsid ka Eestist.

 

See 20. augusti kuulutus tundus nagu haruldus, nagu kõnniks me eetris.

Ma mäletan selgelt ka seda, et Island oli esimene riik, mis tunnustas Eesti taasiseseisvumist.

 

See oli jällegi selline ime, mis tuleb pärast eluaegset pettumust siinsest maailmast, kus lihtsalt ei teatud ilusast, erakordsest Eestist. Islandi tunnustus oli esimene välismaailma võit, mida nii nautisime.

1991. aasta suvel, kui mu tütar oli vaid kaheaastane, ei osanud ma ette kujutada, et mõne aasta pärast reisin koos temaga vabasse Eestisse, kus ta imetleb: “Ema, isegi Postimees räägib eesti keeles!”

 

Ma teadsin muidugi, et taastumiseks ja kasvamiseks on ees pikk tee, kuid siiski olin oma esivanemate kodumaa ees aukartuses.

Need read pärinevad minu luuletusest Rannaniidud (Pärnumaal), originaal on minu luulekogus inglise keeles:

Rannaniidud helgivad kuldselt, lahutavad sinise vee sinisest taevast.

Paadi pea tungib läbi rohekaslilla pilliroo.

Olen kodus.

Ei iial siin elanud.

Kuidas on see paik saanud minu omaks?

Olen pagulase tütar, ustava Pärnumaa tütretüdruk, laps kes kasvas oma ema südamevaluga.

Igatsen seda rahustavat ohet, mere äärse pilliroo sulgede sahinat, meeles peetud helisid.

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, olen ikka aukartuses kõige eest, mis Eesti on saavutanud ja tema lõpmatust potentsiaalist.

Viimase kolmekümne aasta jooksul pärast taasiseseisvuse taastamist on mind isiklikult väga mõjutanud külaskäigud, sugulaste ja teiste kodueestlastega kohtumine ja eriti muusika, mis on avanud uksed eesti luulele, ajaloole, sügavatele metsadele, saartele, küladele ja linnadele.

Kas olen Eestimaal või oma mõtetes, saabun pidevalt esivanemate koju, kus on ilu ja lootus.
 
Kaja Parming Weeks
Silver Spring, Maryland