Soomepoiste raamatu kaanepildil seisan Vuokse jõe kaldal Karjalas 1995. a. (praegusel Venemaal). Seal toimusid 1944. a. suvel tõrjelahingud, millest soomepoisid osa võtsid.

 

1991. aasta augustis olin üliõpilane Helsingis, Soomes.

Olin saabunud 1988. aasta suvel Indiana ülikoolist, kus olin soome keelt ja sellega seotud aineid õppinud endises uurali- ja altai osakonnas, mida praegu nimetatakse Kesk-Euraasia uuringute keskuseks.

 

IUs soovitas soome keelt ja asju õppida professor Harri Mürk, sest siis avaneksid  aknad Eestisse.

 

Tänu oma akadeemilisele nõunikule dr Toivo Raunile oli mul olnud kasu ka sellest, et sain kindla ajaloolise arusaama Eestist.

 

Tema “Eesti ja eestlased” ilmus 1987. aastal just sel ajal, kui ma tema kursust võtsin sel teemal.

 

Olin ka tänulik dr Felix Oinasele, IU tuntud folkloristile, kellega olin kohtunud 1985. aasta juunis Stockholmis toimunud Balti konverentsil ja kes veenis mind seadma eesmärgiks ülikooliõpingud Indianas.

Kui mul oli võimalus minna aastaks Soome õppima, lahkusin ilma magistrikraadi tegemata (“kõik peale lõputöö”), kuid lahkusin kahetsuseta.

 

Mõtlesin, et tulen niikuinii aasta pärast tagasi.

 

Need olid põnevad ajad. 1988. aastal puhusid muutuste tuuled kogu Nõukogude impeeriumis ning see puudutas ka Eestit ja tema Balti naabreid.

 

Nägin kohe tulemusi. Päev pärast seda, kui ma 16. juunil Helsingisse jõudsin, oli päev, mil Eestimeelsem Vaino Väljas vahetas välja Karl Vaino Nõukogude Eesti kommunistliku partei juhina.

Kolm aastat hiljem olin abielus ja mul oli aastavanune tütar.

 

Helsingi õpingutele oli raske keskenduda, sest seal toimus nii palju huvitavat.

 

Püüdsin Eestisse minna nii tihti kui võimalik, sõites parvlaevaga Georg Ots või ühe uuemaga, mis nüüd tegeles kahe maa vahelise liikluse ja turismi tohutu suurenemisega.

 

Õppisin tundma oma isa ja ema sugulasi Pärnus ja Hiiumaal ning oma uut perekonda Tartus ja selle ümbruses.

 

Kui Soomes oli laps pardal, pidin oma vaese üliõpilase sissetulekut  täiendama mingi väikese lisaga, nii et töötasin õhtusel töökohal, koristades ettevõtete kontoreid.

 

Tegelesin ka tõlgetega ja kirjutasin mõne eestikeelse väljaande jaoks rubla või kahe eest.

 

Õpetasin isegi kaks nädalat inglise keelt Saaremaal Kuressaares, mis oli äärmiselt meeldiv.

 

Õhtune meelelahutus Helsingis hõlmas sageli sadamasse minekut ja vaatamist, kes Tallinnast laevalt maha tuleb.

 

Sageli oli see keegi, keda tundsime või vähemalt tundsime pildilt ära.

Mul oli hea meel olla Soomes.

 

Ameerika eestlasel nagu mina polnud võimalik minna “nõuka ajal” Eestisse õppima.

 

Geograafiliselt ja keeleliselt kõige lähem variant oli minna Soome.

 

Ma võisin olla üks viimaseid, kes selle tee valis, selle asemel, et minna otse vabasse ja iseseisvasse Eestisse õppima.

 

Olin olnud 1990. aasta kevadsemestril Helsingi ülikoolist Tartu ülikooli vahetuses – ja minu arusaamise järgi oli see esimene kord, kui ametlik vahetus toimus pärast Teist maailmasõda.

Soome oli mulle tähtis, sest mu isa oli Jätkusõjas soomepoiss, Eesti vabatahtlik Soome armees.

 

Nende üksus oli tuntud kui JR 200 (Jalaväerügement 200).

 

Ta teenis novembrist 1943 kuni septembrini 1944. See üksus osales paljudes kaitselahingutes Karjalas Viipuri lähedal 1944. aasta varasuvel.

Olin Tartus ja Helsingis kohtunud mõne soomepoisiga (meenuvad Sven Ise ja Raul Kuutma) ja mõne soomlasega, kes seda asja toetasid, nagu näiteks Vantaa veteran Jorma Suvanto, kes juhtis ühingut, tegi tihedat koostööd soomepoistega Soomes ja saavutas neile Soome valitsuse tunnustuse.

 

Soome neutraalsuspoliitika ja Moskva vihastamise hirmu tõttu oli avalik poliitika hoida see ajalugu Nõukogude päevil vait.

 

Ilmselgelt oli see okupeeritud Eestis veelgi karmim ja piiratum.

 

Kuid Soome rahvas hindas hämmastavalt palju Eesti vabatahtlikute panust.

Nii avanes mul 1991. aasta augustis suurepärane võimalus esindada oma isa JR 200 austamise mälestusmärgi pühitsemisel Luumäel vana Taavetti baaslaagri lähedal.

 

See ei olnud liiga kaugel Lappeenrantast.

 

See sündmus toimus 18. augustil 1991 ja sellel osales hinnanguliselt 4000 inimest, sealhulgas palju soomepoisse Eestist ja mujalt.

 

Kohal oli Eesti välisminister Lennart Meri.

 

18. august oli tseremooniaks valitud kuupäev, sest sel päeval naasid soomepoisid Soomest Eestisse 1944. aastal.

Need, kes tulid 1944. aasta augustis Eestisse Punaarmee vastu võitlema ja jäid maha, pidid Nõukogude okupatsiooni ajal silmitsi seisma raskete eludega ja paljud saadeti Gulagi laagrisse (umbes 500 1750st Eestisse naasnuist).

 

Mu isa otsustas minna hoopis Soomest Rootsi ja hiljem tuli ta USA-sse 1951. aastal.

Nõukogude riigipöördekatse algas järgmisel hommikul, 19. augustil 1991.

 

Eelmisel päeval Taavetti tseremoonial juhtus veider asi.

 

Lippudega stend, sealhulgas sini-must-valge, kukkus ümber.

 

Nüüd võisid mõned inimesed seda pidada halvaks märgiks, sest järgmisel päeval veeresid nõukogude tankid Balti riikide pealinnadesse.

 

Kõikide positiivsete sammude iseseisvuse taastamise poolest oleks vähesed seal ette kujutanud, et Eesti kuulutab end kahe päeva pärast vabaks ja võõrväe tankid veerevad minema.

Sel päeval olin järjekorras Nõukogude saatkonnas Vuorimiehenkadul, et saada Eestisse viisa.

 

Järjekord oli pikk ja tekkis kära.

 

Ma ei mäleta, kas me juba hommikul kuulsime jutte millegi Nõukogude Liidus toimuva kohta, kuid peagi kinnitati suusõnaliselt meie kartusi Nõukogude tankide ja vägede pärast.

 

Tekkis isegi küsimus, kas riskida Eestisse reisimisega või mitte.

 

Kuid kõikide hädade tõttu, et saada kutseid, viisasid ja tagasipöördumislubasid ning passipilte jne, ei kavatsenud me minemata jätta.

 

Tahtsime näha seal eelkõige oma peresid ja näha oma silmadega, mis toimub.

 

Pidin oma paberite saamiseks saatkonda tagasi minema ja tule põrgu või mitte, 27. augustil sõitsime lõpuks Eestisse. See oli kiire reis ja ma tulin juba 1. septembril tagasi.

Vahepeal oli Eesti tõepoolest kuulutanud välja oma iseseisvuse taastamise.

 

20. olin Helsingi kesklinnas ning olin kohtunud ühe teise ülikoolis õppiva eestlasega.

 

Kuulsime uudist, et Nõukogude väed on taganemas.

 

Ma ei usu, et sain siis olukorra suurest tähtsusest aru. Ma arvan, et ma üritan siiani  aru saada.

 

Sõbraga vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, mida peaksime tegema?

 

Otsustasime minna Aleksanderinkatu pubisse ja tähistada õlle või kahega.

 

Seda ma kirjeldaksin ettevaatlikult rõõmsaks tähistamiseks.

Viimastel aastatel oli Eestis toimunud hämmastavaid muutusi, kui riik püüdis vabadusse manööverdada.

 

Tundus, nagu oleks tihti kaks sammu edasi ja kaks sammu tagasi, kui toimus Moskva kommunistlike võimude mahasurumine.

 

Ma ei usu, et me oleksime võinud ette kujutada sellist Eestit, mis meil olemas on 30 aastat hiljem.

 

Aga see on Eesti Vabariik, mille eest isa aastatel 1943-44 ja vanaisa Artur Tarning Vabadussõja ajal võitlesid ning Eesti armee ohvitserina teadsin, et pean oma osa tegema. Lihtsalt jätkake seda tööd, olen endale aastate jooksul öelnud.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist jäin oma uue perega Helsingisse 1995. aasta augustini.

 

Vahepeal asusid paljud Helsingis tuttavaks saanud Eesti üliõpilased tööle seal asutatud uude saatkonda ja konsulaati.

 

Ma liitusin meeskonnaga 1992. aasta suvel ja jäin sinna kolmeks aastaks.

 

Selle aja jooksul sain olla lähedalt tunnistajaks erinevatele valimistele, sealhulgas Lennart Meri presidendivalimistele 1992. aasta oktoobris.

 

Kuigi ma ei saanud temaga sealoleku ajal isiklikult kohtuda, oli ta mõned kuud minu ülemus ja ta ühel korral küsis minu käest pressiteadete kohta, mis olid tema suhtes kriitilised.

Kurvalt meenutan seda tööpäeva konsulaarosakonnas, kui MS Estonia 28. septembril 1994. aastal Läänemeres uppus.

 

See oli sürreaalne püüda mõista tragöödia ulatust.

 

Teadsin laeval inimesi, kes hukkusid ja mõnesid, kes jäid ellu.

 

Minu tädi ja onu pidid sel õhtul Stockholmist Tallinna poole sõitma. Paljud ootasid  laeva ja reisijaid, kes kunagi kohale ei jõudnud.

 

Konsulaat pidi pabereid menetlema mõne ellujäänu kohta, kes olid vaevu eluga pääsenud. See kõik oli nii šokeeriv, kurb ja piinav.

Kui me 1995. aastal Ameerika Ühendriikidesse jõudsime, avanesid uued võimalused.

 

Kaks aastat hiljem muutus mu elutee kui sain liituda JBANC-iga.

 

See, mida ma praegu teen, on seotud sellega, mida ma 1988. aastal Soome minnes ette võtsin.

 

See oli, et Eestile lähemale jõuda.

 

Olen vähemalt kaks korda teinud raske otsuse mitte Eestisse kolida ja seal elada.

 

Me reisisime seitsme Soomes veedetud aasta jooksul palju ja ma olin vahel Eestis mitu kuud järjest.

 

Aeg ja vahemaa on takistused, kuid ma lähen varsti tagasi ja plaanin osaleda septembris Tallinnas Lennart Meri konverentsil, kus saan mõne vana ja uue sõbraga uuesti ühendust võtta ja näha jälle oma silmaga, mis toimub.

 

19. augustil 2021
Karl Altau
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.