Autor kunagisel meeleavaldusel Washingtonis.    Erafoto

 

Elasin kaasa pidustustele tähistamas Eesti taasiseseisvumise 30.  aastapäeva. 

 

Oli rõõm näha ilusaid eestlasi heas pidumeeleolus.

 

Kuulasin enamikus kõiki kõnesid ja intervjuusid – kõik muidugi rääkisid eesti vapradest juhtidest iseseisvuse taastamisel. Nii olid nad ju!

Ma aga imestasin, et keegi ei nimetanud väliseestlaste – baltlaste – vabadusvõitlust kõik need 50 + aastat!  

 

Tehti suur töö vabas maailmas, millel oli tingimata suur tähtsus.

 

Eesti oli okupeeritud ja kinni, aga  väliseestlastel oli võimalik seda ülekohut avalikustada ja seda me tegime täie hingega!

 

Lugematud  demonstratsioonid, lobitöö Washingtonis, kirjade kirjutamise kampaania – ikka rõhutamas illegaalset okupatsiooni ja nõudes vabadust Baltimaadele.

Kui suur  oli siis väliseestlaste panus Eesti taasiseseisvuse saavutamisel?

 

Seda on ju raske mõõta.

 

Lähemalt vaadates oli just see väliseestlaste-välisbaltlaste vabadusvõitlus, mis pani rattad käima.

 

Ilma välismaa surveta ei oleks Gorbachev oma glasnosti ja perestroikaga välja tulnud – tähtis tegur.

 

Kui ta andis veidi nn vabadust, avas see väikese prao, millest tublid ja julged eestlased kohe kinni haarasid.

 

Nii koguneti Hirveparki, mis viis laulva revolutsioonini.

 

See väike vabadus avas ukse ja ilma välismaa surveta ei oleks seda olnud.

 

Ainult mõni aasta varem juhtus ju Hiinas Tienmani väljaku massimõrv, kus sajad, isegi tuhanded demonstreerijad tapeti, mis on tava ühes kommunistlikus režiimis.  

Vanas vaimus ei oleks ka  laulev revolutsioon saanud toimuda.

 

Oleks ainult õige anda tunnustust ka väliseestlastele nende panuse eest Eesti taasisesisvumisel, olin pettunud, et seda ei tehtud ega meie tööd ei hinnatud!

Palju õnne taasvaba Eesti!

 
Ülle Ederma